1. Mida Peetrus pärast suure kalasaagi saamist tundis?

 PEETRUS oli terve öö kala püüdnud, kuid polnud midagi kätte saanud. Tema üllatuseks ütles Jeesus talle: „Sõua sügavasse kohta ja laske oma võrgud vette.” (Luuka 5:4) Peetrus küll kahtles, kuid tegi seda, ja sai „nii palju kalu, et võrgud hakkasid rebenema”. Sellist imet nähes valdas Peetrust ja kõiki, kes olid koos temaga, suur hämmastus. Peetrus ütles: „Isand, mine ära mu juurest, sest ma olen patune mees!” (Luuka 5:6–9.) Ilmselt ta tundis, et pole väärt olema koos Jeesusega.

2. Miks meil tasub uurida Peetruse elu?

² Peetrusel oli õigus: ta oli patune mees. Mõnikord ta ütles ja tegi midagi, mida ta hiljem kahetses. Kas tunned vahel sama kui Peetrus? Kas sul on nõrkusi, millega sul tuleb maadelda? Kui on, siis tasub sul Peetruse elu lähemalt uurida. Jehoova oleks võinud tema puudusi piiblis üldse mitte mainida. Ent ta lasi nendest kirjutada just selleks, et meie saaksime neist õppida. (2. Tim. 3:16, 17.) See kinnitab meile, et Jehoova ei oota meilt täiuslikkust. Ta soovib, et hoolimata oma nõrkustest ei annaks me tema teenistuses alla.

3. Miks on tähtis mitte alla anda?

³ Miks on tähtis mitte alla vanduda? Öeldakse, et harjutamine teeb meistriks. Näiteks võib mõni muusik  aastate viisi pillimängu harjutada. Selle aja jooksul mängib ta ka tuhandeid valesid noote, kuid ta jätkab harjutamist, et vilunumaks saada. Isegi kui temast on saanud juba hea muusik, teeb ta ikka aeg-ajalt vigu. Aga ta ei lõpeta seetõttu veel mängimist. Meilgi peaks olema sarnane suhtumine. Näiteks võib meile tunduda, et oleme mõnest nõrkusest juba üle saanud, kuid astume siis taas sama reha otsa. Sel juhul tuleks meil püsti tõusta ja edasi minna. Tõsiasi on see, et me kõik ütleme või teeme vahel midagi, mida me hiljem kahetseme. Aga kui me ei anna alla, aitab Jehoova meil edasi liikuda. (1. Peetr. 5:10.) Kui mõtleme Peetruse elule ja näeme, kui halastavalt Jeesus temaga tegeles, võib see meidki ajendada Jehoova teenistuses edasi rühkima.

4. Mida Peetrus enda kohta ütles ja miks Jeesus teda julgustas. (Luuka 5:5–10.)

⁴ Piibel ei räägi sellest, miks Peetrus nimetas end patuseks meheks või mis pattusid ta silmas pidas. (Loe Luuka 5:5–10.) Võib-olla oli ta teinud suuri vigu. Jeesus teadis, et Peetrus kardab ja arvab, et ta pole piisavalt hea. Ent ta teadis ka seda, et Peetrus suudab jääda Jumalale ustavaks ning ütles talle lahkelt: „Ära karda.” See oli Peetruse elu pöördepunktiks. Koos oma venna Andreasega jätsid nad hiljem kaluritöö ja neist said Jeesuse järelkäijad. See tõi neile palju õnnistusi. (Mark. 1:16–18.)

5. Milliseid õnnistusi oli Peetrusel tänu sellele, et ta ei andnud negatiivsetele tunnetele järele?

⁵ Jeesuse järelkäijana oli Peetrusel võimalik näha, kuidas Jeesus tervendas haigeid, ajas inimestest välja deemoneid ja isegi äratas surnuid üles. b (Matt. 8:14–17; Mark. 5:37, 41, 42.) Ta nägi ka hämmastavat nägemust Jeesuse tulevasest rollist Jumala kuningriigi kuningana. See oli sündmus, mida ta ei unustanud kunagi. (Mark. 9:1–8; 2. Peetr. 1:16–18.) Peetrus nägi seda kõike tänu sellele, et ta järgis Jeesust. Kui rõõmus võis ta küll olla, et ta polnud andnud järele negatiivsetele tunnetele, käega löönud ja kõigest sellest ilma jäänud.

6. Kas Peetrus sai kiiresti oma nõrkustest üle? Selgita.

 ⁶ Kuid hoolimata sellest, mida kõike Peetrus oli näinud ja kuulnud, tuli tal ikka oma nõrkustega kõvasti maadelda. Näiteks kui Jeesus rääkis sellest, et piibli prohvetiennustuste kohaselt peab ta kannatama ja surema, hakkas Peetrus „talle etteheiteid tegema”. (Mark. 8:31–33.) Samuti vaidlesid Peetrus ja teised apostlid korduvalt selle üle, „kes neist on suurem”. (Mark. 9:33, 34) Ja viimasel õhtul enne Jeesuse surma haaras Peetrus mõõga „ning lõi sellega ülempreestri orja ja raius ära tema parema kõrva”. (Joh. 18:10.) Selsamal ööl haaras Peetrust hirm ja ta salgas Jeesuse kolm korda ära. (Mark. 14:66–72) Oma viga mõistes, nuttis ta kibedasti. (Matt. 26:75.)

