1918. aasta 1. jaanuari Vahitorn algas küsimusega „Mida toob aasta 1918?”. Euroopas möllas ikka veel suur sõda, kuid selle aasta alguse sündmused andsid lootust, et nii piibliuurijate kui ka maailma olukord üldiselt läheb paremuse poole.

8. jaanuaril 1918 tõi USA president Woodrow Wilson oma kõnes kongressile välja 14 teesi, mis olid tema meelest väga olulised „õiglase ja püsiva rahu” saavutamiseks. Tema ettepanekute seas oli avatud diplomaatia riikide vahel, relvastuse vähendamine ja sellise rahvaste ühenduse moodustamine, mis tooks kasu nii suurtele kui ka väikestele riikidele. Need 14 teesi olid hiljem kasutusel Rahvasteliidu moodustamisel ja Versailles’ rahulepingu sõlmimisel, mis lõpetas esimese maailmasõja.

Hoolimata eelneva aasta rahututest sündmustest * tundus, et rahulikum tulevik ootab ees ka piibliuurijaid. Selleks andis lootust Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu aastakoosolekul toimunu.

Sellel koosolekul, mis toimus 5. jaanuaril 1918, püüdsid mõned tuntud mehed, kes olid Peetelist ära saadetud, organisatsioonis võimu haarata. Ustav reisiv ülevaataja Richard Barber avas koosoleku palvega. Pärast eelmise aasta aruande ülevaatamist toimus iga-aastane juhatuse liikmete valimine. Vend Barber pakkus välja Joseph Rutherfordi ja veel kuus venda. Seepeale pakkus vastasleeri esindaja omalt poolt välja seitse meest, kelle hulgas oli ka neid, kes olid Peetelist ära saadetud. Kuid neil polnud edu. Enamik ühingu liikmeid hääletas vend Rutherfordi ja nende kuue venna poolt.

Paljud vennad, kes sel koosolekul viibisid, ütlesid, et nad tundsid Jehoova õnnistust rohkem kui ühelgi varasemal koosolekul. Kahjuks jäi aga nende rõõm üürikeseks.

Piibliuurijad olid juba mitu kuud levitanud raamatut „Lõpetatud saladus” („The Finished Mystery”). Siira südamega inimesed võtsid hästi vastu Piibli tõed, mida selles raamatus käsitleti.

Kanadas teeninud reisiv ülevaataja Edward Crist rääkis ühest abielupaarist, kes luges selle raamatu läbi ja võttis Piibli tõe omaks vaid viie nädalaga. Ta ütles: „Nii see mees kui ka tema naine on täielikult pühendunud ja edenevad suurepäraselt.”

Üks mees, kes raamatu vastu võttis, rääkis sellest kohe ka oma sõpradele. See raamat lausa „lajatas” talle oma sõnumiga. Ta meenutab: „Kõndisin parasjagu mööda kolmandat avenüüd ..., kui miski lajatas mulle vastu õlga. Arvasin, et see on telliskivi, aga mõelda vaid, see oli  „Lõpetatud saladus”! Võtsin selle koju kaasa ja lugesin läbi. ... Hiljem sain teada, et see oli üks vaimulik ..., kes selle raamatu raevukalt aknast välja lennutas. ... ma olen kindel, et selle teoga andis ta lootuse rohkematele inimestele kui ühegi muu teoga oma elu jooksul. ... tänu tema raevule kiidame meie nüüd Jumalat.”

See vaimulik polnud ainuke, kes nii reageeris. 12. veebruaril 1918 keelustas Kanada valitsus selle raamatu põhjendusega, et see sisaldab mässulisi ja sõjavastaseid väiteid. Peagi võttis sellest eeskuju ka USA valitsus. Riigivõimu esindajad otsisid läbi Peeteli ja büroohooned New Yorgi, Pennsylvania ja California osariigis, püüdes leida tõendeid meie organisatsiooni juhtivate vendade vastu. USA justiitsministeerium keelustas raamatu 14. märtsil 1918, tuues põhjuseks, et sellise raamatu väljaandmine ja levitamine on takistanud sõjalist tegevust ning rikkunud spionaažiseadust.

7. mail 1918 andis justiitsministeerium käsu arreteerida Giovanni DeCecca, George Fisher, Alexander Macmillan, Robert Martin, Frederick Robison, Joseph Rutherford, William Van Amburgh ja Clayton Woodworth. Neid süüdistati selles, et nende tegevus on „seadusvastaselt, kuritegelikult ja tahtlikult põhjustanud USA armees ja mereväes allumatust, ebalojaalsust ning kohustustest keeldumist”. Kohtuprotsess algas 5. juunil 1918, kuid võis juba ette arvata, et nad mõistetakse süüdi. Miks?

