1., 2. a) Milline oli olukord Juudamaal, kui Paulus kirjutas kirja heebrealastele? b) Miks oli see kiri ajakohane?

 PÄRAST Jeesuse surma oli Jeruusalemmas ja Juudamaal elavatel heebrea kristlastel raske aeg. Peagi pärast seda, kui moodustati kristlik kogudus, hakati kristlasi ägedalt taga kiusama. (Ap. t. 8:1.) Umbes 20 aastat hiljem kogesid nad suuri majanduslikke raskusi, võimalik, et näljahäda tõttu, mis varem maal oli olnud. (Ap. t. 11:27–30.) Ent 61. aasta paiku elasid kristlased üsna rahulikes oludes, võrreldes sellega, mis neid ees ootas. Sel ajal said nad Pauluselt kirja ja nagu hiljem selgus, oli see just see, mida nad siis väga vajasid.

² Pauluse kiri heebrealastele oli ajakohane, kuna rahuaeg ei jäänud kestma. Paulus andis neile häid nõuandeid, et nad võiksid tulevastes katsumustes vastu pidada. Juudi ühiskonna lõpp oli lähedal, just nagu Jeesus oli ennustanud. (Luuka 21:20.) Muidugi ei teadnud ei Paulus ega Juudamaa kristlased, millal see täpselt juhtub. Ent järelejäänud aega tuli neil kasutada selleks, et end ette valmistada ning kasvatada usku ja vastupidavust. (Heebr. 10:25; 12:1, 2.)

3. Miks peaks kiri heebrealastele meile erilist huvi pakkuma?

³ Meid ootavad ees palju suuremad raskused, kui need, mida kogesid heebrea kristlased. Peagi on käes suur viletsus. (Matt. 24:21; Ilm. 16:14, 16.) Arutame nüüd, kuidas nõuanded, mille Paulus püha vaimu mõjutusel kirja pani, on abiks ka meile.

 „PÜRGIGEM EDASI KÜPSUSE POOLE”

4. Milliseid raskusi oli juutidel, kes olid kristlaseks saanud? (Vaata ka pilti.)

⁴ Juudid, kellest said kristlased, pidid tegema suuri muudatusi ja see polnud sugugi kerge. Varem olid juudid Jumala valitud rahvas, Jeruusalemmas valitses tema seatud kuningas ja tempel oli puhta jumalateenimise keskus. Kõik juudid järgisid Moosese seadust ja neid reegleid, mida kehtestasid nende usujuhid. Neil olid selged juhendid toitumise, ümberlõikamise ja isegi selle kohta, kuidas kohelda teisest rahvusest inimesi. Ent pärast Jeesuse surma polnud ohvrid, mida Moosese seaduse alusel templis toodi, enam Jehoovale vastuvõetavad. Neil juutidel, kellest said kristlased, oli raske hakata Jehoovat uutmoodi teenima. (Heebr. 10:1, 4, 10.) Isegi küpsetel kristlastel, nagu näiteks Peetrusel, polnud lihtne mõningate muudatustega kaasa minna. (Ap. t. 10:9–14; Gal. 2:11–14.) Ja oma uute uskumuste tõttu sai kristlastest juudi usujuhtide sihtmärk.

5. Mille suhtes pidid kristlased olema ettevaatlikud?

⁵ Heebrea kristlased olid kahe tule vahel. Juudi usujuhid pidasid neid usutaganejateks ning koguduses oli mõningaid, kes väitsid, et kristlastel tuleb järgida Moosese seadust. Võimalik, et nad püüdsid sellega vältida tagakiusamist. (Gal. 6:12.) Mis aitas kristlastel sellises raskes olukorras Jehoovale ustavaks jääda?

