Paulus ütles tekstis 1. Korintlastele 15:8: „Kõige viimasena ilmutas ta end ka minule otsekui enneaegselt sündinule.” Varem on meie väljaannetes selgitatud, et Paulus rääkis siin ilmselt sellest, kuidas ta sai nägemuse taevases auhiilguses olevast Jeesusest. Ta justkui äratati taevasele elule üles sajandeid varem, kui võitud kristlaste ülesäratamine tegelikult algas. Kuid selle salmi sügavam uurimine on näidanud, et seda arusaama tuleks muuta.

On tõsi, et Paulus rääkis siin sellest, kuidas temast sai Jeesuse järelkäija. Aga mida ta mõtles, kui nimetas end enneaegselt sündinuks? Võimalusi on mitu.

Tema kristlaseks saamine oli ootamatu ja rabav. Enneaegne sünnitus tuleb tihti suure üllatusena. Saulus, kes hiljem sai tuntuks kui Paulus, oli minemas Damaskusesse, et sealseid kristlasi taga kiusata. Ta ei osanud aimatagi, et teel sinna näeb ta nägemust ülesäratatud Jeesusest. Tema usku pöördumine oli üllatav ka kõigile kristlastele, keda ta plaanis kinni võtta. Lisaks sellele oli see juhtum Pauluse jaoks nii traumeeriv, et ta kaotas mõneks ajaks nägemise. (Ap. t. 9:1–9, 17–19.)

Temast sai kristlane „valel ajal”. Kreeka sõna, mis on tõlgitud vastega „enneaegselt sündinu”, võib tõlkida ka „valel ajal sündinu”. Ühes piiblitõlkes on siin mõte, et ta sündis ajal, kui keegi seda ei oodanud. Eelnevates salmides rääkis Paulus neist, kellele ülesäratatud Jeesus oli end ilmutanud enne taevasse minemist. Paulusele aga ilmutas Jeesus end pärast taevasse minekut. (1. Kor. 15:4–8.) Selles mõttes võibki öelda, et Paulus nägi Jeesust justkui valel ajal.

Ta pidas end vähetähtsaks. Mõnede õpetlaste sõnul rääkis Paulus siin endast halvustavalt. Ta justkui tõdes, et ta pole väärt apostel olema. Tegelikult kohe pärast seda, kui ta nimetas end enneaegselt sündinuks, ütleski ta: „Ma olen apostlite seast kõige tähtsusetum ja mind ei kõlba apostliks nimetadagi, kuna ma kiusasin taga Jumala kogudust. Aga Jumala armu tõttu olen ma see, kes ma olen.” (1. Kor. 15:9, 10.)

Seega, nimetades end enneaegselt sündinuks, võis Paulus mõelda, et see, kuidas Jeesus end talle ilmutas, oli väga ootamatu, et see toimus justkui valel ajal või et ta polnud väärt sellist imelist nägemust saama. Igal juhul pidas ta seda nägemust väga kalliks. See kinnitas talle, et Jeesus on tõesti surnuist üles äratatud. Pole ime, et kui ta rääkis teistele Jeesuse ülesäratamisest, mainis ta tihti ka seda juhtumit. (Ap. t. 22:6–11; 26:13–18.)