Turtsatasin naerma. Ma ei arvanud, et mu sõber usklik on. Küsisin temalt: „Mida sina ka piiblist tead?” Ta oli tükk aega vait ja ütles siis, et tema ema on Jehoova tunnistaja ja oli talle piiblist nii mõndagi õpetanud. Minus tärkas uudishimu ja käisin talle peale, et ta mulle rohkem räägiks.

Vestlesime pea terve öö. Üks asi, mida sõber mulle ütles, oli see, et maailma valitseb Saatan. (Joh. 14:30.) Sina, hea lugeja, oled seda ehk kogu elu teadnud, kuid minu jaoks oli see mõte täiesti uus ja huviäratav. Ma olin alati arvanud, et maailma valitseb hea ja õiglane Jumal, kuigi see ei läinud sugugi kokku sellega, mis ümberringi toimus. Olin kõigest 26-aastane, kuid olin juba näinud väga palju halba.

Mu isa oli teeninud USA õhujõududes piloodina. Niisiis teadsin juba noorena väga hästi, et tuumasõda on kõigest nupuvajutuse kaugusel. Kui Californias kolledžis õppisin, oli parasjagu käimas Vietnami sõda. Osalesin koos teiste õpilastega meeleavaldustel. Meid ajasid taga kumminuiadega politseinikud, kelle eest pisargaasi tõttu läkastades ja poolpimedana ära jooksime. Aeg oli äärmiselt rahutu. Pidevalt toimus poliitilisi atentaate, proteste ja mässe. Eri seisukohti oli sama palju kui sügistormis keerlevaid lehti. See kõik tekitas minus suurt segadust.

1970. aastal sain tööd Alaska põhjarannikul ja teenisin seal päris hästi. Hiljem lendasin Londonisse, ostsin mootorratta ja hakkasin lihtsalt lõuna poole sõitma. Mõne kuu pärast jõudsin Aafrikasse. Tee peal kohtusin inimestega, kes samuti soovisid kuhugi ära minna, et põgeneda probleemide ja raske elu eest.

Kuna olin näinud ja kuulnud nii palju negatiivset, tundus mulle loogiline, et maailm  on ühe õela vaimolendi kontrolli all, nagu piibel õpetab. Kuid tahtsin teada, kus siis Jumal on.

Järgnevatel kuudel sain sellele küsimusele vastuse. Aja jooksul sain tuttavaks paljude meeste ja naistega, kes teenisid Jumalat ustavalt väga erisugustes oludes, ning ma hakkasin neid kogu südamest armastama.

Londonisse naastes võtsin ühendust oma sõbra emaga, kes andis mulle piibli. Hiljem läksin Amsterdami, kus üks Jehoova tunnistaja nägi mind tänavalambi valguses piiblit lugemas ning aitas mul sellest paremini aru saada. Minu järgmine peatuspaik oli Dublin, kus läksin Jehoova tunnistajate harubüroosse. Seal kohtusin targa ja küpse vennaga, kelle nimi oli Arthur Matthews. Palusin, et ta hakkaks minuga piiblit uurima ja ta oli nõus.

Olin usin piibliõpilane ja lausa neelasin Jehoova tunnistajate raamatuid ja ajakirju. Muidugi lugesin ma ka piiblit. See kõik oli nii põnev. Koguduse koosolekutel nägin, et isegi väikesed lapsed teavad vastuseid küsimustele, mille üle õpetlased olid aastasadu juurelnud, näiteks, miks on maailmas nii palju kurjust, kes on Jumal ja mis juhtub pärast surma. Käisin läbi ainult Jehoova tunnistajatega, kuna olin võõral maal ja ma lihtsalt ei tundnud kedagi teist. Vennad-õed aitasid mul Jehoovat armastama hakata ja sütitasid minus soovi täita tema tahet.

Aastal 1972 lasin end ristida. Aasta hiljem alustasin pioneerteenistust ja kolisin ühte väikesesse kogudusse Põhja-Iirimaal Newrys. Üürisin endale ühes eraldatud piirkonnas mäenõlval asuva majakese. Lähedal oleval heinamaal olid lehmad, kelle juures käisin kõnesid harjutamas. Mulle tundus, et rohtu mäludes kuulasid nad mind tähelepanelikult. Nad ei saanud küll mu kõnede kohta arvamust avaldada, kuid tänu neile õppisin kuulajatega silmsidet hoidma. Aastal 1974 määrati mind eripioneeriks ja minu kaaslaseks sai Nigel Pitt, kellega saime headeks sõpradeks.