6. Mida ergutas Paulus usukaaslasi tegema? (Heebr. 5:14–6:1.)

⁶ Kirjas heebrealastele ergutas Paulus oma usukaaslasi Jumala sõna sügavustesse kaevuma. (Loe Heebrealastele 5:14–6:1.) Ta tsiteeris piibli  heebreakeelset osa ja näitas selle alusel, miks see, kuidas kristlased Jehoovat teenivad, on palju parem kui see, kuidas juudid seda teevad. a Paulus teadis, et mida selgem arusaamine tema usukaaslastel tõest on, seda lihtsam on neil ära tunda valeõpetused ja need kõrvale heita.

7. Mis on üks raskus, millega meil tuleb silmitsi seista?

⁷ Meiegi ümber on inimesi, kes levitavad valeinfot või õpetavad seda, mis on Jehoova normidega vastuolus. Vastased ründavad sageli meie seisukohta moraaliküsimustes, väites, et oleme sallimatud ja julmad. Mida aeg edasi, seda rohkem inimesed manduvad ning nende mõtteviis erineb üha enam Jehoova mõtteviisist. (Õpet. 17:15.) Seega on väga oluline, et õpiksime üha paremini valesid ära tundma ning heidaksime need kõrvale. Kui me seda ei tee, võib vastastel õnnestuda meis hirmu tekitada ja me võime isegi Jehoova teenimise lõpetada. (Heebr. 13:9.)

8. Mida meil tuleb teha, et pürgida edasi küpsuse poole?

⁸ Meil kõigil tasub võtta kuulda Pauluse nõuannet heebrea kristlastele ja pürgida edasi küpsuse poole. Selleks tuleb meil tõde hästi tundma õppida, nii et meie mõtteviis sarnaneks üha rohkem Jehoova omaga. Seda on vaja teha ka pärast ristimist. Ükskõik kui kaua me oleme Jehoovat teeninud, meil kõigil tuleb korrapäraselt piiblit lugeda ja uurida. (Laul 1:2.) See aitab meil kasvatada üht olulist omadust, millest Paulus kirjas heebrealastele rääkis, nimelt usku. (Heebr. 11:1, 6.)

OLGEM „SELLISED, KES USUVAD JA JÄÄVAD ELAMA”

9. Miks oli heebrea kristlastel vaja tugevat usku?

⁹ Heebrea kristlastel oli vaja tugevat usku, et Juudamaad ähvardav viletsus üle elada. (Heebr. 10:37–39.) Jeesus oli oma järelkäijaid hoiatanud, et kui sõjaväed on Jeruusalemma ümber piiranud, tuleb neil mägedele põgeneda. Seda juhist tuli järgida kõigil kristlastel, ükskõik, kas nad elasid linnas või maal. (Luuka 21:20–24.) Tol ajal oli tavaline, et kui vaenlase sõjavägi oli lähenemas, otsisid inimesed kaitset müüriga ümbritsetud linnadest, nagu seda oli ka Jeruusalemm. Käsk põgeneda mägedele võis tunduda täiesti ebaloogiline ning selle järgimine nõudis tugevat usku.

10. Mida ajendab tugev usk kristlasi tegema? (Heebr. 13:17.)

¹⁰ Samuti tuli heebrea kristlastel usaldada neid, kelle kaudu Jeesus kogudust juhtis. Ilmselt andsid need mehed kogudusele juhiseid selle kohta, millal ja kuidas järgida Jeesuse korraldust põgeneda mägedele. (Loe Heebrealastele 13:17.) Paulus ergutas usukaaslasi kuuletuma neile, kes on nende seas eestvedajad. Ta ei mõelnud, et neil tuleks seda teha pelgalt kohusetundest, vaid usaldusest  nende vastu. Heebrea kristlastel tuli usaldada kogudusevanemaid juba enne, kui Jeesuse ennustus täituma hakkas. Kui nad rahuajal kuulekalt vendade juhiseid järgisid, oli neil seda palju lihtsam teha ka rasketel aegadel.

