Kuna kuulutajate arv üha kasvas, suurenes vajadus ka väljaannete järele, mida kuulutustööl pakkuda. Brooklyni peetelis trükiti küll ajakirju, ent kõvakaaneliste raamatute trükkimiseks kasutati teiste trükikodade teenuseid. Mingil hetkel tuli aga raamatutest puudus kätte, kuna trükikoda ei suutnud meie tellimusi täita. Selline olukord kestis mitu kuud ja hakkas viimaks kuulutustööd takistama. Seepärast rääkis vend Rutherford peeteli trükikoja ülevaataja Robert Martiniga sellest, kas oleks mõeldav hakata ise raamatuid trükkima.

„See oli põrutav idee,” meenutas vend Martin. See tähendas, et vennad pidid sisse seadma omaenda trükikoja, kus toimuks nii ladumine, trükkimine kui ka köitmine. Selleks rentisid nad hoone Brooklynis aadressil Concord Street 18 ja hankisid vajalikud seadmed.

Mitte kõik ei rõõmustanud sellise asjade käigu üle. Selle ettevõtte juht, kus meie raamatuid varem oli trükitud, tuli meie trükikoda vaatama. Ta ütles: „Teil on käes esmaklassilised trükiseadmed, ent keegi teist ei tea, kuidas nendega ümber käia. Kuue kuu pärast on sellest masinast järgi vaid kolahunnik.”

„See kõlas üsna loogiliselt, kuid ei arvestanud Issanda plaanidega,” ütles vend Martin. „Tema on alati olnud meiega.” Tal oli õigus. Peagi valmis meie trükikojas 2000 raamatut päevas.

Aastal 1922 võttis Jehoova rahvas kasutusele ka uue meetodi hea sõnumi jagamiseks. Selleks oli raadio. Vend Rutherford oli esimest korda eetris  pühapäeva, 26. veebruari pärastlõunal. Ta astus ühes Los Angelese raadiojaamas üles kõnega „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi!”.

Saadet kuulas umbes 25 000 inimest ja mõned kuulajad saatsid ka tänukirju. Üks neist oli Willard Ashford, kes elas Californias Santa Anas. Ta tänas vend Rutherfordi haarava ja huvitava ettekande eest ning ütles: „Meil on kolm inimest kodus haiged. Isegi kui Te oleksite kõnelenud kõrvaltänavas, poleks me kuidagi saanud kohale tulla. Aga tänu raadiole ei jäänud me Teie kõnest ilma.”

Sellele raadiokõnele järgnes terve rida teisi. Vahitornis kirjutati, et aasta lõpuks oli raadio teel kuulnud piibli sõnumit vähemalt 300 000 inimest.

Säärane positiivne vastukaja andis piibliuurijatele tõuke rajada Brooklyni peeteli lähedale Staten Islandile omaenda raadiojaama. See sai nimeks WBBR ning järgnevatel aastatel jõudis hea sõnum selle vahendusel väga paljude inimesteni.

1922. aasta 15. juuni Vahitornis teatati, et Cedar Pointis Ohios toimub 5.–13. septembrini suur kokkutulek. Vennad-õed olid Cedar Pointi saabudes väga elevil.

Avakõnes ütles vend Rutherford: „Ma olen veendunud, et Issand ... õnnistab seda kokkutulekut ja hoolitseb selle eest, et temast antaks tunnistust üle kogu maa nii nagu ei kunagi varem.” Ka teised kõnepidajad ergutasid vendi-õdesid kuulutustööd tegema.

Reedel, 8. septembril ootas umbes 8000 kuulajat õhinal vend Rutherfordi kõnet. Nad lootsid, et ta selgitab, mida tähendavad kutsele trükitud tähed ADV. Kahtlemata märkasid paljud neist ka  lava kohal olevat tohutu suurt kangarulli. Arthur Claus, kes tuli kokkutulekule Tulsast Oklahomast, leidis endale koha, kus kõnet oli hästi kuulda. See oli tõeline vedamine, kuna kokkutulekupaigas ei kasutatud mingit helivõimendussüsteemi.