7. Mis võimaluse sai Peetrus pärast Jeesuse ülesäratamist?

⁷ Jeesus ei hüljanud Peetrust. Pärast ülesäratamist andis ta Peetrusele võimaluse kinnitada oma armastust tema vastu. Ta küsis Peetruselt, kas too armastab teda, ja ütles siis talle: „Hoia mu lambakesi kui karjane.” (Joh. 21:15–17.) Peetrus oli selleks meelsasti valmis. 33. aasta nädalatepühal oli ta Jeruusalemmas ning esimeste hulgas, kes võiti püha vaimuga.

8. Millise vea tegi Peetrus Antiookias?

⁸ Peetrusel tuli ka pärast seda, kui temast sai võitud kristlane, oma nõrkustega rinda pista. 36. aastal oli Peetrus Korneeliuse juures, kui see võiti püha vaimuga. See oli kindel tõend, et „Jumal ei ole erapoolik” ja et mittejuudid võivad kuuluda kristlikku kogudusse. (Ap. t. 10:34, 44, 45.) Pärast seda sündmust tegi Peetrus midagi, mida ta kunagi varem poleks teinud: ta sõi koos mittejuutidega. (Gal. 2:12.) Osa juudikristlasi oli seisukohal, et juudid ja mittejuudid ei tohiks koos süüa. Kui mõned neist tulid Antiookiasse, lõpetas Peetrus mittejuutidest vendadega koos söömise, ilmselt kartusest solvata juudikristlasi. Apostel Paulus nägi seda silmakirjatsemist pealt ja noomis Peetrust avalikult. (Gal. 2:13, 14) Peetrus ei langenud masendusse, vaid võttis sellest õppust. Mis teda aitas?

9. Too üks näide Peetruse ustavusest Jeesusele. (Joh. 6:68, 69.)

⁹ Peetrus järgis ustavalt Jeesust ega lasknud mitte millelgi end takistada. Tema ustavus ilmnes näiteks olukorras, kui Jeesus ütles midagi, mida tema jüngrid ei mõistnud. (Loe Johannese 6:68, 69.) Paljud neist läksid Jeesuse juurest ära ilma mingit selgitust ootamata, aga mitte Peetrus. Ta ütles Jeesusele: „Isand, kelle juurde on meil minna? Sinul on igavese elu sõnad.” (Joh. 6:68, 69.)

10. Millest on näha, et Jeesus ei löönud Peetruse suhtes käega? (Vaata ka pilti.)

¹⁰ Jeesus teadis, et tema maise elu viimasel ööl põgenevad Peetrus ja teised apostlid ta juurest. Siiski oli Jeesus kindel, et Peetrus ei loobu teda järgimast ja jääb talle ustavaks. (Luuka 22:31, 32) Jeesus mõistis, et apostlite „vaim on küll valmis, aga liha on nõrk”. (Mark. 14:38.) Nii et kui Peetrus hiljem ta ära salgas, ei hüljanud Jeesus teda. Pärast  ülesäratamist ilmutas ta end Peetrusele – ilmselt siis, kui see oli üksinda. (Mark. 16:7; Luuka 24:34; 1. Kor. 15:5.) See võis rusutud Peetrusele küll palju jõudu anda.

11. Kuidas aitas Jeesus Peetrusel mõista, et Jehoova hoolitseb tema eest?

¹¹ Jeesus kinnitas Peetrusele, et Jehoova hoolitseb tema eest. Pärast ülesäratamist andis Jeesus talle ja teistele apostlitele veel ühe suure kalasaagi. (Joh. 21:4–6.) See ime näitas selgelt, et Jehooval pole sugugi raske anda oma teenijatele toitu ja kõike muud vajalikku. Ilmselt meenusid Peetrusele Jeesuse sõnad, et Jehoova hoolitseb nende eest, kes peavad kõige tähtsamaks Jumala kuningriiki. (Matt. 6:33.) See kõik aitas tal mõista, mis peaks olema tema elus kõige tähtsam, ja mitte pühenduda kalapüügile, vaid seada esikohale kuulutustöö. 33. aasta nädalatepühal kuulutas ta tuhandetele inimestele julgelt head sõnumit. (Ap. t. 2:14, 37–41.) Ta aitas paljudel samaarlastel ja mittejuutidel Jeesuse järelkäijateks saada. (Ap. t. 8:14–17; 10:44–48.) Jehoova kasutas Peetrust võimsal viisil ja tõi tema kaudu eri rahvustest inimesi oma kogudusse.

