PALJU aastaid väitsid piiblikriitikud, et Taanieli raamatus mainitud kuningas Belsatsari pole kunagi olemas olnud. (Taan. 5:1.) Nad olid seda meelt sellepärast, et tema kohta polnud mingeid ajaloolisi tõendeid. Kuid aastal 1854 olukord muutus.

Sel aastal uuris Briti konsul John Taylor muistse Uri linna varemeid, mis asuvad Iraagi lõunaosas. Ühest suurest tornist leidis ta mitu savisilindrit. Need olid umbes 10 sentimeetri pikkused ja neile oli graveeritud kiilkirjas tekst. Ühel silindril on kirjas palve, et Babüloonia kuningal Nabunaidil ja tema vanimal pojal Belsatsaril oleks pikk elu. Nüüd tuli isegi kriitikutel nõustuda, et Belsatsar on kunagi elanud.

Ent Piibel ütleb veel, et Belsatsar oli kuningas. Ka selle suhtes olid kriitikud skeptilised. Näiteks 19. sajandil elanud Inglise teadlane William Talbot kirjutas, et mõne autori väitel oli Bel-sar-ussur [Belsatsar] oma isa Nabunaidi kaasvalitseja, kuid et selle kohta pole mitte mingeid tõendeid.

See asi sai selgeks, kui hiljem leitud savisilindritelt ilmnes, et Belsatsari isa kuningas Nabunaid oli Babüloni linnast aastaid eemal. Kes tema äraolekul riiki juhtis? Entsüklopeedia „Britannica” ütleb, et kui Nabunaid läks ära, siis usaldas ta trooni ja enamiku oma sõjaväest Belsatsari hoolde. Niisiis oli Belsatsar sel ajal Babüloonias oma isa kaasvalitseja. Arheoloogi ja keeleteadlase Alan Millardi sõnul on seepärast täiesti kohane, et Taanieli raamatus nimetatakse Belsatsari kuningaks.

Jumalateenijatele on peamine tõend Taanieli raamatu usaldusväärsuse kohta muidugi see, mida ütleb Piibel ise. (2. Tim. 3:16.)