Olen sündinud aastal 1934. Minu vanemad olid kolinud Šveitsist Kanadasse kaevanduslinna nimega Timmins, mis asus Ontario provintsis. Aastal 1939 hakkas mu ema lugema Vahitorni ja käima Jehoova tunnistajate koosolekutel. Ta võttis endaga kaasa ka minu ja mu kuus õde-venda. Peagi sai temast Jehoova tunnistaja.

Mu isa ei rõõmustanud tema otsuse üle. Ema aga armastas piibli tõde ja oli võtnud nõuks sellest kindlalt kinni hoida. Teda ei kõigutanud ka see, kui 1940-ndate alguses Jehoova tunnistajate töö Kanadas keelustati. Ema kohtles isa alati lahkelt ja lugupidavalt, hoolimata sellest, et too rääkis temaga karmilt. Tema hea eeskuju aitas nii minul kui mu õdedel-vendadel hakata Jehoovat teenima. Õnneks aja jooksul isa suhtumine pehmenes ja ta muutus palju lahkemaks.

1950. aasta suvel käisin New Yorgis kokkutulekul, mille teemaks oli „Teokraatia kasv”. Pärast seda, kui olin olnud koosolekul, kus oli usukaaslasi maailma eri paigust, ja kuulanud Gileadi lõpetanute põnevaid intervjuusid, soovisin minagi Jehoova teenistuses rohkem teha. Minu otsus alustada täisajalist teenistust oli kindlam kui kunagi varem. Kohe, kui jõudsin tagasi koju, täitsin pioneerteenistuse avalduse ja saatsin selle Kanada harubüroosse. Sealt tuli vastus, kus öeldi, et kõigepealt võiksin ma lasta end ristida. Seda ma 1. oktoobril aastal 1950 tegingi. Kuu aega hiljem sai minust üldpioneer ja mind määrati teenima Kapuskasingi linna. See asus minu kodukohast päris kaugel.

 1951. aasta kevadel ergutas Kanada harubüroo prantsuse keelt kõnelevaid Jehoova tunnistajaid kaaluma, kas nad saaksid kolida Québeci provintsi, kus oli väga vaja kuulutajaid. Kuna ma rääkisin nii prantsuse kui ka inglise keelt, olin valmis minema. Mind määrati Rouyni linna. Ma ei tundnud seal mitte kedagi. Ja nagu ma alguses mainisin, oli mul vaid aadress, kuhu pidin minema. Kõik läks aga hästi. Marcel ja mina saime headeks sõpradeks ja ma teenisin Québecis järgmised neli aastat, lõpuks eripioneerina.

Québecis olles sain kutse Gileadi kooli 26. kursusele, mis toimus New Yorgi osariigis South Lansingis. Lõpetasin selle 12. veebruaril 1956 ja mind määrati Lääne-Aafrikasse piirkonda, kus praegu asub Ghana b. Kuid enne minekut pidin paariks nädalaks naasma Kanadasse, kuni mu reisidokumendid valmis saavad.

Lõpuks pidin Torontos oma dokumente ootama seitse kuud. Selle aja jooksul võõrustas mind lahkesti perekond Cripps. Ma tutvusin nende tütre Sheilaga ja me armusime. Just siis, kui plaanisin teha talle abieluettepaneku, sain oma viisa kätte. Palvetasime koos Sheilaga selle asja pärast ja otsustasime, et ma lähen täitma oma ülesannet. Ent me leppisime kokku, et peame ühendust kirja teel ja vaatame, kas ja millal on meil võimalik abielluda. See polnud kerge, kuid nagu aeg näitas, oli see õige otsus.

Pärast seda, kui olin rongi, kaubalaeva ja lennukiga kuu aega sõitnud, jõudsin Ghanasse Accra linna. Seal määrati mind teenima piirkonnaülevaatajana. Seetõttu reisisin palju Ghanas, samuti naaberriikides Elevandiluurannikul ja Togomaal (praegu Togo). Enamik aega sõitsin ringi harubüroo džiibiga. Nautisin oma tööd väga.

 Nädalavahetustel oli mu ülesandeks teenida ringkondlikel kokkutulekutel. Need ei toimunud aga kokkutulekusaalides, sest seal lihtsalt polnud ühtegi. Vennad valmistasid bambuskeppidest ja palmilehtedest ajutised varjualused, mis kuulajaid kuuma päikese eest kaitsesid. Kokkutulekutel toimus ka toitlustamine. Ent kuna külmikuid polnud, toimetasid vennad sinna elusloomi, keda sealsamas kohapeal tapeti ja toiduks valmistati.