Tol ajal oli käimas Põhja-Iirimaa konflikt. Iirimaa põhjaosa hakati kutsuma maaks, kus kärgatavad pommid ja vihisevad kuulid. Tänavalahingud, snaiprirünnakud, tulistamised  ja autopommid olid igapäevased. Tüliküsimused olid poliitilist ja religioosset laadi. Kuid seda, et Jehoova tunnistajad on poliitilistes küsimustes erapooletud, teadsid nii protestandid kui katoliiklased. Niisiis võisime vabalt kuulutada ja see oli üsna turvaline. Kohalikud teadsid tavaliselt, kus ja millal on ohtlik liikuda, ja nad hoiatasid meid, et teaksime neist kohtadest eemale hoida.

Muidugi sattusime ka meie vahel ohtu. Kord olime pioneerist venna Denis Carriganiga kuulutamas lähedal asuvas linnas, kus polnud Jehoova tunnistajaid ja kus me olime varem ainult korra kuulutanud. Üks naine väitis, et oleme tegelikult Briti sõdurid, võib-olla sellepärast, et kummalgi meist polnud Iiri aktsenti. See süüdistus võttis seest õõnsaks. Pelgalt sõbralik suhtumine sõduritesse võis tähendada seda, et su põlved tulistatakse läbi või sind tapetakse sootuks. Väljas külma käes bussi oodates nägime, et kohviku juurde, kus rääkisime naisega, kes oli meid süüdistanud, sõitis üks auto. Naine tuli välja ja hakkas autos olnud meestele meie poole osutades midagi seletama. Seejärel sõitsid mehed aeglaselt meie juurde ja uurisid, millal buss tuleb. Kui buss kohale jõudis, rääkisid nad juhiga. Me ei kuulnud nende vestlust pealt, kuid kuna bussis polnud rohkem reisijaid, olime kindlad, et nad plaanivad meile väljaspool linna otsa peale teha. Nii aga ei läinud. Bussist väljudes küsisin juhilt: „Need mehed seal peatuses, kas nad rääkisid meist?” Bussijuht vastas: „Ma tean, kes te olete, ja ma ütlesin neile seda. Ärge muretsege! Teil pole vaja karta.”

1976. aastal Dublinis toimunud kokkutulekul kohtusin Pauline Lomaxiga, kes teenis Inglismaal eripioneerina. Nägin, kui vaimne, alandlik ja armas õde Pauline on. Tema ja ta vend Ray olid tões üles kasvanud. Aasta hiljem me abiellusime ja jätkasime eripioneeritööd Põhja-Iirimaal Ballymenas.

Tegime tükk aega ka ringkonnatööd. Me teenisime konflikti tulipunktides Belfastis, Londonderrys ja mujal. Meile läks hinge sealsete vendade ja õdede tugev usk. Et Jehoovat teenima hakata, tuli neil vabaneda sügavale juurdunud vääruskumustest, eelarvamustest ja vihkamisest. Nägime, kuidas Jehoova neid õnnistas ja kaitses.

Olin elanud Iirimaal 10 aastat, kui meid Gileadi kooli 72. kursusele kutsuti. Aasta oli siis 1981. Pärast lõpetamist määrati meid Lääne-Aafrikasse Sierra Leonesse.

Elasime koos 11 toreda sõbraga misjonikodus. Meil oli kamba peale köök, kolm tualetti, kaks duširuumi, telefon, pesumasin ja kuivati. Elektrikatkestused olid sagedased ja ootamatud. Pööningul jooksid ringi rotid ja keldris võis kokku sattuda kobraga.

Elutingimused polnud küll ideaalsed, aga kuulutustöö oli see-eest puhas rõõm. Inimesed pidasid piiblist lugu ja kuulasid meid hea meelega. Paljud nõustusid piiblit uurima ja neist said Jehoova teenijad. Kohalikud kutsusid mind mister Robertiks ja Pauline’i missis Robertiks. Mõne aja pärast jäi mul kuulutustööks vähem aega, kuna hakkasin rohkem harubüroo heaks töötama. Siis hakkasid inimesed minu naist missis Pauline’iks kutsuma ja minust sai mister  Pauline. Muidugi meeldis see Pauline’ile väga.

Enamik vendi-õdesid olid vaesed, kuid Jehoova hoolitses alati selle eest, et neil oleks kõik vajalik olemas. Mõnikord tegi ta seda lausa imetabasel viisil. (Matt. 6:33.) Mulle meenub üks õde, kel oli raha vaid nii palju, et osta endale ja lastele üheks päevaks toitu. Kuid ta andis kogu selle raha vennale, kes põdes malaariat ja vajas seda ravimi ostmiseks. Selsamal päeval tuli õe juurde üks naine, kes palus talt juuksuriteenust, ja nii sai õde raha, et perele süüa osta. Sarnaseid juhtumeid oli küll ja veel.

