KAS oled vahel tundnud, et pead oma probleemidega üksi hakkama saama? Me elame viimseil päevil ja ajad on karmid ning seetõttu võime aeg-ajalt tunda kurbust ja üksindust. (2. Tim. 3:1.) Ent me ei pea eluraskustega üksi toime tulema. Piiblis öeldakse, et tõelistele sõpradele võib hädas loota. (Õpet. 17:17.)

Misjonireisidel olid Paulusel kaasas mõned sõbrad, kes teda eri viisidel aitasid. (Kol. 4:7–11.) Näiteks vajas ta oma sõprade abi, kui oli Roomas vangis. Epafroditos tõi Paulusele Filipi vendadelt-õdedelt saadetise. (Filipl. 4:18.) Tühhikos viis Pauluse kirjad kogudustesse kohale. (Kol. 4:7.) Tänu sõprade toele sai Paulus teenistust jätkata ja kogudusi julgustada ka siis, kui oli koduarestis ja hiljem vanglas. Kuidas saame meie teistele tõelised sõbrad olla?

Elisabetti, üldpioneeri Hispaanias, tabas ränk hoop. Tema emal diagnoositi ravimatu vähk. Üks õde saatis Elisabetile palju sõnumeid, milles tõi välja lohutavaid mõtteid piiblist. Elisabet ütleb: „Need andsid mulle jõudu päevale vastu astuda ja kinnitasid mulle, et ma pole üksi.” (Õpet. 18:24.)

Meie sõprussuhted usukaaslastega saavad tugevamaks, kui aitame neil koosolekutele tulla või kuulutustööl osaleda. Näiteks, kas võiksid mõnele eakale vennale või õele küüti pakkuda? Kui seda teed, saate ilmselt üksteist vastastikku julgustada. (Rooml. 1:12.) Mõned kristlased aga ei saa üldse kodust välja. Kuidas me saame neile tõelised sõbrad olla?

Mõned vennad-õed ei saa olude või terviseprobleemide tõttu kuningriigisaali koosolekutele tulla. Näiteks Davidil diagnoositi lümfoom ja ta sai üle poole aasta keemiaravi. Seetõttu pidid tema ja ta naine Lidia koosolekuid interneti vahendusel kuulama.

Kuidas sõbrad kogudusest neile toeks olid? Pärast igat koosolekut püüdsid mõned neist, kes kuningriigisaalis olid, Davidi ja Lidiaga videokonverentsi teel natuke juttu ajada. Ja kui kumbki neist vastas, said nad hiljem sõpradelt julgustavaid sõnumeid. Tänu sellele ei tundnud nad end eraldatuna.

 Kas saaksime koos nendega, kes on koduseinte vahele aheldatud, kuulutustöös osaleda? Tehes oma plaanides vaid mõne väikse muudatuse, võime näidata, et me pole neid unustanud. (Õpet. 3:27.) Näiteks, kas võiksid nendega kirja või telefoni teel kuulutada? Sellised vennad-õed hindavad väga ka võimalust interneti teel kuulutustöökoosolekut kuulata. David ja Lidia olid selle üle väga rõõmsad. David ütleb: „Juba see, et saime korraks koos kuulutustöögrupiga mõnd piibli mõtet arutada ja palvetada, innustas meid tohutult.” Samuti võiksid mõnelt vennalt või õelt, kes kodust välja ei saa, küsida, kas talle sobiks, kui läheksid vahel koos oma piibliõpilasega tema juurde, et saaksite koos uurida.

Kui teeme kuulutustööd koos vendade-õdedega, kel pole võimalik kodust lahkuda, õpime neid paremini tundma. Me näeme, milliseid ilusaid omadusi neil on ja saame nendega lähedasemaks. Samuti võime tähele panna, kui oskuslikult kasutab mõni vend või õde piiblit, et inimese südameni jõuda. Kui aitame oma usukaaslastel kuulutustöös osaleda ja koosolekutel käia, võivad neist saada meie head sõbrad. (2. Kor. 6:13.)

Kui Paulusel oli raske aeg, tuli Tiitus teda vaatama ja see tegi Pauluse meele rõõmsamaks. (2. Kor. 7:5–7.) See lugu õpetab meile, et lisaks sellele, et saame oma sõpru sõnadega lohutada, oleme neile toeks ka lihtsalt sellega, kui koos aega veedame või neile milleski abiks oleme. (1. Joh. 3:18.)

Venemaal elavad vennad-õed on heaks eeskujuks selles, kuidas üksteist toetada. Vaatame, mis juhtus Sergei ja Tatjanaga. Politsei otsis nende kodu läbi ja nad viidi jaoskonda ülekuulamisele. Tatjana lasti esimesena vabaks. Sergei räägib: „Niipea, kui ta koju jõudis, oli üks julge õde meie ukse taga. Hiljem tuli sõpru veelgi juurde ja nad aitasid meil kodu uuesti korda teha.”

Sergei jätkab: „Mulle on alati meeldinud kirjakoht Õpetussõnad 17:17, kus öeldakse: „Tõeline sõber armastab igal ajal, ta on vend, kellele hädas võib loota.” Nüüd tagakiusamise ajal on need sõnad minu jaoks veelgi tähendusrikkamaks saanud. Jehoova on andnud mulle sõbrad, kes on kartmatult minu kõrvale jäänud.” a

Mida raskemaks elu läheb, seda rohkem vajame sõpru, kellele toetuda, ja seda just eriti suure viletsuse ajal. Püüdkem siis juba praegu olla üksteisele tõelised sõbrad. (1. Peetr. 4:7, 8.)