USA justiitsminister nimetas spionaažiseadust, mille alusel vendi süüdistati, „efektiivseks relvaks propaganda vastu”. 16. mail 1918 lükkas kongress tagasi selle seaduse parandusettepaneku, mis oleks olnud kaitseks neile, kes avaldavad seda, „mis on tõene, mis on tehtud headel ajenditel ja õigetel eesmärkidel”. Raamat „Lõpetatud saladus” oli selles arutelus olulisel kohal. USA kongressi ametlik ülestähendus ütleb: „Üks sedasorti propaganda ohtlikemaid näiteid on raamat „Lõpetatud saladus” ... Selle ainus eesmärk on nõrgestada sõdurite usaldust meie ürituse vastu ja õhutada ... vastupanu väeteenistusse värbamisele.”

20. juunil 1918 mõistis vandekohus need kaheksa venda süüdi. Järgmisel päeval tegi kohtunik otsuse teatavaks: „Süüaluste religioosne propaganda, mida nad on innukalt teinud ..., kujutab suuremat ohtu, kui Saksa armee diviis. ... neile tuleb määrata range karistus.” Kaks nädalat hiljem viidi need kaheksa venda Georgia osariigis asuvasse Atlanta föderaalvanglasse. Nende karistus ulatus kümnest kuni kahekümne aastani.

Sel ajal kogesid piibliuurijad tugevat vastupanu. FBI uuris põhjalikult nende tegevust ja koostas selle kohta tuhandeid dokumente. Need tõendavad, et meie vennad jätkasid kindlameelselt kuulutustööd.

Florida osariigis asuva Orlando linna postkontori ülem kirjutas FBI-le: „[Piibliuurijad] käivad majast majja ja teevad seda peamiselt õhtuti. ... Tundub, et neil pole mõtteski oma tegevust lõpetada.”

Üks kolonel sõjaministeeriumist kirjutas FBI-le hilisema juhtiva kogu liikme Frederick Franzi tegevuse kohta: „Franz ... on aktiivselt osalenud raamatu „Lõpetatud saladus” tuhandete eksemplaride müümisel.”

Charles Fekel, kes teenis samuti hiljem juhtivas kogus, sai tunda tugevat tagakiusamist. Ta arreteeriti selle raamatu levitamise eest ja tema isiklik kirjavahetus uuriti läbi. Teda peeti austerlasest vaenlaseks ja ta oli kuu aega vangis Marylandi osariigis Baltimore’is. Ta rääkis ülekuulajatele julgelt Piibli tõest, sest tal olid meeles Pauluse sõnad tekstis 1. Korintlastele 9:16: „Häda mulle, kui ma head sõnumit ei kuuluta!” *

Lisaks aktiivsele kuulutustööle kogusid piibliuurijad tulise innuga allkirju palvekirjale, et vennad Atlanta vanglast vabastataks. Anna Gardner on meenutanud: „Me olime kogu aeg millegagi hõivatud. Kui vennad olid vangis, käisime ukselt uksele ja kogusime tuhandeid allkirju. Rääkisime inimestele, et need mehed on tõelised kristlased ja et nad on vangistatud ebaõiglaselt.”

Sel raskel ajal korraldati palju kokkutulekuid, et vendade-õdede usku tugevdada. Vahitornis kirjutati: „Aasta jooksul on peetud üle neljakümne kokkutuleku ... Kõigilt neilt on tulnud väga positiivseid teateid. Varem toimusid kokkutulekud hilissuvel või varasügisel, aga nüüd on need iga kuu.”

Ikka oli siira südamega inimesi, kes võtsid head sõnumit kuulda. Ühel kokkutulekul Ohio osariigis Clevelandis oli kohal 1200 inimest ja ristimisel käis 42, sealhulgas üks noor poiss, kelle usku Jumalasse ja pühendumust võinuks kadestada ka täiskasvanud.

1918. aasta lõpu poole tundus piibliuurijate tulevik ebakindel. Mõned hooned Brooklynis olid maha müüdud ja peakorter oli üle viidud Pennsylvaniasse Pittsburghi. Ehkki juhtivad vennad olid vangis, plaanisid ühingu liikmed pidada järgmise aastakoosoleku 4. jaanuaril 1919.

Vennad olid oma töös püsivad. Nad olid heas lõpptulemuses nii kindlad, et valisid 1919. aasta tekstiks Jesaja 54:17 „Pole edu ühelgi relval, mis valmistatakse sinu vastu”. Ees ootasid põnevad muutused, mis tugevdasid nende usku ja valmistasid neid ette tulevaseks suureks tööks.