Elasime Filipiinide pealinna Manila eeslinnas San Juan del Montes. Ema ja isa olid pühendunud katoliiklased. Ent kui nad said piiblist teada, et Jumala nimi on Jehoova, said neist mõlemast innukad Jehoova tunnistajad. Isa oli varem nikerdanud puust Jeesuse kujukesi, kuid ta oli sellele lõpu teinud. Ta kasutas oma puutööoskusi hoopis selleks, et meie kodu alumisest korrusest kuningriigisaal teha. Sellest sai esimene saal meie linnas.

Olen sündinud aastal 1952. Mu isa ja ema andsid mulle Jehoova kohta õpetust, nii nagu nad olid õpetanud mu nelja vanemat venda ja kolme vanemat õde. Isa innustas mind iga päev piiblist ühe peatüki lugema ja uuris minuga erinevaid väljaandeid. Aeg-ajalt pakkusid mu vanemad öömaja reisivatele ülevaatajatele ja harubüroo esindajatele. Mõtted, mida need vennad jagasid, tõid kogu meie perele suurt rõõmu ja ergutasid meid Jehoova teenimise elus esikohale seadma.

Mu vanematel oli tugev usk ja nad olid mulle heaks eeskujuks. Pärast seda, kui mu ema haiguse tõttu suri, alustasime isaga aastal 1971 pioneerteenistust. Kahe aasta pärast aga, kui olin kahekümnene, suri ka mu isa. Minu sees valitses tühjus ja tundsin end üksildasena. Ent piibli „kindel ja tugev” tulevikulootus oli otsekui ankur, mis aitas mul emotsionaalses ja vaimses mõttes tasakaalu säilitada ja Jehoova ligi jääda. (Heebr. 6:19.) Peagi pärast isa surma määrati mind eripioneeriks eraldatud Coroni saarele Palawani provintsis.

Olin 21, kui Coronile saabusin. Mind, linnapoissi, üllatas see, et saarel polnud igal pool elektrit ja veevärki ning et seal olid  vaid üksikud autod ja mootorrattad. Kuigi seal olid veel mõned Jehoova tunnistajad, polnud mul pioneeritööpartnerit ja vahel pidin üksinda kuulutama. Esimesel kuul igatsesin kohutavalt oma peret ja sõpru. Õhtuti tähistaevast silmitsedes tulid mul sageli lausa pisarad silma. Tundsin, et tahaksin kõigele käega lüüa ja koju tagasi minna.

Neil hetkedel valasin oma südame Jehoova ette välja. Püüdsin meenutada julgustavaid mõtteid, mida olin piiblist ja meie väljaannetest lugenud. Sageli meenus mulle Laul 19:14. Mõistsin, et kui mõtisklen selle üle, milline Jehoova on ja mida ta on teinud, võib ta olla ka minu kalju ja lunastaja. Samuti oli mulle suureks abiks Vahitorni artikkel „Sa pole kunagi üksi” a. Lugesin seda üha uuesti ja uuesti. Tundsin, et üksi olles saan Jehoovaga omavahel olla ning see andis mulle hea võimaluse palvetada, piiblit uurida ja mõtiskleda.

Peagi pärast Coronile saabumist määrati mind kogudusevanemaks. Kuna olin ainuke vanem, viisin iga nädal läbi teokraatlikku teenistuskooli, teenistuskoosolekut, koguduse raamatu-uurimist ja Vahitorni-uurimist. Samuti pidasin iga nädal avaliku kõne. Nüüd polnud mul enam aega end üksildasena tunda.

Kuulutustöö Coroni saarel läks väga hästi. Mitmed mu piibliõpilased lasid end ristida. Samas oli seal ka raskusi. Mõnikord pidin pool päeva kõndima, et territooriumile jõuda, ega teadnud, kus saan öö veeta. Pidin kuulutama ka paljudel väikesaartel, seega sõitsin sageli mootorpaadiga tormisel merel, kusjuures ma ei osanud isegi ujuda. Ent Jehoova kaitses mind alati ja hoolitses minu eest. Hiljem mõistsin, et need raskused valmistasid mind ette veel suuremateks katsumusteks, mis ootasid mind mu järgmises teenistuspaigas.

Aastal 1978 määrati mind Austraaliast põhja pool asuvasse Paapua Uus-Guineasse. See on peaaegu Hispaania-suurune mägine maa. Mind hämmastas see, et kuigi seal elab vaid 3 miljonit inimest, räägitakse seal rohkem kui 800 keelt. Õnneks oskas enamik inimesi melaneesia pidžinit, mida kutsutakse ka tok-pisini keeleks.

