1940-ndate alguses uurisid mu vanemad Jehoova tunnistajatega piiblit. Uurimine jäi küll pooleli, kuid ema sai ikka edasi ajakirju Vahitorn ja Ärgake!. Aastal 1950 toimus New Yorgis Jehoova tunnistajate rahvusvaheline kokkutulek, kus me kogu perega käisime.

Varsti pärast kokkutulekut hakkas meid külastama vend Lawrence Jeffries. Ta püüdis ka minus piibli tõe vastu huvi äratada. Mulle aga ei meeldinud Jehoova tunnistajate juures see, et nad ei osalenud poliitikas ega võtnud relva kätte. Ütlesin talle, et kui kõik ameeriklased keelduksid sõtta minemast, vallutaksid vaenlased ju kogu riigi. Lawrence aga ütles selle peale: „Mis sa arvad, mida teeks Jehoova, kui kõik ameeriklased teda teeniksid ja vaenlane neid ründaks?” Tema vastus nii sellele kui ka teistele küsimustele aitas mul näha, et ma polnud asjadest päris õigesti aru saanud. Tänu sellistele aruteludele hakkasin piibli vastu rohkem huvi tundma.

Lugesin pikki tunde vanemaid Vahitorni ja Ärgake! numbreid, mida mu ema keldris hoidis. Ajapikku mõistsin, et see on tõde. Hakkasin Lawrence’iga piiblit uurima ja koosolekutel käima. Õpitu vaimustas mind ja tahtsin sellest ka teistele rääkida. Nii sai minust hea sõnumi kuulutaja. Minu elusihid muutusid, kui mõistsin, et Jehoova suur päev on lähedal. (Sef. 1:14.) Selle asemel et minna ülikooli, tahtsin nüüd aidata teistelgi Jehoovat tundma õppida.

 13. juunil 1956 lõpetasin keskkooli. Kolm päeva hiljem toimus ringkondlik kokkutulek, kus lasin end ristida. Tahtsin Jehoovaga üha lähedasemaks saada ja aidata ka teistel sedasama teha. Ma ei osanud tollal aimatagi, kui suuri õnnistusi see toob.

Kuus kuud pärast ristimist sai minust üldpioneer. 1956. aasta detsembri Meie Kuningriigiteenistuses oli artikkel „Kas saaksid teenida suurema vajadusega territooriumil?”. Minu vastus oli kindel jah. Tahtsin väga kolida kuhugi, kus on vähe kuulutajaid. (Matt. 24:14.)

Kolisin Lõuna-Carolina osariiki Edgefieldi. Sealses koguduses oli peale minu veel neli kuulutajat ja koosolekud toimusid ühe venna elutoas. Kuulutasin iga kuu 100 tundi. Lisaks pidin korraldama kuulutustööd ja tihti oli mul osa koosolekul. Mu elu oli väga tihe, aga tundsin, et mida rohkem ma Jehoova teenistuses teen, seda paremini õpin teda tundma.

Uurisin piiblit ühe naisega, kes elas lähedal asuvas Johnstoni linnas. Tal oli matusebüroo, kus sain osaajaliselt töötada. Samuti lubas ta meil ühes väikses hoones koosolekuid pidada.

Mõne aja pärast kolis New Yorgist meie kogudusse vend Jolly Jeffries. Tema isa oli minuga piiblit uurinud. Me tegime koos Jollyga pioneeritööd ja elasime ühe venna vagunelamus.

Lõunaosariikides olid palgad nigelad. Terve päeva töö eest saime vaid kaks või kolm dollarit. Kord olin just oma viimaste sentide eest natuke süüa ostnud, kui üks mees minult küsis: „Sul tööd on vaja? Maksan sulle dollari tunnis.” See oli väga hea tööots, koristasin kolm päeva üht ehitusplatsi. Oli täitsa selge, et Jehoova tahab, et jääksin Edgefieldi. Ja kuigi raha nappis, õnnestus mul siiski minna 1958. aastal New Yorki rahvusvahelisele kokkutulekule.

