Kohelda maailma targasti

„Kohelge targasti neid, kes on väljaspool.” — KOLOSLASTELE 4:5.

1. Millega puutusid algkristlased kokku ja millist nõu andis Paulus Kolossa kogudusele?

ALGKRISTLASED, kes elasid Rooma riigi linnades, puutusid pidevalt kokku ebajumalakummardamise, ebamoraalse lõbujanu ning paganlike riituste ja kommetega. Need, kes elasid Väike-Aasia lääneosa keskel paiknevas Kolossa linnas, kohtasid kahtlemata kohalike früüglaste emajumalanna kummardamist ja spiritismi, kreeka asunike paganlikku filosoofiat ja juudi elanikkonna judaismi. Apostel Paulus andis sealsele kristlikule kogudusele nõu ’kohelda neid väljaspool olijaid targasti’. — Koloslastele 4:5.

2. Miks peavad tänapäeva Jehoova tunnistajad kohtlema targasti neid, kes on väljaspool?

² Tänapäeval kohtavad Jehoova tunnistajad samasuguseid valesid kombeid ja seda isegi suuremal määral. Seetõttu on ka neil vaja ilmutada tarkust oma suhetes nendega, kes on väljaspool tõelist kristlikku kogudust. Paljude religioossete ja poliitiliste institutsioonide ning ka massiteabe esindajad on nende vastu meelestatud. Mõned neist püüavad kas otsese ründamise teel või veel sagedamini vihjete abil määrida Jehoova tunnistajate mainet ja tekitada nende vastu eelarvamust. Täpselt nagu algkristlasi alusetult fanaatiliseks ja isegi ohtlikuks  „usulahuks” peeti, on tänapäeva Jehoova tunnistajad sageli eelarvamuse ja vääritimõistmise märklauaks. — Apostlite teod 24:14; 1. Peetruse 4:4.

Eelarvamuse ületamine

3, 4. a) Miks ei hakka maailm tõelisi kristlasi kunagi armastama, aga mida peaksime meie püüdma teha? b) Mida kirjutas ühe raamatu autor natslikus koonduslaagris olnud Jehoova tunnistajate kohta?

³ Tõelised kristlased ei oota, et neid armastaks maailm, mille kohta apostel Johannes ütles, et see „on tigeda võimuses”. (1. Johannese 5:19) Kuid Piibel julgustab kristlasi, et nad püüaksid üksikisikuid Jehoova ja tema puhta kummardamise poole võita. Seda me teeme otsese kuulutamise ja ka oma hea käitumisega. Apostel Peetrus kirjutas: „[Ma manitsen teid] elada vooruslikku elu paganate keskel, et nad selles, mille pärast nad teist kui kurjategijaist paha räägivad, teie häid tegusid nähes annaksid Jumalale austust ’katsumispäeval’!” — 1. Peetruse 2:12.

⁴ Raamatu Forgive—But Do Not Forget (Andesta, kuid ära unusta) autor Sylvia Salvesen ütles naistunnistajate kohta, kellega ta natslikus koonduslaagris koos vangis oli: „Need kaks, Käthe ja Margarethe, ning paljud teised aitasid mind väga palju mitte ainult oma usuga, vaid ka praktilistes asjades. Nad muretsesid meile meie haavade jaoks kohe puhtaid riidetükke . . . Lühidalt öeldes, me leidsime end inimeste keskel, kes soovisid meile head ja kes tõestasid oma sõbralikke tundeid oma tegudega.” Milline hea tunnistus „neilt, kes on väljaspool”!

5, 6. a) Millist tööd Kristus praegu läbi viib, ja mida ei tohiks me unustada? b) Kuidas me peaksime maailma inimestesse suhtuma ja miks?

⁵ Me võime sellega, kui me väljaspool olijate suhtes targasti käitume, eelarvamuse murdmiseks palju ära teha. Tõsi küll, me elame ajal, mil meie valitsev Kuningas Kristus Jeesus eraldab kõikidesse rahvastesse kuuluvaid inimesi, „nagu karjane eraldab lambad sikkudest”. (Matteuse 25:32) Kuid ära kunagi unusta, et Kohtumõistjaks on Kristus; tema on see, kes otsustab, kes on „lambad” ja kes on „sikud”. — Johannese 5:22.