Loomadega sai vahel ka nalja. Kord, kui vend Herb Jennings c, kes oli samuti misjonär, kõnet pidas, jooksis lava ette üks lehm. Vend Jennings katkestas kõne. Loom oli segaduses ja muudkui kargles ringi. Õnneks tulid kohe neli tugevat venda, kes ta kuulajate rõõmuhõisete saatel sealt minema viisid.

Nädala sees, kokkutulekute vahepeal, näitasin lähedal olevates külades filmi „Uue maailma ühiskond tegutseb” („The New World Society in Action”). Selleks oli kahe posti või puu vahele vaja tõmmata valge lina. Paljudele oli see üldse esimene kord filmi näha. Neile meeldis see väga. Kui näidati ristimist, siis nad plaksutasid valjult. See film aitas neil mõista, et Jehoova tunnistajaid on igal pool üle maailma ja et nad on üks ühtne rahvas.

1958. aastal, kui olin juba kaks aastat Aafrikas olnud, oli mul tore võimalus minna New Yorki rahvusvahelisele kokkutulekule. Kui rõõmus ma küll olin, kui kohtusin Sheilaga, kes teenis sel ajal Québecis eripioneerina. Me olime suhelnud kirja teel, ent nüüd, kui olime jälle koos, palusin teda endale naiseks ja ta oli nõus. Kirjutasin vend Knorrile d kirja ja küsisin, kas Sheila saaks minna Gileadi ja tulla hiljem minu juurde Aafrikasse. Ta oli sellega päri. Lõpuks saabuski Sheila Ghanasse ja 3. oktoobril 1959 abiellusime Accras. Tundsime, kuidas Jehoova õnnistas seda, et olime pannud kuningriigi elus esikohale.

1961. aastal määrati meid Kameruni. Mul paluti aidata rajada uut harubürood  ja seepärast oli mul rohkesti tegemist. Vastse harubüroosulasena tuli mul palju õppida. 1965. aastal saime aga teada, et Sheila ootab last. Pean tunnistama, et polnud sugugi kerge harjuda mõttega, et meist saavad lapsevanemad. Ent mõne aja pärast, kui olime selle üle juba päris rõõmsad ja plaanisime naasta Kanadasse, tabas meid kohutav kaotus.

Sheila rasedus katkes. Arst ütles, et meile oleks sündinud poeg. Ka siis, kui sellest oli möödunud juba üle 50 aasta, tegi see meile ikka veel haiget. Kuigi olime juhtunu pärast väga kurvad, jätkasime siiski oma misjoniteenistust, mida me väga armastasime.

Kameruni vennad ja õed pidid oma poliitilise erapooletuse tõttu sageli tagakiusamist taluma. Olukord läks eriti hulluks presidendivalimiste ajal. 13. mail 1970 juhtus see, mida olime kõige enam kartnud: Jehoova tunnistajate töö keelustati. Valitsus konfiskeeris meie imeilusa uue harubüroo, kuhu olime kolinud vaid viis kuud tagasi. Vähem kui nädala pärast saadeti kõik misjonärid, sealhulgas Sheila ja mina, maalt välja. Oli nii raske vendadest ja õdedest lahkuda, sest me hoolisime neist väga ja olime mures, kuidas nad edaspidi hakkama saavad.

Järgmised kuus kuud veetsime Prantsusmaa harubüroos. Seal tegin endiselt kõik, et aidata oma usukaaslasi Kamerunis. Sama aasta detsembris määrati meid Nigeeria harubüroosse, mis hakkas hoolitsema Kameruni eest. Nigeeria vennad-õed võtsid meid soojalt vastu ja meil oli rõõm teenida seal päris mitu aastat.

1973. aastal tuli meil langetada äärmiselt raske otsus. Sheila oli juba mõnda aega maadelnud suurte terviseprobleemidega. Kui olime New Yorgis kokkutulekul, ta murdus ja ütles mulle: „Ma lihtsalt ei suuda enam. Ma olen nii sageli haige ja kogu aeg kurnatud.” Ta oli teeninud koos minuga Lääne-Aafrikas rohkem kui 14 aastat. Olin tema üle väga uhke. Ent me pidime midagi muutma. Pärast seda, kui olime oma olukorra üle põhjalikult arutanud ja pikalt selle pärast palvetanud, otsustasime Kanadasse tagasi pöörduda, et tema tervise eest paremini hoolitseda. Misjoniteenistuse ja üleüldse täisajalise teenistuse lõpetamine oli kõige raskem otsus, mida meil kunagi teha oli tulnud.