Kokkutuleku teisel päeval juhtus midagi toredat. Kohtusin Ruby Wadlingtoniga, kes teenis pioneerina Tennessee osariigis Gallatinis. Kuna meil mõlemal oli soov teenida misjonärina, läksime Gileadi kooli tutvustavale koosolekule. Hiljem suhtlesime kirja teel edasi. Millalgi kutsuti mind Gallatini avalikku kõnet pidama. Seal olles palusin Ruby kätt. Kolisin Gallatini ja 1959. aastal me abiellusime.

Kui olin 23-aastane, määrati mind koguduse sulaseks (praegu vanematekogu koordineerija). Meie kogudus oli esimene, mida külastas ringkonnaülevaatajana Charles Thompson. Ta oli väga kogenud  vend, kuid siiski küsis ta minu käest, mida vennad-õed vajavad ja mida eelmised ringkonnaülevaatajad on nende aitamiseks teinud. Õppisin temalt, et on hea küsida küsimusi ja saada võimalikult palju infot, enne kui mõni otsus langetada.

1964. aasta mais kutsuti mind kuningriigi teenistuskooli, mis toimus New Yorgi osariigis South Lansingis ja kestis ühe kuu. See kool andis mulle indu veelgi sügavamalt piiblit uurida, et Jehoovaga lähedasemaks saada.

1965. aasta jaanuaris paluti meil Rubyga asuda ringkonnatööd tegema. Meid määrati ringkonda, mille territoorium oli väga suur: see ulatus Knoxville’ist Tennessees peaaegu Richmondini Virginias. Külastasime kogudusi Põhja-Carolinas, Kentuckys ja Lääne-Virginias. Mina võisin külastada ainult mustanahaliste kogudusi, kuna tol ajal kehtis lõunaosariikides segregatsiooniseadus ning mustad ja valged pidid kogunema eraldi. Sealsed vennad olid väga vaesed ja tahtsime kogu südamest jagada nendega seda, mis meil on. Üks kauaaegne ringkonnaülevaataja õpetas mulle midagi väga olulist. Ta ütles: „Ära mine kogudust külastama kui boss, vaid kui vend. Ainult nii saad oma vendi-õdesid aidata.”

Kord, kui külastasime üht väikest kogudust, alustas Ruby piibliuurimist noore naisega, kel oli aastane tütar. Ühelgi kuulutajal polnud võimalik uurimist üle võtta, niisiis uuris Ruby ise temaga edasi kirja teel. Järgmine kord, kui seda kogudust külastasime, tuli naine kõigile koosolekutele. Kui sinna kogudusse kolisid kaks eripioneerist õde, hakkasid nemad temaga uurima ja varsti naine ristiti. Aastal 1995, umbes 30 aastat hiljem, olime Pattersoni peetelis, kui üks noor õde end Rubyle tutvustas. See oli selle naise tütar, kellega Ruby oli uurinud. Tema ja ta abikaasa olid Gileadi kooli 100. kursuse õpilased.

Teine ringkond, kus teenisime, asus Florida keskosas. Seal vajasime autot ja leidsimegi ühe, kusjuures väga hea hinnaga. Kuid juba esimesel nädalal läks auto katki ja meil polnud raha, et seda parandada. Palusin ühelt vennalt abi. Ta lasi ühel oma töölisel auto korda teha ja ei tahtnud selle eest midagi. Ta ütles lihtsalt: „Sellega on korras,” ja kinkis hoopis meile raha. See oli ilus näide selle kohta, kuidas Jehoova oma teenijate eest hoolitseb, ja see innustas meidki olema heldekäelised.

Kogudusi külastades ööbisime alati vendade-õdede juures. Tänu sellele leidsime palju häid sõpru. Kord hakkasin trükimasinal külastuse kohta aruannet kirjutama ja jätsin selle lahkudes masinasse. Kui õhtul koju tulin, nägin, et kolmeaastane perepoeg on aruande lõpuni kirjutanud. Tögasin teda sellepärast hiljem veel palju aastaid.

Aastal 1971 määrati mind piirkonnaülevaatajaks New Yorki. Me ei suutnud seda uskuda. Olin kõigest 34-aastane ja sealkandis esimene mustanahaline piirkonnaülevaataja. Vennad aga võtsid mind väga soojalt vastu.