Kokkutuleku juhataja teatas, et vend Rutherfordi kõne ajal ei lubata hilinejaid saali, et miski selle kuulamist ei häiriks. Kell pool kümme alustas vend Rutherford oma kõnet Jeesuse sõnadega tekstist Matteuse 4:17: „Taeva kuningriik on lähedal!” Ta rääkis, kuidas inimesed sellest kuningriigist kuulda saavad, ja ütles: „Jeesus ise andis teada, et oma kohaloleku ajal juhib ta lõikustööd ja kogub enda juurde need, kes on talle ustavad.”

Arthur Claus meenutas: „Me ahmisime igat tema sõna.” Keset kõnet hakkas Arthuril halb ja ta pidi saalist väljuma. Ta tegi seda üsna vastumeelselt, kuna teadis, et teda ei lasta sisse tagasi.

Varsti hakkas tal parem. Saali poole tagasi minnes kuulis ta tormilist aplausi. Tal tekkis suur tung teada saada, millest seal ometi räägitakse. Arthur oli valmis kasvõi katusele ronima, et vend Rutherfordi kõnet edasi kuulata. Ta leidiski ühe koha, kust üles ronida, ning 23-aastase noore ja tugeva mehena sai ta sellega kenasti hakkama. Lava kohale lahtiste akende juurde jõudes leidis ta, et seal on suurepärane kuuldavus.

Arthur avastas, et seal on veel mõned vennad. Üks neist oli Frank Johnson. Ta  ruttas Arthuri juurde ja küsis: „Kas sul taskunuga on?”

„On küll,” vastas Arthur.

„Sa oled vastus meie palvetele,” ütles Frank. „See suur rull siin on loosung. See on seotud nende naelte külge. Kuula hoolega, mida kohtunik * räägib. Kui ta ütleb „kuulutage, kuulutage”, lõika need nöörid läbi.”

Arthur ootas, nuga käes, kikkiskõrvu sõnu, mis olid märguandeks nöörid läbi lõigata. Varsti jõudiski kõne kulminatsioon kätte. Vend Rutherford, täis tulist indu ja tunnetest tulvil, peaaegu et karjus järgmised sõnad: „Olge Issanda ustavad ja tõelised tunnistajad! Jätkake võitlust, kuni Babülon on täielikult varemeis! Kuulutage seda sõnumit igas ilmakaares! Maailm peab teadma, et Jehoova on Jumal ning Jeesus Kristus on kuningate kuningas ja isandate isand. See on päevade päev. Vaata, kuningas valitseb! Teie olete tema esindajad. Seepärast kuulutage, kuulutage, kuulutage kuningat ja tema kuningriiki!”

Arthur ja teised vennad lõikasid nöörid läbi ning loosung rullus sujuvalt lahti. Sellel oli tekst „Kuulutage kuningat ja kuningriiki!”. Nüüd oli kõigil selge, mida tähed ADV tähendasid. *

Cedar Pointi kokkutulek innustas keskenduma kuulutustööle ja paljud vennad-õed asusid innuga seda tähtsat tööd tegema. Üks kolportöör (pioneeri endine nimetus) Oklahomast kirjutas: „Kuulutasime söekaevandamispiirkonnas, kus inimesed olid väga vaesed.” Ta rääkis, et kui sealsed elanikud kuulsid sõnumit, mis oli kirjas ajakirjas Kuldne Aeg, puhkesid nad tihti nutma. „Meil oli nii hea meel neid lohutada,” sõnas ta.

Piibliuurijad mõistsid, kui paikapidavad on Jeesuse sõnad tekstis Luuka 10:2: „Lõikustööd on palju, aga töötegijaid vähe.” Aasta lõpuks olid nad agaramad kui eales varem kuulutama kuningriigi sõnumit nii ligidal kui kaugel.