Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

1923 – sada aastat tagasi

1923 – sada aastat tagasi

1923. aasta 1. jaanuari Vahitornis öeldi: „See aasta paistab tulevat väga põnev. . . . Meil on eriline au rääkida . . . rõhututele sellest, et peagi on käes paremad ajad.” See aasta tõi piibliuurijatele palju muudatusi seoses koosolekute, kokkutulekute ja kuulutustööga. Need kõik tugevdasid nende ühtsust.

KOOSOLEKUD TUGEVDASID ÜHTSUST

Kalender piiblitekstide ja laulunumbritega

Sel aastal hakkas Vahitorn avaldama pühakirja selgitavaid kommentaare, mida arutati iganädalastel palve-, kiitus- ja tunnistuskoosolekutel. Lisaks andsid piibliuurijad välja kalendrit, kus oli iga nädala jaoks piiblitekst ja iga päeva jaoks laul, mida võis laulda nii iseseisva kui ka perekondliku piibliuurimise ajal.

Koosolekutel oli piibliuurijatel võimalus oma usku tunnistada ehk rääkida mõni juhtum kuulutustöölt, tänada Jehoovat, esitada laul või isegi palve. Eva Barney, kes ristiti aastal 1923, kui ta oli 15, meenutas: „Kui keegi soovis anda tunnistust, tuli tal tõusta püsti ja öelda alustuseks midagi sellist: „Ma soovin tänada Issandat kõige eest, mida ta minu heaks on teinud.”” Mõnele meeldis selline tunnistuseandmine väga. Eva jätkas: „Ühel armsal eakal vennal Godwinil oli nii palju, mille eest Issandat tänada. Ent kui tema naine nägi, et vend, kes koosolekut juhatas, hakkas nihelema, tiris ta oma abikaasat kuuesabast, et see rääkimise lõpetaks ja maha istuks.”

Kord kuus toimus igas koguduses eriline palve-, kiitus- ja tunnistuskoosolek. 1923. aasta 1. aprilli Vahitorn kirjeldas seda järgmiselt: „Pool sellest on pühendatud tunnistuste andmisele, mis on seotud kuulutustöö ja üksteise julgustamisega. . . . Me usume, et sellised koosolekud lähendavad vendi-õdesid üksteisega.”

Need kokkusaamised olid paljudele suureks abiks. Näiteks 19-aastane Charles Martin Kanadast Vancouverist meenutas: „Just seal õppisin ma kuulutama. Sageli rääkis keegi mõne juhtumi ukselt uksele kuulutustööst. See andis mulle ideid, mida inimestele öelda ja kuidas nende küsimustele vastata.”

KUULUTUSTÖÖ TUGEVDAS ÜHTSUST

1923. aasta 1. mai Ringkiri (Bulletin)

Vendade-õdede ühtsust tugevdasid ka ühised teenistuspäevad. 1923. aasta 1. aprilli Vahitorn teatas: „Et me kõik võiksime ühtselt tegutseda . . . ,on selle aasta 1. mai ja pärast seda iga kuu esimene teisipäev üldine teenistuspäev. . . . Iga kuulutaja peaks sel päeval mingil määral kuulutustöös osalema.”

Ka noored piibliuurijad lõid selles töös kaasa. Õde Hazel Burford, kes oli tol ajal vaid 16-aastane, jutustas: „Ringkirjas (Bulletin) a olid meie jaoks olemas näidisvestlused. Tegin koos vanaisaga innukalt kuulutustööd.” Ent Hazelit üllatas ühe venna reageering. Ta ütles: „Üks armas eakas vend oli väga vastu sellele, et mina, noor inimene, teistele kuulutan. Sel ajal mõned ei mõistnud, et kõik piibliuurijad, sealhulgas noormehed ja neiud, peaksid meie loojale ülistust tooma.” (Laul 148:12, 13.) Hazel aga ei lasknud end heidutada. Hiljem lõpetas ta Gileadi kooli teise kursuse ja teenis misjonärina Panamas. Need vennad, kellele ei meeldinud, et noored kuulutavad, muutsid ajapikku oma suhtumist.

KOKKUTULEKUD TUGEVDASID ÜHTSUST

Kokkutulekudki tugevdasid vendade-õdede ühtsust. Paljude kokkutulekute üheks osaks oli teenistuspäev. Näiteks Kanadas Winnipegis kutsuti 31. märtsil kõiki kokkutulekulisi üles osalema kuulutustöös. Tänu sellistele teenistuspäevadele kuulsid head sõnumit väga paljud inimesed. 5. augustil Winnipegis toimunud kokkutulekul oli kohal umbes 7000 inimest. See oli suurim kokkutulek, mis Kanadas tolle ajani oli toimunud.

Üks 1923. aasta tähtsamaid kokkutulekuid toimus 18.–26. augustini Californias Los Angeleses. Sellele eelnevatel nädalatel reklaamiti seda ajalehtedes ning piibliuurijad jagasid laiali rohkem kui 500 000 kutset. Kokkutuleku reklaamid olid ka ühistranspordil ning vendade ja õdede autodel.

