MOOSESE seaduse järgi võis Jehoovale ohvriks tuua nii turteltuvisid kui tuvipoegi (tõenäoliselt kaljutuvid). Neid linde mainitakse ohvritoomise kohta käivates seadustes alati koos ja ohverdada võis kas ühe või teise. (3. Moos. 1:14; 12:8; 14:30.) Miks oli see hea? Üks põhjus on, et turteltuvisid polnud Iisraelis alati võtta.

Turteltuvid on rändlinnud ja soojematel kuudel leidub neid kogu Iisraelis. Oktoobris lendavad nad aga lõuna poole ja naasevad alles kevadel. (Üleml. 2:11, 12; Jer. 8:7.) Seepärast oli talvel raske hankida ohverdamiseks turteltuvi.

Kaljutuvid elasid Iisraelis aga aasta ringi. Neid ka kodustati. (Vrd Joh. 2:14, 16.) Raamatus „Bible Plants and Animals” öeldakse: „Kõigis Palestiina külades ja linnades oli kodustatud tuvisid. Igal majaomanikul oli oma tuvila ehk õõnsus maja seinas, kus linnud elasid.” (Vrd Jes. 60:8.)

See, et Jehoova lubas peale turteltuvide ohverdada ka tuvisid, kes elasid Iisraelis aasta ringi, näitab, et ta armastab inimesi ja on oma ootustes mõistlik.