Algkristlased ja maailm

UMBES kaks tuhat aastat tagasi toimus Lähis-Idas üks väga imepärane sündmus. Jumala ainusündinud Poeg saadeti oma taevasest asupaigast lühikeseks ajaks inimmaailma elama. Millist vastukaja osutas sellele suurem osa inimkonnast? Apostel Johannes vastab: „Ta [Jeesus] oli maailmas, ja maailm on tekkinud Tema läbi, ja ometi maailm ei tundnud Teda ära. Ta tuli omade keskele [Iisraeli], ent omad ei võtnud Teda vastu.” — Johannese 1:10, 11, UT.

Maailm lihtsalt ei võtnud Jumala Poega Jeesust vastu. Miks siis mitte? Jeesus selgitas üht põhjust, öeldes: „Maailm . . . vihkab [mind], sest mina tunnistan temast, et tema teod on kurjad.” (Johannese 7:7) Seesama maailm — mida esindasid mõned juudi religioonijuhid, üks edomlasest kuningas ja Rooma poliitik — hukkas lõpuks Jeesuse. (Luuka 22:66—23:25; Apostlite teod 3:14, 15;  4:24—28) Kuidas on lugu Jeesuse järelkäijatega? Kas võtab maailm neid meelsamini vastu? Ei võta. Jeesus hoiatas neid pisut enne oma surma: „Kui te oleksite maailmast [„maailma osa”, NW], siis maailm armastaks oma. Aga et te ei ole maailmast [„maailma osa”, NW], vaid mina olen teid ära valinud maailmast, sellepärast vihkab teid maailm!” — Johannese 15:19.

Apostlite aeg

Jeesuse sõnad pidasid paika. Vaid mõni nädal pärast tema surma võeti ta apostlid kinni ning neid ähvardati ja peksti. (Apostlite teod 4:1—3; 5:17, 18, 40) Varsti pärast seda viidi innukas Stefanos juudi Sünedriumi ette ja visati seejärel kividega surnuks. (Apostlite teod 6:8—12; 7:54, 57, 58) Hiljem hukkas kuningas Herodes Agrippa I apostel Jakoobuse. (Apostlite teod 12:1, 2) Misjonireiside ajal kiusati Paulust taga diasporaa juutide õhutusel. — Apostlite teod 13:50; 14:2, 19.

Kuidas algkristlased sellisele vastuseisule reageerisid? Kui religioossed võimud nendel algaegadel apostlitel Jeesuse nimel kuulutamise ära keelasid, laususid apostlid: „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna.” (Apostlite teod 4:19, 20; 5:29) Alati kui vastuseis tekkis, oli nende seisukoht selline. Sellest hoolimata andis apostel Paulus Rooma kristlastele nõu ’olla allaheitlikud valitsemas olevaile ülemustele’. Samuti andis ta neile nõu: „Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega.” (Roomlastele 12:18; 13:1) Seega pidid algkristlased saavutama raskelt hoitava tasakaalu. Nad järgisid Jumalat kui oma peamist Valitsejat. Samal ajal allusid nad riigivõimudele ja püüdsid kõigi inimestega rahumeelselt elada.

Kristlased Rooma riigis

Esimese sajandi Rooma impeeriumis said kristlased kahtlemata kasu Pax Romanast ehk Rooma rahust, mille tagasid Rooma leegionid. Kindel seadusevõim ja kord, korras maanteed ja suhteliselt ohutu mereliiklus lõid tingimused, mis soodustasid kristluse levikut. Algkristlased tunnustasid kindlasti oma võlga ühiskonna ees ja järgisid Jeesuse juhendit ’anda keisrile, mis kuulub keisrile’. (Markuse 12:17) Kirjas Rooma keiser Antoninus Piusile (138—161 m.a.j.) väitis Justinus Märter, et „kõigist inimestest kõige meelsamini” maksid oma maksud ära kristlased. (First Apology [Esimene kaitsekiri], 17. peatükk) Aastal 197 m.a.j. ütles Tertullianus Rooma valitsejatele, et nende maksukogujad on kohusetundliku maksude maksmise eest „kristlastele tänu võlgu”. (Apology, 42. peatükk) See oli üks moodus, kuidas nad järgisid Pauluse nõuannet alluda kõrgematele võimudele.