Piibliuurijate 1923. aasta kokkutulek Los Angeleses

25. augustil pidas vend Rutherford kõne „Sikud ja lambad”, kus ta näitas selgelt, et lambad on need, kes on valmis vastu võtma tõde, mis viib igavesse ellu, ja kel on tulevikus lootus elada paradiisis maa peal. Samuti luges ta ette resolutsiooni „Hoiatus”. Selles mõisteti hukka ristiusu kirik ja ergutati kõiki siiraid tõeotsijaid Suurest Babülonist välja tulema. (Ilm. 18:2, 4.) Innukad piibliuurijad jagasid hiljem kogu maailmas miljoneid voldikuid, kus oli kirjas selle resolutsiooni tekst.

„Sellised koosolekud lähendavad vendi-õdesid üksteisega.”

Kokkutuleku viimasel päeval kuulas rohkem kui 30 000 inimest vend Rutherfordi kõnet „Kõik rahvad marsivad Harmagedooni poole, kuid miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi!”. Aimates juba ette, et kohale võib tulla väga palju rahvast, rentisid piibliuurijad vastvalminud staadioni (Los Angeles Coliseum). Et kõik programmi kuuleksid, kasutasid vennad staadioni valjuhääldite süsteemi, mis oli tol ajal tehnika viimane sõna. Veel palju rohkem inimesi sai kuulata programmi raadio kaudu.

HEA SÕNUM LEVIB HOOGA ÜLE MAAILMA

1923. aastal läks kuulutustöö võimsalt edasi ka Aafrikas, Euroopas, Indias ja Lõuna-Ameerikas. Näiteks Indias hoolitses hindi-, tamili-, telugu- ja urdukeelse kirjanduse valmistamise eest vend Adavimannathu Joseph, kel oli naine ja kuus last.

William Brown perega

Piibliuurijad Alfred Joseph ja Leonard Blackman Sierra Leonest kirjutasid Brooklynis asuvasse peakorterisse ja palusid, et neile saadetaks kuulutajaid appi. 14. aprillil sai nende palve vastuse. Alfred jutustas: „Laupäeva hilisõhtul sain ootamatu telefonikõne. Torust kostis kõmisev hääl, mis küsis: „Kas sina kirjutasid Vahitorni ühingule ja palusid, et siia saadetaks kuulutajaid? Mina olengi see, kelle nad saatsid.”” See hääl kuulus William Brownile. Ta oli samal päeval saabunud Kariibidelt koos oma naise Antonia ja kahe tütre Louise’i ja Lucyga. Alfred ja Leonard ei pidanud nendega kohtumist kaua ootama.

Alfred jätkas: „Järgmisel hommikul, kui uurisime koos Leonardiga piiblit, ilmus järsku uksele üks suur kogu. See oli William Brown. Ta oli nii innukas, et tahtis kohe järgmisel päeval avaliku kõne pidada.” Vähem kui kuu ajaga jagas ta ära kogu kirjanduse, mis tal kaasas oli. Peagi saadeti talle veel 5000 raamatut, kuid varsti olid needki otsas. Ent vend Brown ei saanud tuntuks kui raamatute müügimees. Kuna ta teenis aastakümneid ustavalt Jehoovat ja kasutas oma kõnedes alati palju piiblitekste, hakati teda kutsuma piibli-Browniks.

Magdeburgi peetel 1920-ndatel

Saksamaal Barmenis asuv harubüroo hakkas väikseks jääma ja lisaks ähvardas seda linna prantslaste sissetung. Piibliuurijad leidsid Magdeburgist ühe hoonekompleksi, mis näis kirjanduse trükkimiseks väga hästi sobivat. 19. juunil lõpetasid vennad trükitehnika ja muu sisustuse pakkimise ning kolisid Magdeburgi. Päev pärast seda, kui peakorterile teatati, et kolimine on lõpetatud, kirjutasid ajalehed, et prantslased olid Barmeni linna oma valdusse võtnud. Vennad mõistsid, et Jehoova oli neid juhtinud ja olid talle väga tänulikud.

George Young koos Sarah Fergusoni (paremal) ja tema õega

George Young, kes hea sõnumi kuulutamise nimel palju ringi reisis, rajas Brasiilias uue harubüroo ja hakkas välja andma portugalikeelset Vahitorni. Vaid mõne kuuga levitas ta rohkem kui 7000 väljaannet. Sarah Ferguson, kes oli Vahitorni lugenud alates aastast 1899, oli väga rõõmus, kui vend Young tema peret külastas. Ta oli oma elu juba Jehoovale pühendanud, kuid polnud saanud lasta end ristida. Mõni kuu hiljem said Sarah ja tema neli last lõpuks selle tähtsa sammu astuda.

„TEENIGEM JUMALAT INNU JA RÕÕMUGA”

1923. aasta 15. detsembri Vahitorn kirjutas, kuidas muudatused seoses koosolekute, kuulutustöö ja kokkutulekutega on piibliuurijaid mõjutanud. Seal öeldi: „On selgelt näha, et kõik kogudused . . . on usus tugevad. . . . Olgem siis valmis veelgi suuremaks tööks ning teenigem Jumalat innu ja rõõmuga ka järgmisel aastal.”

Järgmine, 1924. aasta oli piibliuurijatele oluline verstapost. Peeteli vennad olid mitmeid kuid töötanud hoonete kallal, mis asusid Staten Islandil Brooklyni peakorteri lähedal. Need valmisid 1924. aasta alguses. See, mis sinna ehitati, aitas meie vennaskonna ühtsust veelgi tugevdada ja tänu sellele hakkas hea sõnum levima veel suurema hooga.

Ehitajad Staten Islandil

a Praegu „Kristliku elu ja teenistuse” koosoleku töövihik.