Pärast Kanadasse naasmist sain tööd ühe kauaaegse sõbra juures, kes tegeles autode müügiga. Üürisime korteri, ostsime kasutatud mööbli ja saime nii oma uut elu alustada, ilma et oleks pidanud võlgu võtma. Soovisime hoida oma elu lihtsana, lootuses, et ühel päeval on meil võimalik täisajalist teenistust jätkata. Meie üllatuseks saabus see aeg kiiremini, kui oleksime osanud oodata.

 Hakkasin laupäeviti töötama kokkutulekusaali ehitusel Norvali linnas Ontarios. Mõne aja pärast küsiti minult, kas ma saaksin teenida kokkutulekusaali ülevaatajana. Sheila tervis oli paranemas. Seega tundsime, et meil on võimalik see pakkumine vastu võtta. 1974. aasta juunis kolisimegi kokkutulekusaali korterisse. Meil oli nii hea meel olla taas täisajalises teenistuses.

Õnneks Sheila tervis aina paranes. Kahe aasta pärast oli meil võimalik asuda ringkonnatööle. Meie ringkond asus Manitoba provintsis, kus olid üsna käredad talved. Seda aga kompenseerisid soojad suhted õdede-vendadega. Me mõistsime, et pole tähtis, kus me teenime. Oluline on see, et me jätkaksime Jehoova teenimist, ükskõik kus me ka poleks.

Aastal 1978, kui olime juba mõned aastad ringkonnatööd teinud, kutsuti meid teenima Kanada peetelisse. Peagi pärast seda sain ühe valusa, kuid tähtsa õppetunni. Sain ülesandeks pidada prantsuse keeles pooleteisetunnise kõne ühel erikoosolekul Montrealis. Kahjuks aga ei suutnud ma kuulajate tähelepanu ülal hoida. Üks vend teenistusosakonnast andis mulle selle kohta nõu. Ausalt öelda oleksin juba siis pidanud mõistma seda, mida mõistan praegu: et ma pole just kõige parem kõnemees. Ma ei tahtnud aga tema nõuannet kuulda võtta ja meie vestlus ei kulgenud kuigi hästi. Tundsin, et ta on minu suhtes üleliia kriitiline ja et ta oleks võinud mulle vähemalt mõne hea sõna öelda. Niisiis, selle asemel, et keskenduda nõuandele, keskendusin ma nõuandjale ja sellele, kuidas ta mulle nõu andis.

Mõni päev hiljem rääkis sellest minuga üks harubürookomitee liige. Tunnistasin, et ma polnud nõuandmisele hästi reageerinud ja ütlesin, et mul on sellepärast väga kahju. Järgmiseks rääkisin vennaga, kes mulle nõu oli andnud. Ta võttis minu vabandused lahkelt vastu. See oli mulle alandlikkuse õppetund, mida ma mitte kunagi ei unusta. (Õpet. 16:18.) Rääkisin sellest ka Jehoovaga palves palju kordi. Tegin kindla otsuse enam mitte kunagi suhtuda negatiivselt sellesse, kui keegi mulle nõu annab.

Olen teeninud Kanada peetelis juba üle 40 aasta ja alates aastast 1985 olen olnud harubürookomitee liige. 2021. aasta veebruaris suikus mu kallis Sheila surmaunne. Lisaks leinavalule on mul tulnud rinda pista ka terviseprobleemidega. Kuid Jehoovat teenides on mu elu nii toimekas, et ma vaevu märkan oma elupäevade möödumist. (Kog. 5:20.) Kuigi minu elus on olnud ka palju raskusi, on rõõmu olnud kordades rohkem. See, et olen hoidnud Jehoova oma elus esikohal ja saanud 70 aastat teenida teda täisajaliselt, on olnud tõeliselt rahuldustpakkuv. Palvetan sellepärast, et ka noored vennad ja õed hoiaksid Jehoovat elus esikohal, sest olen veendunud, et vaid siis võib meie elu olla õnnelik ja mõttekas.