Versailles’ rahu alusel moodustati Rahvasteliit. Selle organisatsiooni eesmärk oli edendada rahvusvahelist koostööd ning saavutada rahvusvaheline rahu ja julgeolek. Seda liitu toetasid paljud ristiusu religioonid. USA kristlike kirikute nõukogu nimetas seda tunnustavalt Jumala kuningriigi poliitiliseks esinduseks maa peal. Selle nõukogu toetus Rahvasteliidule ilmnes ka selles, et ta saatis oma delegaadid Pariisi rahukonverentsile. Üks neist delegaatidest märkis, et see konverents oli maailma ajaloos uue ajajärgu algus.

Uus ajajärk oli küll algamas, kuid mitte nende delegaatide tegevuse tulemusel. 1919. aastal algas uus ajajärk kuulutustöös. Jehoova toel hakkas tema rahvas kuulutama head sõnumit võimsamalt kui kunagi varem. Ent esmalt pidid toimuma tähelepanuväärsed muutused.

4. jaanuaril 1919 oli plaanis Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingu juhatuse iga-aastane valimine. Joseph Rutherford, kes oli Jehoova rahva seas eestvedaja, oli sel ajal koos seitsme vennaga USA-s Atlantas vangis. Tuli otsustada, kas valida vangistatud vennad uuesti juhatusse või peaks nad asendama.

Vend Rutherford oli organisatsiooni tuleviku pärast mures. Ta teadis, et mõne venna arvates oleks hea valida tema asemel presidendiks keegi teine. Seepärast oli ta kirjutanud kokkutulnutele kirja oma soovitusega valida presidendiks Evander Coward. Rutherford kirjeldas teda kui rahulikku ja tagasihoidlikku meest, kes on pühendunud Issanda teenimisele. Kuid paljud vennad eelistasid lükata hääletust kuue kuu võrra edasi. Advokaadid, kes olid vangistatud vendi kohtus kaitsnud, olid sellega päri. Arutelu oli üsna tuline.

 Siis juhtus midagi, mis Richard Barberi sõnul tormi vaigistas. Üks kohal olnud vendadest võttis sõna ja ütles: „Ma pole jurist, aga kui rääkida antud olukorra seaduslikkusest, siis ma tean, mida ütleb ustavuse seadus. Jumal ootab ustavust. Parim viis näidata oma ustavust Jumalale on korraldada hääletus ja valida vend Rutherford uuesti presidendiks.” (Laul 18:25.)

Alexander Macmillan, kes oli samuti vangis, meenutas hiljem, kuidas vend Rutherford koputas tema kongi seinale ja palus tal käe välja sirutada. Ta ulatas talle ühe telegrammi. Macmillan luges seda lühikest sõnumit ja talle oli kohe selge, mida see tähendab. Seal seisis: „RUTHERFORD WISE VAN BARBER ANDERSON BULLY JA SPILL PRESIDENT KOLM JUHTLIIGET TERVITUSI KÕIGILE.” See tähendas, et kõik juhatuse liikmed olid uuesti ametisse valitud ning et Joseph Rutherford ja William van Amburgh jäid juhatuse etteotsa. Niisiis jätkas vend Rutherford presidendina.

Sellal, kui kaheksa venda olid vangis, koostasid piibliuurijad nende vabastamiseks palvekirja. Vaprad vennad-õed kogusid sellele rohkem kui 700 000 allkirja. Ent kolmapäeval, 26. märtsil, enne kui nad jõudsid selle palvekirja üle anda, vabastati Rutherford ja teised vastutavad vennad vanglast.

Vend Rutherford ütles neile, kes teda kojutuleku puhul tervitasid: „Ma olen veendunud, et see, mida me kõik läbi elasime, on vaid ettevalmistus märksa raskemateks aegadeks. ... Te ei võidelnud selleks, et oma vendi vangist vabastada. See oli kõrvaline asi. ... Teie võitluse eesmärk oli anda tunnistust Piibli tõest ja need, kes seda tegid, on saanud imelise õnnistuse.”