Kui olime Sierra Leones olnud üheksa aastat, määrati meid Nigeeria peetelisse. Tegemist oli suure harubürooga. Mina hakkasin tegema sarnast kontoritööd, nagu olin teinud Sierra Leones. Kuid Pauline’ile oli see väga suur muutus ja sugugi mitte kerge. Ta oli varem iga kuu 130 tundi kuulutanud ja tal oli mitmeid edenevaid piibliõpilasi. Nüüd hakkas ta tööle õmblustoas, kus tema päevad möödusid riideid parandades. Kohanemine võttis aega, kuid teda aitas see, kui ta mõistis, et tema töö on väga tänuväärne, ning ta püüdis leida võimalusi teistele peetellastele toeks olla.

Nigeeria kultuur oli meile võõras ja meil oli paljugi õppida. Kord tuli üks vend minu töötuppa, et tutvustada õde, kes oli just peetelisse tulnud. Sirutasin käe välja, et teda tervitada, kuid õde kummardas minu ees maani. Ma ei suutnud seda uskuda! Mulle meenusid kohe kaks piibliteksti: Apostlite teod 10:25, 26 ja Ilmutus 19:10. Mõtlesin endamisi: „Kas peaksin talle ütlema, et ta seda ei teeks?” Samal ajal mõistsin, et kui ta oli heaks kiidetud peetelis teenima, teab ta järelikult väga hästi, mida piibel õpetab.

Kogu ülejäänud vestluse tundsin end kohmetuna. Hiljem uurisin seda teemat lähemalt ja sain teada, et õde oli järginud üht kohalikku kommet, mis tol ajal teatud riigi osades levinud oli. Ka mehed tegid samamoodi. See oli lugupidamise märk, mitte kummardusakt. Piibliski on sarnase käitumise kohta näiteid. (1. Saam. 24:8.) Mul oli hea meel, et ma ei öelnud oma teadmatuse  tõttu midagi, mis oleks võinud õele piinlikkust valmistada.

Kohtusime paljude Nigeeria vendade-õdedega, kel oli silmapaistev usk. Üks neist oli Isaiah Adagbona. a Temast sai juba noorena Jehoova teenija. Mingil ajal diagnoositi tal aga pidalitõbi, misjärel ta saadeti elama pidalitõbiste varjupaika. Isaiah oli seal ainuke Jehoova tunnistaja. Hoolimata vastuseisust kuulutas ta seal julgelt ja aitas rohkem kui 30 pidalitõbisel Jehoovat teenima hakata. Samuti rajas ta varjupaigas koguduse.

1996. aastal määrati meid Keenia harubüroosse. Viimane kord olin Keenias siis, kui toimus see elumuutev vestlus, millest alguses rääkisin. Elasime peetelis ja muude külaliste hulgas käisid meil ka vervetahvid. Nad olid parajad pikanäpumehed. Õdedel, kes puuvilju tassisid, oli tükk tegemist, et neid eemal hoida. Kord unustas üks õde oma toa akna lahti. Kui ta koju tuli, leidis ta eest pärdikupere, kes toas mõnusalt einestas. Õde karjatas ja jooksis toast välja. Seepeale hakkasid ka pärdikud kriiskama ja põgenesid akna kaudu.

Meid määrati suahiilikeelsesse kogudusse ja üsna pea paluti mul hakata juhatama koguduse raamatu-uurimist (praegu koguduse piibliuurimine). Tol ajal oli mu suahiili keele oskus aga pea olematu. Kuna sain eelnevalt valmistuda, siis suutsin küsimused ette lugeda. Kui aga vastus erines kasvõi natuke raamatus kirjas olevast, ei saanud ma sellest aru. See oli üsna piinlik. Ausalt öeldes oli mul vendadest-õdedest päris kahju. Nemad aga olid nii alandlikud ja minuga väga kannatlikud.

Olime Keenias vähem kui aasta. 1997. aastal kutsuti meid Brooklyni peetelisse. Olime nüüd riigis, kus inimesed olid üsna heal järjel. Kuid seegi võib Jehoova teenijale püüdepaelaks saada. (Õpet. 30:8, 9.) Siiski nägime ikka ja jälle tublisid vendi ja õdesid, kes kasutasid oma aega ja vara mitte enda jaoks, vaid Jehoova ja tema organisatsiooni heaks.

Aastate jooksul oleme näinud nii palju tugeva usuga vendi ja õdesid, kes teenivad Jehoovat erisugustes oludes: Iirimaal keset kodusõda, Aafrikas kesk vaesust ja USA-s jällegi jõukuses. Kahtlemata on Jehooval hea meel näha, et kõikjal maailmas on neid, kes teda armastavad ja kogu südamest teenivad.

Aeg on möödunud kiiremini kui kuduja süstik. (Iiob 7:6.) Elame nüüd Warwickis asuvas peakorteris ja teenime õlg õla kõrval vendade-õdedega, kes üksteist tõeliselt armastavad. Meil on siiani suur rõõm teha kõik, mis suudame, et toetada meie kuningat Jeesus Kristust, kes peagi annab tasu kõigile ustavatele. (Matt. 25:34.)