Teenisin mõnda aega pealinnas Port Moresbys ingliskeelses koguduses. Ent siis kolisin tok-pisinikeelsesse kogudusse ja hakkasin käima ka keelekursusel. Püüdsin klassiruumis õpitut kuulutustööl kasutada. See aitas mul keelt kiiremini omandada. Peagi olin suuteline tok-pisini keeles avalikku kõnet pidama. Võite ette kujutada minu üllatust, kui vähem kui aasta pärast Paapua Uus-Guineasse saabumist määrati mind ringkonnaülevaatajaks ning hakkasin külastama tok-pisinikeelseid kogudusi mitmes suures provintsis.

Kuna kogudused asusid üksteisest kaugel, pidin korraldama hulga ringkondlikke kokkutulekuid ja palju reisima. Kõik oli uus:  riik, keel ja kombed. Tundsin end esialgu väga üksildasena. Mägise maastiku ja kehva teedevõrgustiku tõttu ei saanud ma koguduste vahel maad mööda reisida. Niisiis pidin pea iga nädal lennukiga lendama. Vahel olin logisevas väikelennukis ainuke reisija. See oli sama närvesööv, kui tormisel merel mootorpaadiga sõitmine.

Vaid vähestel olid telefonid, niisiis suhtlesin kogudustega kirja teel. Tihti saabusin enne, kui mu kirjad kohale jõudsid, ja pidin kohalike abi paluma, et Jehoova tunnistajad üles leida. Kuid iga kord, kui vendade-õdedega kohtusin, võeti mind nii soojalt vastu, et kogu mu vaevaline teekond oli kui peast pühitud. Kogesin, kuidas Jehoova mind eri viisidel toetas, ja sain temaga seeläbi palju lähedasemaks.

Mu esimesel koosolekul ühel rannikuäärsel saarel nimega Bougainville tuli minu juurde üks abielupaar. Nad naeratasid ja küsisid: „Kas sa mäletad meid?” Mulle meenus, et olin neile kuulutanud Port Moresbys, kui olin äsja Paapua Uus-Guineasse saabunud. Olin nendega piiblit uurinud ja hiljem jätkas uurimist üks kohalik vend. Neist mõlemast olid saanud ristitud Jehoova teenijad. See oli üks paljudest õnnistustest, mis mulle nende kolme aasta jooksul, mil selles riigis teenisin, osaks sai.

Enne kui 1978. aastal Coronilt lahkusin, kohtusin võluva ja ohvrimeelse õe Adeliga. Ta oli üldpioneer ja kasvatas kahte last, Samueli ja Shirleyt. Lisaks hoolitses ta oma eaka ema eest. 1981. aasta mais naasin Filipiinidele, et temaga abielluda. Hakkasime koos pioneeritööd tegema ja pere eest hoolitsema.

Kuigi mul olid nüüd naine ja lapsed, määrati mind aastal 1983 taas eripioneeriks, seekord Palawani provintsis asuvale Linapacani saarele. Kolisime kogu perega sellesse kõrvalisse paika, kus polnud ühtegi Jehoova tunnistajat. Umbes aasta pärast Adeli ema suri. Püüdsime olla kuulutustöös tegusad ja see aitas meil leinaga toime tulla. Meil oli palju tublisid piibliõpilasi ja peagi tekkis vajadus väikese kuningriigisaali järele. Ehitasime selle ise. Vaid kolm aastat pärast meie saarele saabumist oli mälestusõhtul kohal 110 inimest ja paljud neist lasid hiljem end ristida.

Aastal 1986 määrati mind Culioni saarele, kus asus pidalitõbila. Ka Adel määrati eripioneeriks. Alguses tekitas meis pisut hirmu see, et peame kuulutama inimestele, kelle välimust pidalitõbi oli moonutanud. Ent kohalikud kuulutajad kinnitasid meile, et need haiged on ravi saanud ja oht nakatuda on väga väike. Mõned pidalitõbised käisid koosolekutel, mis toimusid ühe õe kodus. Peagi me harjusime nendega ja meile tõi suurt rõõmu, et saime rääkida piibli lootusesõnumit inimestele, kes tundsid  end nii ühiskonna kui Jumala poolt tõrjutuna. Oli vaimustav näha, millist rõõmu tõi neile teadmine, et ühel päeval on neil täiuslik tervis. (Luuka 5:12, 13.)

Kuidas meie lapsed eluga Culionil kohanesid? Kutsusime Coroni saarelt kaks noort õde meiega Culionile teenima, et lastel oleks häid sõpru, kellega aega veeta. Samuel, Shirley ja need kaks noort õde uurisid piiblit paljude lastega, samal ajal kui meie Adeliga nende vanematega piiblit uurisime. Mingil ajal õpetasime piiblit lausa 11 perele. Peagi oli meil nii palju edenevaid õpilasi, et saime moodustada uue koguduse.