Peale selle püüdsid algkristlased nii palju, kui nende kristlikud põhimõtted seda lubasid, oma kaasinimestega rahumeelselt elada. Kuid see polnud kerge. Maailm, mis neid ümbritses, oli väga ebamoraalne ja läbi imbunud kreeka-rooma ebajumalate kummardamisest, millele hiljuti oli lisandunud ka keisri kummardamine. Paganlik rooma religioon oli oma olemuselt riigikirik ja seetõttu võidi mistahes keeldumist sellega tegelemast pidada riigivastaseks. Mida see kristlaste jaoks tähendas?

Oxfordi professor E. G. Hardy kirjutas: „Tertullianus loetleb paljusid asju, mille täitmine oli kohusetundliku kristlase jaoks  võimatu, kuna need olid seotud ebajumalakummardamisega: näiteks lepingutes tavapärased vandetõotused; uste valgustamine pidustuste ajal jne.; kõik paganliku religiooni kombetalitused; võistlused ja amfiteater; ilmaliku kirjanduse [paganluse klassika] õpetajaamet; sõjaline teenistus; poliitilised ametikohad.” — Christianity and the Roman Government (Kristlus ja Rooma valitsus).

Rooma riigis oli kristlikku usku reetmata tõepoolest raske elada. Prantsuse katoliku kirjanik A. Hamman kirjutab: „Ilma jumalusega kokku puutumata oli võimatu astudagi. Kristlasele tõid ta seisukohad iga päev probleeme; ta erines ülejäänud ühiskonnast . . . Ta ette kerkisid korduvad probleemid kodus, tänavatel, turul . . . Olenemata sellest, kas kristlane oli Rooma kodanik või ei, pidi ta tänaval templist või mõnest kujust möödudes pea paljastama. Kuidas ta sai selle tegemisest hoiduda, ilma et ta kahtlust ärataks, ja samas kuidas ta sai seda teha, ilma et ta sooritaks sellega riigitruuduse akti? Kui ta tegeles äriga ja tal oli tarvis raha laenata, pidi ta rahalaenajale jumalate nimel vande andma. . . . Kui ta oleks võtnud vastu poliitilise ametikoha, oleks temalt oodatud ohvri toomist. Kui ta oleks võetud sõjaväkke, kuidas oleks ta võinud hoiduda vandetõotuse andmisest ja sõjaväeteenistuse kombetalitustes osalemisest?” — La vie quotidienne des premiers chrétiens (95—197) (Algkristlaste igapäevane elu aastatel 95—197 m.a.j.).

Head, ent siiski laimatud kodanikud

Kui Paulus Roomas umbes 60 või 61 aastal m.a.j. keiser Nero kohut ootas, ütlesid juutide ülemad algkristlaste kohta: „Sellest väärusust on meil teada, et selle vastu igas paigas räägitakse!” (Apostlite teod 28:22) Ajalooline aruanne kinnitab seda, et kõikjal räägiti kristlaste vastu, — kuigi see tegelikult ei olnud õigustatud. Oma raamatus The Rise of Christianity (Kristluse tõus) jutustab E. W. Barnes: „Kristliku liikumise algsete usaldusväärsete ürikute põhjal on näha, et see oli oma olemuselt moraalne ja austas seadusi. Selle liikmed soovisid olla head kodanikud ja ustavad alamad. Nad vältisid paganluse pahesid ja kõlvatust. Eraelus püüdsid nad olla rahumeelsed naabrid ja usaldusväärsed sõbrad. Neid õpetati olema kaine mõistusega, töökad ja puhtad. Kui nad keset seda valitsevat rikutust ja ohjeldamatust oma põhimõtetele ustavaks jäid, olid nad ausad ja tõemeelsed. Nende seksuaalnormid olid kõrged: abielusidemest peeti lugu ja perekonnaelu oli puhas. Oleks võidud mõelda, et selliste voorustega ei saanud nad küll tülikad kodanikud olla. Ent ometi põlati, laimati ja vihati neid pikka aega.”