Jehoova võis suunata asjade käiku meie vendade kohtuprotsessis. 14. mail teatas apellatsioonikohus: „Süüdistatavate üle ei peetud kohut erapooletult, milleks neil oli õigus, ja seepärast on kohtuotsus tühistatud.” Vendi oli süüdistatud tõsistes kuritegudes, ja kui neile oleks lihtsalt armu antud või nende karistusaega oleks vähendatud, oleks see ikkagi jäänud nende toimikutesse. Kuid nüüd nende süüdistused tühistati. Tänu sellele säilis kohtunik Rutherfordil õigus Jehoova rahvast USA ülemkohtus kaitsta ja seda ta pärast vabanemist palju kordi tegigi.

Vend Macmillan meenutas: „Me ei jäänud lihtsalt istuma ja pöidlaid keerutama, oodates, millal Issand meid taevasse võtab. Mõistsime, et meil on tarvis midagi ette võtta, et saada aru, mis on meie Issanda tahe.”

Kuid peakorteri vennad ei saanud niisama lihtsalt jätkata tööd, mida oli aastaid tehtud. Miks? Sellepärast, et vendade vangistuse ajal olid hävitatud kõik trükiplaadid, mida kasutati kirjanduse valmistamiseks. Olukord oli üsna masendav ja mõned vennad mõtlesid, et kas nüüd ongi kuulutustöö lõppenud.

Kas on ikka veel inimesi, kes on huvitatud kuningriigisõnumist, mida piibliuurijad kuulutavad? Et sellele küsimusele vastust saada, otsustas vend Rutherford esitada kõne. Kõik inimesed olid oodatud seda kuulama. Vend Macmillan ütles: „Kui kedagi kohale ei tule, on meie töö tehtud.”

Ehkki vend Rutherford oli haige, esitas ta Los Angeleses pühapäeval, 4. mail kõne „Vaevatud inimkonna ainus lootus”. Seda kuulas 3500 inimest ja lisaks oli sadu inimesi, kes pidid ruumipuuduse tõttu ära minema. Järgmisel päeval tuli teda kuulama 1500 inimest. Vennad said selge vastuse: inimestel on huvi.

See, mida nad järgmiseks ette võtsid, mõjutas kõvasti seda, kuidas Jehoova tunnistajad praegu kuulutustööd teevad.

1. augusti Vahitornis teatati, et septembri algul toimub Ohios Cedar Pointis kokkutulek. Noor piibliuurija Missourist, vend Clarence Beaty, sõnas: „Kõik tundsid,  et nad peavad kindlasti seal kohal olema.” Kokkutulekule tuli üle 6000 inimese – palju rohkem, kui oodati. Üritusele lisas elevust ka see, et lähedal olevas Erie järves ristiti enam kui 200 inimest.

5. septembril, kokkutuleku viiendal päeval teatas vend Rutherford oma „Pöördumises kaastööliste poole”, et hakatakse välja andma uut ajakirja Kuldne Aeg. * See pidi kajastama tähtsamaid päevakajalisi sündmusi ja selgitama pühakirja põhjal, miks need sündmused toimuvad.

Kõiki piibliuurijaid ergutati selle uue väljaande abil julgelt kuulutama. Kirjas, kus sellest räägiti, öeldi: „Iga ristitud kuulutaja peaks meeles pidama, et on suur au osaleda teenistuses. Ta peaks haarama kinni võimalusest anda oma osa selles ülemaailmses tunnistustöös.” Vastukaja oli võimas. Detsembriks olid innukad kuulutajad saanud rohkem kui 50 000 tellimust sellele uuele ajakirjale.

1919. aasta lõpuks olid Jehoova teenijad tegutsemisvalmis ja täis jõudu. Lisaks oli täitunud mitu tähtsat ennustust viimsete päevade kohta. Jumala rahva läbikatsumis- ja puhastusaeg, mida oli ennustatud tekstis Malaki 3:1–4, oli lõppenud. Jehoova teenijad olid vabastatud Suure Babüloni vangistusest ja Jeesus oli määranud ametisse „ustava ja aruka orja”. * (Matt. 24:45; Ilm. 18:2, 4.) Nüüd olid piibliuurijad valmis tööks, mille tegemist Jehoova neilt ootas.