FILIPIINIDEL Baguio linna äripiirkonnas jalutasid kaks noort naist. Nad märkasid meie kirjandusstendi, kuid ei läinud selle juurde. Helen, kes seisis kirjandusstendi kõrval, naeratas neile lahkelt. Naised jätkasid oma teed. Heleni südamlik naeratus jäi neile aga meelde.

Hiljem, kui naised bussiga kodu poole sõitsid, märkasid nad kuningriigisaali seinal suurt tahvlit, millel olid tähed jw.org. Neile meenus, et enne olid nad neid samu tähti näinud kirjandusstendil. Nad tulid bussist välja ja vaatasid kuningriigisaali väravalt koosolekute aegu.

Naised läksidki järgmisele koosolekule. Ja keda nad nägid, kui nad kuningriigisaali astusid? Helenit. Nad tundsid kohe ära, et see on see naine, kes neile kirjandusstendi juures lahkelt naeratas. Helen räägib: „Kui nad minu juurde tulid, olin pisut ärevil. Mõtlesin, et kas ma olen midagi valesti teinud.” Kuid naised selgitasid Helenile, et olid näinud teda kirjandusstendi juures.

Naistele meeldis koosolekul ja nad tundsid end seal nagu kodus. Kui nad nägid pärast koosolekut, et teised hakkasid koristama, soovisid nemadki kaasa lüüa. Üks naine on praeguseks Filipiinidelt lahkunud, kuid teine käib koosolekutel ja uurib piiblit. Seda kõike tänu ühele naeratusele.