Jehoova tõesti tugevdas neid innukaid kuulutajaid. Kolportööride ehk pioneeride arv kasvas sel aastal 225-st 350-ni. Esimest korda esitas peakorterile aruande rohkem kui 8000 kuulutajat. Jehoova õnnistas neid külluslikult.

Piibliuurijate töö eesotsas oli tol ajal Joseph Rutherford. 21. märtsil aastal 1920 esitas ta kõne teemal „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi!”. Piibliuurijad nägid kõvasti vaeva, et kutsuda huvilisi seda kõnet kuulama. Nad jagasid umbes 320 000 kutset ja rentisid New Yorgi ühe suurima teatri.

Kohale tuli üle ootuste palju rahvast. Teatrisse mahtus umbes 5000 inimest ja ligi 7000 jäi ukse taha. Vahitorn nimetas seda üheks suurimaks koosolekuks, mida piibliuurijad on kunagi pidanud.

Piibliuurijad said tuntuks oma teadaandega „miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi”. Sel ajal nad veel ei mõistnud, et kuningriigisõnumit tuleb kuulutada palju laialdasemalt. Sellegipoolest olid nad täis tulist indu. Ida Olmstead, kes hakkas koosolekutel käima aastal 1902, meenutas: „Me teadsime, et inimkonda ootavad ees suured õnnistused ja rääkisime head sõnumit kõigile, keda kuulutustööl kohtasime.”

Et vaimutoitu oleks piisavalt, hakati Peetelis ise kirjandust trükkima. Selleks osteti seadmed, mis paigaldati renditud hoonesse aadressil Myrtle Avenue 35, vaid paar kvartalit New Yorgis asuvast Brooklyni Peetelist eemal.

Leo Pelle ja Walter Kessler alustasid Peeteli-teenistust jaanuaris 1920. Walter meenutas: „Kui me kohale jõudsime, vaatas trükikoja ülevaataja meile otsa ja ütles: „Lõunani on aega veel poolteist tundi.” Ta pani meid tööle ja andis ülesandeks tuua keldrist raamatukastid üles.

Leo meenutas, mis juhtus järgmisel päeval: „Meie tööks oli trükikoja esimese korruse seinte küürimine. See oli kõige  räpasem töö, mida kunagi olin teinud. Ent see oli Issanda töö ning vaeva väärt.”

Vaid mõne nädalaga läks Vahitorni trükkimine käima. Teise korruse lametrükimasinast voolas välja 60 000 eksemplari 1. veebruari Vahitorni. Vahepeal olid vennad seadnud keldrikorrusel üles trükipressi, mida nad kutsusid lahingulaevaks. Alates 14. aprillist hakati trükkima ka ajakirja Kuldne Aeg (The Golden Age). Jehoova kahtlemata õnnistas vendade tööd.

Jehoova rahvas oli ühtne ja täis tegutsemistahet. Ent mõned piibliuurijad olid rasketel aegadel, aastatel 1917 kuni 1919, Jehoova organisatsioonist lahkunud. Mida nende aitamiseks tehti?

1. aprilli Vahitornis ilmus artikkel „Elagem rahus”. Seal esitati südamlik pöördumine: „Me oleme kindlad, et igaüks, kel on Issanda vaim, ... on valmis unustama selle, mis jäi seljataha, ... elama ühtsuses ja tegutsema kooskõlaliselt nagu üks keha.”

Paljud võtsid neid lahkeid sõnu kuulda. Üks abielupaar kirjutas: „Tuleb tunnistada, et meie viimane jõudeolekuaasta, mil teised usinalt [kuulutus]tööd tegid, oli viga. Me ei taha enam kunagi eksiteele sattuda.” Neid taasärganud töölisi ootas ees suur töö.

1920. aasta 21. juunil alustasid piibliuurijad hoogtööga, et levitada pehmekaanelist väljaannet „Lõpetatud saladus”, mida kutsuti ZG-ks. * Suur hulk raamatu „Lõpetatud saladus” eksemplare  oli jäänud lattu seetõttu, et aastal 1918 see väljaanne keelustati.