12. Kuidas võib Peetrusele mõtlemine meid lohutada, kui võitleme mõne nõrkusega, mis on visa kaduma?

¹² Jehoova aitab meil teda ustavalt teenida. Seda ei pruugi olla kerge teha, eriti kui oleme võidelnud mõne nõrkusega juba pikka aega. Me võime tunda, et meie probleemid on palju suuremad kui need, millega Peetrus maadles. Aga Jehoova annab meile jõudu, et me ei annaks alla. (Laul 94:17–19.) Näiteks üks vend oli enne seda, kui ta tõde tundma õppis, homoseksuaal. Ent ta tegi kannapöörde ja viis oma elu kooskõlla piibli põhimõtetega. Siiski tõstavad valed ihad temas aeg-ajalt pead. Mis teda aitab? Ta ütleb: „Tänu Jehoova vaimule olen mõistnud, et mul on võimalik jätkata tõeteel käimist. Jehoova on saanud mind oma teenistuses kasutada ja hoolimata minu puudustest annab ta mulle pidevalt jõudu.”

13. Mida me saame Peetruse eeskujul teha? (Ap. t. 4:13, 29, 31; vaata ka pilti.)

 ¹³ Nagu me nägime, andis Peetrus korduvalt järele inimkartusele. Ent kui ta palus julgust, suutis ta edasi minna. (Loe Apostlite teod 4:13, 29, 31.) Ka meie suudame oma hirmudest võitu saada. Mõtleme ühele näitele lähiajaloost. Noor vend Horst, kes elas Natsi-Saksamaal, andis koolis rohkem kui korra survele järele ja ütles „Heil Hitler!”. Tema vanemad aga ei noominud teda, vaid palvetasid koos temaga ja palusid, et Jehoova annaks talle julgust. Oma vanemate ja Jehoova abiga võttiski Horst julguse kokku ja jäi oma uskumustele kindlaks. Hiljem ta ütles: „Jehoova ei hüljanud mind kunagi.” c

14. Kuidas saavad kogudusevanemad aidata neid, kes vajavad usuteel edasi käimiseks jõudu?

¹⁴ Jehoova ja Jeesus ei kaota meie suhtes lootust. Kui Peetrus oli Jeesuse ära salanud, seisis ta otsekui teelahkmel. Mida ta nüüd teeb: kas ta lõpetab Jeesuse järel käimise või jätkab seda? Jeesus oli Jehoovat anunud, et Peetruse „usk ära ei kaoks”. Ta rääkis sellest palvest Peetrusele ja väljendas oma veendumust, et edaspidi suudab Peetrus oma vendade usku kinnitada. (Luuka 22:31, 32.) Nendele Jeesuse sõnadele mõtlemine võis Peetrust hiljem vägagi lohutada. Kui meie oleme oma elus sarnasel teelahkmel, võib Jehoova meid kogudusevanemate kaudu aidata. (Efesl. 4:8, 11.) Nad võivad meid julgustada Jehoovat ustavalt edasi teenima. Kauaaegne kogudusevanem Paul püüab lohutada neid, kes on sellises olukorras.  Ta palub neil, kes tunnevad, et ei suuda enam edasi minna, mõelda sellele, mida nad tundsid siis, kui Jehoova neid tõe juurde tõmbas. Seejärel kinnitab ta neile, et Jehoova truu armastus ei lase tal nende suhtes alla anda. Ta ütleb: „Ma olen näinud, kuidas paljud vennad ja õed on Jehoovalt abi saanud.”

15. Kuidas kinnitavad Peetruse ja Horsti lood teksti Matteuse 6:33 tõesust?

¹⁵ Nii nagu Jehoova hoolitses Peetruse ja teiste apostlite vajaduste eest, nii hoolitseb ta ka meie eest, kui seame tema teenimise elus esikohale. (Matt. 6:33) Pärast teist maailmasõda kaalus Horst, kas alustada pioneerteenistust. Ta oli aga väga vaene ja kahtles, kas suudaks end sel juhul elatada. Mida ta tegi? Ta otsustas Jehoova proovile panna ja käis ringkonnanädalal iga päev kuulutamas. Nädala lõpus ootas teda suur üllatus. Ringkonnaülevaataja andis talle ühe ümbriku, kuid ta ei öelnud, kellelt see on. See sisaldas piisavalt raha, et mitme järgmise kuu jooksul pioneerina hakkama saada. Horst võttis seda kui kinnitust, et Jehoova hoolitseb tema eest. Kogu ülejäänud elu oli Jumala kuningriik talle kõige tähtsam. (Mal. 3:10.)

16. Miks tasub Peetruse elu ja tema kirju uurida?

¹⁶ Peetrus võis olla väga õnnelik, et Jeesus polnud tema juurest ära läinud, nagu ta oli palunud, kuna tundis end patusena. Jeesus andis ka edaspidi Peetrusele väljaõpet, kuidas olla ustav apostel ja hea kristlane. Meiegi võime sellest paljugi õppida. Peetrus kirjutas mõningatest õppetundidest ja paljust muustki oma kahes kirjas, mis ta saatis esimese sajandi kogudustele. Järgmises artiklis arutame mõningaid mõtteid nendest kirjadest ja seda, kuidas me saame neis sisalduvaid nõuandeid rakendada.