⁶ See peaks mõjutama meie suhtumist nendesse, kes ei ole Jehoova organisatsiooni osa. Me mõtleme ehk, et nad on ilmalikud inimesed, kuid nad on osa sellest inimmaailmast, mida „[Jumal] nõnda on . . . armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu”. (Johannese 3:16) On palju parem pidada inimesi võimalikeks lammasteks, kui enesekindlalt otsustada, et nad on sikud. Mõned, kes kord tõele vägivaldselt vastu seisid, on nüüd pühendunud tunnistajad. Ja paljud neist võideti kõigepealt lahkete tegudega, enne kui nad üldse otsesele kuulutamisele soodsat vastukaja avaldasid. Vaata näiteks pilti leheküljel 18.

Innukad, mitte pealekäivad

7. Millist kriitikat väljendas paavst, kuid mida võiksime meie küsida?

⁷ Paavst Johannes Paulus II kritiseeris sekte üldiselt ja eriti Jehoova tunnistajaid, kui ta ütles: „See pealekäiv innukus, millega mõned otsivad uusi pooldajaid, käies majast majja või peatades tänavanurkadel möödujaid, on apostlite ja misjonäride innukuse sektantlik võltsimine.” Võiks küsida: „Kui meie innukus on ’apostlite ja misjonäride innukuse . . . võltsimine’, siis kust  võib leida seda tõelist evangeeliumikuulutamise indu?” Kindlasti mitte katoliiklaste hulgast ega ka mitte protestantide või õigeusu kirikute liikmete hulgast.

8. Kuidas me peaksime majast majja kuulutamist läbi viima ja millist tulemust lootes?

⁸ Siiski peaksime selleks, et lükata ümber vähimadki süüdistused selle kohta, et meie kuulutamine on pealekäiv, olema inimeste poole pöördudes alati lahked, lugupidavad ja viisakad. Jünger Jakoobus kirjutas: „Kes teie seas on tark ja arusaaja? Näidaku see oma hea eluviisiga oma tegusid targas tasaduses.” (Jakoobuse 3:13) Apostel Paulus ergutab meid, et me „ei oleks riiakad”. (Tiitusele 3:2) Näiteks miks mitte näidata üles siirast huvi selle inimese arvamuste vastu, kellele me tunnistust anname, selle asemel et tema uskumusi otseselt hukka mõista? Seejärel räägi inimesele Piiblis leiduvat head sõnumit. Kui me oleme inimeste poole pöördudes positiivsed ja näitame teistsuguste uskumustega inimeste vastu üles kohast lugupidamist, aitame neil kuulamiseks paremini häälestuda, ja võib-olla mõistavad nad Piibli sõnumi väärtust. Tulemuseks võib olla, et mõned hakkavad ’Jumalale austust andma’. — 1. Peetruse 2:12.

9. Kuidas me võime rakendada nõuannet, mille Paulus andis a) Koloslastele 4:5? b) Koloslastele 4:6?

⁹ Apostel Paulus andis nõu: „Kohelge targasti neid, kes on väljaspool, ja pidage aega kalliks!” (Koloslastele 4:5) Seda viimast väljendit selgitades kirjutas J. B. Lightfoot: „Mitte lasta käest lipsata ühelgi võimalusel millegi sellise ütlemiseks ja tegemiseks, mis võiks edendada Jumala eesmärki.” (Meie kursiiv.) Me peame tõepoolest õigel ajal rääkimiseks ja tegutsemiseks valmis olema. Sellise tarkuse alla käib ka külastuste tegemiseks päevast õige aja valimine. Kui meie sõnumist keeldutakse, siis kas on asi selles, et inimesed ei hinda seda, või selles, et me külastasime ilmselt ebasobival ajal? Paulus kirjutas veel: „Teie kõne olgu alati armu sees, soolaga soolatud, et te teaksite, kuidas teil tuleb igaühele kosta.” (Koloslastele 4:6) See nõuab eelnevat mõtlemist ja tõelist ligimesearmastust. Esitagem siis Kuningriigi sõnumit alati lahkel moel.