Samamoodi nagu muistne maailm ei mõistnud Jeesust, ei mõistetud ka kristlasi ja seetõttu vihati neid. Kuna nad keeldusid kummardamast keisrit ja paganlikke jumalaid, süüdistati neid ateismis. Katastroofide korral süüdistati neid jumalate vihastamises. Kuna nad ei viibinud kõlvatutel etendustel ja veristel gladiaatorite vaatemängudel, peeti neid seltsimatuteks inimesteks ja isegi ’inimsoo vihkajateks’. Nende vaenlased väitsid, et kristlaste „sekt” on põhjustanud perekondade purunemist ja seetõttu tähendas see ohtu ühiskonna püsivusele. Tertullianus rääkis paganlikest abielumeestest, kes eelistasid pigem seda, et nende naine rikuks abielu, kui et ta kristlaseks saaks.

Kristlasi arvustati sellepärast, et nad olid abortide vastu, mida tollal hulgaliselt tehti. Ometi süüdistasid nende vaenlased neid laste tapmises. Väideti, et oma koosolekutel joovad nad ohverdatud laste verd. Samal ajal püüdsid nende vaenlased sundida neid sööma verivorsti, teades, et see oli nende südametunnistuse vastu. Niisiis esitasid need vastased vasturääkivaid süüdistusi. — Tertullianus, Apology, 9. peatükk.

 Neid põlati kui uut sekti

Ajaloolane Kenneth Scott Latourette kirjutas: „Üks teine kristluse vastane rünnak seisnes kristluse naeruvääristamises seetõttu, et see liikumine oli alles tekkinud, ja seda kõrvutati selle vastaste [judaismi ja kreeka-rooma paganlike religioonide] põlise algupäraga.” (A History of the Expansion of Christianity [Kristluse levimise ajalugu], 1. köide, lehekülg 131) Meie ajaarvamise teise sajandi algupoolel nimetas rooma ajaloolane Suetonius kristlust „uueks ja pahandusttekitavaks ebausuks”. Tertullianus kinnitas, et kristlase nimegi vihati ja et kristlaste sekti ei sallitud. Rääkides sellest, kuidas Rooma impeeriumi riigiametnikud teisel sajandil kristlastesse suhtusid, kirjutas Robert M. Grant: „Üldine suhtumine oli selline, et kristlus on lihtsalt tarbetu ja ehk isegi ohtlik religioon.” — Early Christianity and Society (Algkristlus ja ühiskond).

Neid süüdistati poolehoidjate pealetükkivas püüdmises

Sorbonne’i ülikooli professor Jean Bernardi kirjutas oma raamatus Les premiers siècles de l’Eglise (Kiriku esimesed sajandid): „[Kristlased] pidid minema välja ning rääkima igal pool ja igaühega. Maanteedel ja linnades, avalikel väljakuil ja kodudes. Olid nad teretulnud või ei. Vaestele ja ka rikastele, keda takistas nende rikkus. Vähemtähtsatele isikutele ja Rooma provintside maavalitsejatele . . . Nad pidid reisima maanteedel, astuma laevade pardale ja minema maailma äärteni.”

Kas nad tegid seda? Tõendid näitavad, et nad tegid. Professor Léon Homo jutustab, et algkristlaste „tulihingelise poolehoidjate püüdmise” tõttu oli avalikkuse arvamus nende vastu. Professor Latourette märgib, et samal ajal kui juudid kaotasid oma innukuse inimesi proselüütideks teha, „olid kristlased teiselt poolt pealetükkivad misjonärid ja tekitasid seetõttu pahameelt”.