Seda väljaannet paluti levitada kõigil kuulutajatel, mitte ainult kolportööridel. 1920. aasta juunikuu Ringkiri ütles: „Kõik pühendunud [ristitud] inimesed koguduses, kes saavad osaleda, peaksid tegema seda rõõmuga. Meie kõigi motoks olgu „minu siht on see: levitada ZG-d”. Edmund Hooper meenutas, et see hoogtöö oli paljudele esimene kord teha ukselt uksele tööd. Ta lisas: „Hakkasime mõistma, mida see töö endast üldse kujutab – töö, mille ulatusest polnud meil tegelikult aimugi.”

Esimese maailmasõja tõttu oli suhtlemine teiste maade piibliuurijatega raskendatud. Seepärast soovis vend Rutherford neid julgustada ja aidata korraldada kuulutustööd. 12. augustil 1920 alustas ta koos nelja vennaga reisi Inglismaale, Mandri-Euroopasse ja Lähis-Itta.

Kui Rutherford oli Inglismaal, korraldasid piibliuurijad kolm kokkutulekut ja 12 avalikku koosolekut. Kohalviibijaid oli kokku umbes 50 000. Vahitorn kirjutas selle reisi kohta: „Sõbrad said kosutust ja julgustust. See tugevdas nende armastust ja ühtsust kuulutustööl ning paljude kurbus muutus rõõmuks.” Pariisis pidas vend Rutherford jälle kõne „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi!”. Kui kõne algas, oli saal puupüsti täis. Ja 300 inimest soovis saada rohkem informatsiooni.

Järgmistel nädalatel külastasid mõned vennad Ateenat, Kairot ja Jeruusalemma. Et leitud huviliste eest hoolt kanda, rajas vend Rutherford Jeruusalemma lähedale Rām Allāh’ linna kirjanduslao. Seejärel naasis ta Euroopasse ning pani aluse Kesk-Euroopa büroole ja kirjanduse trükkimisele.

1920. aasta sügisel andsid piibliuurijad välja ajakirja Kuldne Aeg 27. numbri. See eriväljaanne paljastas piibliuurijate tagakiusamise aastal 1918. Varem mainitud  „lahingulaev” töötas ööpäev läbi ja trükkis seda ajakirja üle nelja miljoni eksemplari.

Selle numbri lugejad said teada, mis oli juhtunud Emma Martiniga. Õde Martin oli kolportöör California osariigis San Bernardinos. 17. märtsil 1918 osales ta koos kolme venna, Hammi, Sonnenburgi ja Stevensiga väikesel piibliuurijate koosolekul.

Üks mees polnud seal aga selleks, et Piiblit uurida. Hiljem ta tunnistas: „Läksin sellele koosolekule ... prokuröri korraldusel. Minu eesmärk oli saada tõendusmaterjali.” Ta leidiski seda, mida otsis: raamatu „Lõpetatud saladus”. Mõni päev hiljem õde Martin ja need kolm venda arreteeriti. Neid süüdistati keelatud raamatu levitamises.

Emma ja tema sõbrad mõisteti süüdi ning neile määrati kolme aasta pikkune vanglakaristus. 17. mail 1920, pärast seda, kui kohus oli nende edasikaebused tagasi lükanud, saadetigi nad vanglasse. Kuid peagi olukord muutus.

20. juunil 1920 jutustas vend Rutherford nende lugu kokkutulekul San Franciscos. Kuulajad, keda see juhtum vapustas, olid nõus otsusega saata telegramm Ameerika Ühendriikide presidendile. Nad kirjutasid: „Me oleme veendunud, et proua Martini vastu esitatud süüdistus on ebaõiglane. ... Föderaalametnikud on kuritarvitanud oma võimu, et proua Martin süüdi lavastada ja vangi saata. See on karjuv ülekohus.”

Juba järgmisel päeval tühistas president Woodrow Wilson õde Martini ja vendade Hammi, Sonnenburgi ja Stevensi süüdimõistva otsuse. Nende ebaõiglane vangistus sai läbi.

1920. aasta lõpus oli piibliuurijatel palju põhjusi rõõmustamiseks. Töö peakorteris läks suure hooga edasi ja piibliuurijad kuulutasid innukalt Jumala kuningriiki kui ainust lahendust inimkonna probleemidele. (Matt. 24:14.) 1921. aastal läks kuulutustöö edasi veelgi suurema hooga.