Esialgu olin selles piirkonnas ainuke kogudusevanem. Niisiis palus harubüroo mul viia läbi koosolekuid nii Culionil, kus oli 8 kuulutajat, kui ka kolmetunnise paadisõidu kaugusel asuvas Marily külas, kus oli 9 kuulutajat. Pärast koosolekuid kõndisime perega tunde üle mägise maastiku, et juhatada piibliuurimisi Halsey külas.

Nii Marilys kui Halseys tuli tõe juurde niivõrd palju inimesi, et meil tuli neisse kohtadesse kuningriigisaal ehitada. Nagu Linapacani saarel, tuli neiski paikades enamik vajaminevast materjalist vendadelt-õdedelt ja huvilistelt ning nemad tegid ka suurema osa ehitustööst. Marilys asuv saal mahutas 200 inimest ja seda sai kergesti laiendada. Seepärast oli võimalik seal ka kokkutulekuid korraldada.

Aastal 1993, kui lapsed olid täiskasvanuks saanud, hakkasime Filipiinidel ringkonnatööd tegema. Aastal 2000 käisin teenistusväljaõppe koolis, kus sain väljaõpet, et ise samas koolis õpetama hakata. Tundsin, et ma pole selleks piisavalt pädev, ent Adel julgustas mind. Ta kinnitas mulle, et Jehoova annab mulle vajaliku jõu, et seda uut ülesannet täita. (Filipl. 4:13.) Adel teadis, millest ta räägib, sest oli tõsiste terviseprobleemidega maadeldes ka ise Jehoova abikätt kogenud.

 Aastal 2006, kui olin õpetaja teenistusväljaõppe koolis, diagnoositi Adelil Parkinsoni tõbi. See oli täielik šokk. Kui ütlesin, et meil tuleks oma ülesandest loobuda, et tema tervise eest paremini hoolt kanda, vastas Adel: „Palun leia mulle arst, kes saaks mind aidata. Olen kindel, et Jehoova abiga suudame jätkata.” Järgmised kuus aastat teenis Adel Jehoovat vapralt ja ilma kaeblemata. Kui ta ei saanud enam kõndida, kuulutas ta ratastoolis olles. Kui ta vaevu rääkis, vastas ta koosolekutel ühe või kahe sõnaga. Vennad-õed väljendasid sageli tänu Adeli vastupidavuse ja hea eeskuju eest. Aastal 2013 ta suri. Üle 30 aasta oli mu kõrval olnud ustav ja armastav kaasa, ent nüüd olin leinas ja mind valdas taas üksildustunne.

Teadsin, et Adel oleks soovinud, et jätkaksin oma ülesande täitmist. Ja seda ma tegingi. See aitas mul üksildusega toime tulla. Aastatel 2014 kuni 2017 külastasin tagalogikeelseid kogudusi riikides, kus meie tööle olid seatud piirangud. Pärast seda külastasin samakeelseid kogudusi Taiwanil, USA-s ja Kanadas. 2019. aastal õpetasin ingliskeelses kuningriigi kuulutajate koolis Indias ja Tais. Kõik see on toonud mulle suurt rõõmu. Tunnen, et olen kõige õnnelikum siis, kui mul on Jehoova teenistuses rohkesti teha.

Erinevaid ülesandeid täites olen kohtunud paljude vendade-õdedega ja saanud nendega lähedaseks. Neist lahkumine on alati olnud väga raske. Ent olen õppinud Jehoovat täielikult usaldama. Ta on mind pidevalt toetanud ja see on aidanud mul mistahes muutustega kaasa minna. Praegu olen Filipiinidel eripioneer. Tunnen end oma uues koguduses väga koduselt. Vennad-õed on mulle otsekui pereliikmed ja hoolitsevad minu eest hästi. Samuti on mul hea meel näha, et Samuelil ja Shirleyl on sama tugev usk, nagu oli nende emal. (3. Joh. 4.)

Mu elus on olnud üsna palju katsumusi. Muu hulgas pidin pealt vaatama, kuidas mu kallis naine ränga haiguse käes kannatas ja lõpuks suri. Samuti olen pidanud kohanema mitmete muutustega. Ent ma olen näinud, et Jehoova pole „kaugel mitte ühestki meist”. (Ap. t. 17:27.) Tema käsi pole lühike. (Jes. 59:1.) Ta toetab ja aitab oma teenijaid, isegi kui nad elavad mõnes kõrvalises paigas. Jehoova, mu kalju, on olnud minuga kogu mu elu ja ma olen talle selle eest väga tänulik. Ta pole mind kunagi üksi jätnud.