Meie ajaarvamise teise sajandi rooma filosoof Celsus kritiseeris kristlaste kuulutusmeetodeid. Ta väitis, et kristlus on harimatute inimeste jaoks ja et see võib ’veenda vaid rumalaid, orje, naisi ja väikseid lapsi’. Ta süüdistas kristlasi selles, et nad kallavad „kergeusklikke inimesi” oma õpetustega üle, pannes neid „pimesi uskuma”. Ta väitis, et nad rääkivat oma uutele jüngritele järgnevalt: „Ärge küsige küsimusi; uskuge vaid.” Kuid Origenese sõnade kohaselt tunnustas Celsus ise, et „juhituna Jeesuse õpetusest, ei võtnud Tema religiooni vastu mitte ainult lihtsad inimesed”.

See ei ole oikumeeniline liikumine

Algkristlasi kritiseeriti veel nende väite tõttu, et neil on tõde ainsa tõelise Jumala kohta. Nad ei pooldanud oikumeenilisi vaateid ehk interkonfessionismi. Latourette kirjutas: „Erinevalt kõigist teistest tolle aja uskudest, olid nad [kristlased] teiste religioonide vastu vaenulikud. . . . Kontrastina laialt levinud sallivusele, mis iseloomustas teisi kultusi, kuulutasid nemad, et neil on lõplik tõde.”

Aastal 202 m.a.j. andis keiser Septimius Severus välja edikti, mis keelas kristlastel inimesi oma usku pöörata. Siiski ei lõpetanud nad selle pärast oma usust tunnistamist. Latourette kirjeldab selle tulemust: „See, et kristlased keeldusid minemast  kompromissile valitseva paganluse ja paljude ühiskondlike kommete ning selle aja [algkristliku aja] moraalsete tavadega, arendas ühtekuuluvuse ja ka organisatsiooni, mis seadis nad ühiskonnaga vastuollu. Just see erinevus, mida sellega ühinemine nõudis, andis selle poolehoidjatele veendumuse, millest nad ammutasid jõudu tagakiusamistes vastupidamiseks ja innukust inimesi oma usku pöörata.”

Niisiis on ajalooline aruanne selge. Peamiselt püüdsid algkristlased olla küll head kodanikud ja elada kõigi inimestega rahumeelselt, kuid samal ajal keeldusid nad olemast „selle maailma osa”. (Johannese 15:19, NW) Nad olid võimude vastu lugupidavad. Aga kui keiser neil kuulutamise ära keelas, polnud neil muud teed kui seda jätkata. Nad püüdsid elada kõigi inimestega rahumeelselt, kuid keeldusid minemast kompromissile moraalinormide ja paganliku ebajumalakummardamisega. Kõige selle pärast neid põlati, laimati ja vihati ning kiusati taga, täpselt nii nagu Kristus oli nende kohta ennustanud. — Johannese 16:33.

Kas jäid nad ka edaspidi maailmast erinevaks? Või kas muutsid need, kes väitsid end olevat kristlased, selles osas aja möödudes oma suhtumist?

[Väljavõte lk 4]

„Kristlasele tõid ta seisukohad iga päev probleeme; ta erines ülejäänud ühiskonnast”

[Väljavõte lk 6]

„Kristlust [naeruvääristati] seetõttu, et see liikumine oli alles tekkinud, ja seda kõrvutati selle vastaste . . . põlise algupäraga”

[Pilt lk 3]

Kuna kristlased keeldusid kummardamast Rooma keisrit ja paganlikke jumalusi, süüdistati neid ateismis

[Allikaviide]

Museo della Civiltà Romana, Roma

[Pilt lk 7]

Esimese sajandi kristlasi tunti kui innukaid Kuningriigi sõnumi kuulutajaid

 [Pildi allikaviide lk 2]

Kaanepilt: Alinari/Art Resource, N.Y.