11. Miks on kristlastel vaja tugevat usku?

¹¹ Meilgi on vaja tugevat usku. Me elame ajal, mil enamik inimesi ei pööra mingit tähelepanu piibli hoiatusele, et see maailm hävib. Tegelikult nad isegi naeruvääristavad seda. (2. Peetr. 3:3, 4.) Kuigi piiblis on kirjas üht-teist selle kohta, mis suure viletsuse ajal toimub, on siiski palju asju, mida me ei tea. Me peame olema veendunud, et lõpp tuleb just õigel ajal ja Jehoova hoolitseb meie eest. (Hab. 2:3.)

12. Mida meil tuleb teha, et suure viletsuse ajal ellu jääda?

¹² Meil tuleb tugevdada usku ka sellesse, et Jehoova juhib meid ustava ja aruka orja kaudu. (Matt. 24:45.) Kui suur viletsus algab, võime saada konkreetseid juhiseid, et ellu jääda, justnagu said heebrea kristlased, kui roomlased Jeruusalemma piirasid. Nüüd on aeg tugevdada usaldust nende vastu, kes on Jehoova organisatsioonis eestvedajad. Kui me praegu neid ei usalda ning nende juhatust ei järgi, siis on meil suure viletsuse ajal seda väga raske teha.

13. Miks oli heebrea kristlastel vaja järgida nõuannet tekstis Heebrealastele 13:5?

¹³ Oodates aega, mil neil tuli mägedele põgeneda, pidid heebrea kristlased elama lihtsat elu ja hoiduma rahaarmastusest. (Loe Heebrealastele 13:5.) Osa neist oli kogenud nälga ja vaesust. (Heebr. 10:32–34.) Nad olid varem olnud valmis hea sõnumi nimel raskusi taluma, kuid ajapikku võisid mõned hakata mõtlema, et neil on vaja rohkem vara, et end turvaliselt tunda. Jeruusalemma hävingu eest aga poleks neid kaitsnud ükskõik kui suur hulk raha. (Jaak. 5:3.) Tegelikult oli neil, kes olid oma varasse kiindunud, ilmselt palju raskem põgeneda ning oma kodud ja asjad maha jätta.

14. Kuidas mõjutab usk meie otsuseid seoses materiaalsete asjadega?

¹⁴ Kui oleme veendunud, et selle maailma lõpp on lähedal, siis pole materiaalsed asjad meie elus kõige tähtsamad. Suure viletsuse ajal pole rahal mingit väärtust. Piibel ütleb, et inimesed viskavad oma hõbeda tänavatele, kuna mõistavad, et „ei nende hõbe ega kuld päästa neid Jehoova vihapäeval”. (Hes. 7:19.) Selle asemel et ajada kokku nii palju raha kui võimalik, tuleks meil teha otsuseid, mis aitavad meil enda ja oma pere eest hoolitseda, kuid samas elada lihtsat elu. Poleks tark võtta tarbetuid võlgu või muretseda endale suurel hulgal asju, mille eest hoolitsemine võtaks palju aega. Samuti tuleks meil olla hoolsad, et me ei kiinduks liigselt asjadesse, mis meil juba on. (Matt. 6:19, 24.) Praegusel lõpuajal pannakse meie usk proovile ja meil tuleb oma valikutega näidata, kas me loodame Jehoovale või materiaalsele varale.

 „TEIL ON VAJA VASTUPIDAVUST”

15. Miks oli heebrea kristlastel vaja vastupidavust?

¹⁵ Olukord Juudamaal läks üha hullemaks ning heebrea kristlaste usk pandi proovile. (Heebr. 10:36.) Kuigi mõned neist olid varem ägedat tagakiusamist kogenud, olid paljud saanud kristlaseks rahuajal. Paulus ütles, et neil oli küll oma usu tõttu raskusi olnud, kuid nad polnud kannatanud nii nagu Jeesus – surmani. (Heebr. 12:4.) Mida rohkem inimesi kristlaseks sai, seda vihasemaks ja vägivaldsemaks muutusid nende vastased. Vaid mõni aasta varem oli rahvahulk Paulust rünnanud, kui ta Jeruusalemmas kuulutas. Rohkem kui 40 juuti andsid vande, et „nad ei söö ega joo enne, kui on Pauluse tapnud”. (Ap. t. 22:22; 23:12–14.) Kuigi juudid kiusasid kristlasi fanaatiliselt taga, tuli noil siiski jumalateenimiseks kokku tulla, head sõnumit kuulutada ja oma usku tugevana hoida.