Piirkonnaülevaatajana oli mul tore võimalus iga nädal ringkondlikel kokkutulekutel kõnesid pidada. Tegin koostööd ringkonnaülevaatajatega, kellest paljudel oli rohkem kogemust kui mul. Üks neist oli pidanud minu ristimiskõne. Samuti oli nende hulgas Theodore Jaracz, kellest hiljem sai juhtiva kogu liige. Puutusin kokku ka paljude vendadega, kes teenisid Brooklyni peetelis. Kõik need vennad suhtusid minusse väga soojalt ja ma olen neile selle eest nii tänulik. Nägin, et nad kõik on tublid karjased, kes järgivad alati piibli põhimõtteid ja organisatsiooni juhendeid. Kuna minu ümber olid alandlikud vennad, polnud mul raske oma ülesannet täita.

1974. aastal määras juhtiv kogu piirkonnatööle teised ringkonnaülevaatajad ja mina hakkasin taas ringkonnatööd tegema, seekord Lõuna-Carolinas. Sel ajal ei pidanud mustad ja valged enam eraldi kogunema ning vennad-õed olid selle üle väga rõõmsad.

1976. aasta lõpus määrati mind teenima Georgia osariiki Atlanta ja Columbuse vahel asuvasse ringkonda. Mäletan eredalt, kuidas pidasin kõne viie mustanahalise lapse matustel. Nad olid saanud surma, kuna nende kodu põlema pandi. Laste ema oli saanud vigastada ja viibis haiglas. Teda ja tema abikaasat käis lohutamas lakkamatu vool vendi-õdesid, nii musti kui valgeid. Nägin selles olukorras selgelt, kui suur armastus valitseb Jehoova rahva seas. Vendade-õdede kaastunne aitab meil toime tulla ka kõige raskemate katsumustega.

1977. aastal kutsuti meid mõneks kuuks Brooklyni peetelisse. Kui see aeg hakkas läbi saama, küsisid kaks juhtiva kogu liiget minult, kas me Rubyga tahaksime peetelisse jääda. Olime hea meelega nõus.

Töötasin 24 aastat teenistusosakonnas, kus vendadel tuleb lahendada delikaatseid ja keerulisi küsimusi. Aastate jooksul on juhtiv kogu andnud head piiblil põhinevat juhatust. See on aidanud lahendada erinevaid küsimusi ja anda ka väljaõpet ringkonnaülevaatajatele, kogudusevanematele ja pioneeridele. Selline väljaõpe on aidanud paljudel vaimselt kasvada ning tänu sellele on Jehoova organisatsioon saanud üha ühtsemaks ja tugevamaks.

Aastatel 1995 kuni 2018 külastasin harubüroosid peakorteri esindajana (varem vööndiülevaataja). Kohtusin harubürookomiteede, peetellaste ja misjonäridega, et neid julgustada ja aidata. Ja nemad omakorda julgustasid meid Rubyga. Näiteks aastal 2000, kui külastasime Rwandat, kuulsime, kuidas vennad-õed ja peetelipere olid üle elanud 1994. aasta genotsiidi. Paljud olid kaotanud oma lähedasi. Kuid hoolimata kõigist läbielamistest oli nende usk tugev ning nad olid täis lootust ja rõõmu.

Oleme nüüd juba üle 80 aasta vanad. Viimased 20 aastat olen olnud USA harubürookomitee liige. Ma ei saanud küll noorena ülikooliharidust, kuid Jehoova ja tema organisatsioon on andnud mulle kõrgeima võimaliku hariduse. Tänu sellele olen saanud õpetada teistele piibli tõdesid, mis tulevad neile kasuks kogu igaviku vältel. Olen näinud, kuidas need on inimeste elu paremaks muutnud ja aidanud neil luua oma loojaga lähedase suhte. Püüame Rubyga kasutada igat võimalust, et aidata inimestel mõista, kui eriline on see, et saame olla Jehoovaga lähedased ja temast rääkida. See on tõepoolest suurim au ja ülim rõõm, mis Jehoova teenijal võib olla.