TÄNAPÄEVAL nõuavad paljud inimesed erikohtlemist. Nad arvavad, et neile on rohkem lubatud kui teistele. Ning ükskõik kui hästi neid juba ka ei kohelda, usuvad nad, et väärivad veelgi enamat. Sellised inimesed on isekad ja nad pole tänulikud selle eest, mis neil on. Piiblis öeldakse, et säärased iseloomujooned on omased just viimseil päevil elavatele inimestele. (2. Tim. 3:2.)

Muidugi pole isekus mingi uus nähtus. Juba Aadam ja Eeva tahtsid ise otsustada, mis on hea ja mis halb, ning tagajärjed olid kohutavad. Sajandeid hiljem arvas Juuda kuningas Ussija, et tal on õigus templis suitsutusrohtu ohverdada, kuid ta eksis rängalt. (2. Ajar. 26:18, 19.) Ning variserid ja saduserid uskusid, et neil on Jumala eriline soosing, sest nad on Aabrahami järeltulijad. (Matt. 3:9.)

Meie ümber on palju isekaid inimesi, kelle hoiak võib mõjutada ka meid. (Gal. 5:26.) Võime hakata mõtlema, et väärime teistest paremat kohtlemist. Kuidas sellisest mõtteviisist hoiduda? Kõigepealt tuleb meil mõista, kuidas Jehoova asjasse suhtub. Selles on meile abiks kaks piibli põhimõtet.

Jehoova otsustab, mida me väärime. Mõelgem mõnele näitele.

• Jehoova ootab, et abielumees armastaks oma naist ja et naine peaks mehest lugu. (Efesl. 5:33.) Ja kummalgi neist on õigus oodata, et teine ilmutaks romantilist huvi  vaid tema vastu. (1. Kor. 7:3.) Lapsevanematel on õigus nõuda, et lapsed kuulaksid nende sõna, ning lastel on õigus oodata, et vanemad neid armastaksid ja nende eest hoolitseksid. (2. Kor. 12:14; Efesl. 6:2.)

• Kogudusevanemad teevad kõvasti tööd ja väärivad seepärast meie lugupidamist. (1. Tess. 5:12.) Kuid neil pole voli oma vendade-õdede üle peremehetseda. (1. Peetr. 5:2, 3.)

• Inimvalitsustele on Jehoova andnud õiguse koguda makse ja oodata, et riigi alamad neist lugu peaksid. (Rooml. 13:1, 6, 7.)

Jehoova armastab meid ja annab meile kaugelt rohkem, kui me väärime. Kuna oleme patused, väärime üksnes surma. (Rooml. 6:23.) Jehoova aga õnnistab meid paljudel viisidel. (Laul 103:10, 11.) Kõik hea, mida me temalt saame, on üksnes tänu tema armule. Meil pole võimalik tema õnnistust kuidagi välja teenida. (Rooml. 12:6–8; Efesl. 2:8.)

Hoidu sellele maailmale omasest mõtteviisist. Ilma et me ise seda märkaksime, võime hakata arvama, et väärime teistest enamat. Jeesus ilmestas ühe näite varal, kui kergesti selline mõtteviis võib tekkida. Ta rääkis loo töölistest, kellele lubati päevapalgaks üks denaar. Mõned neist alustasid varahommikul ja töötasid kuuma päikese all kogu päeva, teised aga vaid ühe tunni. Need, kes olid terve päeva rabanud, arvasid, et nad peaksid saama suurema palga kui teised. Kui nii ei läinud, hakkasid nad nurisema. (Matt. 20:1–16.) Selle looga tahtis Jeesus öelda, et tema järelkäijad peaksid olema rahul sellega, mida Jehoova neile annab.

Ole tänulik, mitte nõudlik. (1. Tess. 5:18.) Meil oleks hea võtta eeskuju Paulusest. Ta ei oodanud, et Korintose kristlased teda rahaliselt toetaksid, kuigi tal oleks olnud selleks õigus. (1. Kor. 9:11–14.) Me peaksime olema tänulikud kõige eest, mida teised meie heaks teevad, ja mitte ootama neilt enamat.

 Ole alandlik. Kui keegi arvab endast liiga palju, hakkab ta harilikult ka mõtlema, et on väärt rohkemat, kui see, mida ta on juba saanud. Alandlikkus aga aitab sellisest väärast suhtumisest hoiduda.

Taaniel on meile alandlikkuses heaks eeskujuks. Oma päritolu, hea välimuse, arukuse ja võimete tõttu oleks ta võinud hakata mõtlema, et väärib erilist kohtlemist. (Taan. 1:3, 4, 19, 20.) Tema aga oli kogu elu alandlik ja seepärast oli Jehooval temast hea meel. (Taan. 2:30; 10:11, 12.)

Hoidugem siis isekast suhtumisest, mis on tänapäeva maailmas nii levinud, ja tundkem rõõmu kõigest, mida Jehoova oma armust meile annab.