16. Kuidas aitab kiri heebrealastele meil katsumustesse õigesti suhtuda? (Heebr. 12:7.)

¹⁶ Et tagakiusamisega toime tulla, tuli heebrea kristlastel katsumustesse õigesti suhtuda. Paulus teadis seda ja selgitas neile, et kui kristlast tabab mõni usukatse, võib Jehoova lubada sel kesta, et tema teenija võiks saada tugevamaks ja arendada vajalikke omadusi. (Loe Heebrealastele 12:7.) Kui heebrea kristlased keskendusid sellele, mida head katsumustes vastupidamine toob, oli neil lihtsam Jehoovale ustavaks jääda. (Heebr. 12:11.)

17. Mida oli Paulus vastupidamise kohta õppinud?

¹⁷ Paulus ergutas heebrea kristlasi  olema julged ja tagakiusamise ajal kindlaks jääma. Tema sõnadel oli kaalu, kuna ta oli varem kristlasi taga kiusanud ja ta teadis, milliseid võtteid vastased kasutavad. Samuti oli ta ise pärast kristlaseks saamist pidanud taluma kõiksuguseid raskusi. Kuna ta oli neis vastu pidanud, teadis ta täpselt, mida selleks vaja on. (2. Kor. 11:23–25.) Ta tuletas kristlastele meelde, et katsumuste ajal tuleks neil loota Jehoovale, mitte iseendale, ning et nad võivad julgelt öelda: „Jehoova on mu abimees, ma ei karda.” (Heebr. 13:6.)

18. Mille teadmine aitab meil katsumustes vastu pidada?

¹⁸ Mõned meie vennad ja õed kogevad praegu tagakiusamist. Meie palved on neile suureks abiks ja vahel võib meil olla võimalus neid ka teistel viisidel aidata. (Heebr. 10:33.) Piiblis aga öeldakse selgelt, et „taga kiusatakse kõiki, kes soovivad elada jumalakartlikult Kristus Jeesuse jüngritena”. (2. Tim. 3:12.) Seepärast tuleb meil kõigil tulevasteks raskusteks valmistuda. Usaldagem Jehoovat täielikult, olles kindlad, et ta aitab meil mistahes katsumuses vastu pidada. Ja omal ajal toob ta kergendust kõigile oma ustavatele teenijatele. (2. Tess. 1:7, 8.)

19. Mis aitab meil valmistuda suureks viletsuseks? (Vaata ka pilti.)

¹⁹ Kahtlemata aitas Pauluse kiri heebrea kristlastel eesootavateks katsumusteks valmistuda. Paulus ütles oma usukaaslastele, et neil tuleb hoolsalt Jumala sõna uurida, et seda paremini mõista. See aitas neil ära tunda õpetused, mis oleksid võinud nende usku nõrgendada, ning need kõrvale heita. Samuti innustas Paulus neid oma usku tugevdama. Tugev usk aitas neil viivitamata kuulda võtta Jeesuse hoiatust ning järgida nende juhatust, kes olid koguduses eestvedajateks. Paulus tuletas neile ka meelde, et kui nad raskustes vastu peavad, saab Jehoova neid tugevdada ja nende isiksust lihvida. Kui meiegi võtame kuulda Pauluse nõuandeid, siis peame lõpuni vastu. (Heebr. 3:14.)