Lugupidavad ja „valmis igaks heaks teoks”

10. a) Millist nõu andis apostel Paulus Kreetas elavatele kristlastele? b) Kuidas on Jehoova tunnistajad Pauluse nõuannet eeskujulikult järginud?

¹⁰ Me ei saa Piibli põhimõtetega kompromissile  minna. Teisest küljest ei peaks me asjatult vaidlema küsimuste üle, mis ei ole seotud kristliku laitmatusega. Apostel Paulus kirjutas: „Tuleta neile [Kreetas elavatele kristlastele] meelde, et nad alistuksid valitsejaile ja ülemaile, oleksid sõnakuulelikud, valmis igaks heaks teoks, ei laimaks kedagi, ei oleks riiakad, vaid leebed, osutades kõike tasadust kõigi inimeste vastu.” (Tiitusele 3:1, 2) Piibliõpetlane E. F. Scott kirjutas selle teksti kohta: „Kristlased ei pidanud mitte ainult võimudele kuuletuma, vaid nad pidid olema valmis igaks heaks teoks. See . . . tähendab, et kui olukord seda nõudis, pidid kristlased olema esimeste seas, kes üldsuse heaolu nimel tegutsevad. Esines ju pidevalt tulekahjusid, katku ja mitmesuguseid hädasid, mil kõik head kodanikud soovisid oma ligimesi aidata.” Üle maailma on olnud paljusid juhtumeid, mil Jehoova tunnistajad on katastroofi korral esimeste seas, kes abistamistöid teostavad. Nad ei ole aidanud mitte ainult oma vendi, vaid ka väljaspool olijaid.

11, 12. a) Kuidas peaksid kristlased võimude suhtes käituma? b) Mida hõlmab võimudele allumine kuningriigisaalide ehitamise asjus?

¹¹ Sama tekst Pauluse kirjast Tiitusele rõhutab ka seda, kui tähtis on võimudesse lugupidavalt suhtuda. Noored kristlased, kes oma neutraalse seisukoha pärast kohtunike ette ilmuvad, peaksid olema eriti hoolikad, et nad kohtleksid targasti neid, kes on väljaspool. Nad võivad Jehoova rahva maine paranemist või määrdumist sellega, milline on nende välimus, käitumine ja rääkimisviis võimude ees, suurel määral mõjutada. Nad peaksid ’tasuma . . . au, kellele au tuleb anda’, ja ennast kaitstes sügavalt lugupidavad olema. — Roomlastele 13:1—7, NW; 1. Peetruse 2:17; 3:15, NW [3:15, 16b, EP].

¹² „Võimude” all on mõeldud ka kohalikke valitsusametnikke. Praegu, mil ehitatakse üha rohkem ja rohkem kuningriigisaale, on kohalike võimudega asjaajamised vältimatud. Tihti kohtavad kogudusevanemad eelarvamust. Kuid on leitud, et kus koguduse esindajad võimudega head suhted loovad ja linna planeerimisametiga koostööd teevad, saab seda eelarvamust murda. Tihti antakse väga head tunnistust inimestele, kes teadsid varem Jehoova tunnistajatest ja nende sõnumist väga vähe või ei teadnud üldse mitte midagi.

’Kui võimalik, pidage rahu kõigi inimestega’

13, 14. Millist nõu andis Paulus Roomas elavatele kristlastele ja kuidas võime meie seda rakendada oma suhetes väljaspool olijatega?

¹³ Paulus andis paganlikus Roomas elavatele kristlastele järgmist nõu: „Ärge tasuge ühelegi kurja kurjaga; mõtelge ikka sellele, mis hea on kõigi inimeste suhtes! Kui võimalik on ja niipalju kui teist oleneb, pidage rahu kõigi inimestega. Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: ’Minu käes on kättemaks, mina tasun kätte! ütleb Issand.’ ’Kui nüüd sinu vaenlasel on nälg, sööda teda; kui tal on janu, jooda teda; sest seda tehes sa kogud tuliseid süsi tema pea peale!’ Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri ära heaga!” — Roomlastele 12:17—21.

¹⁴ Oma suhetes väljaspool olijatega kohtame tõeliste kristlastena vältimatult vastupanijaid. Ülaltoodud tekstis näitab Paulus, et tark teguviis oleks püüda vastupanust lahkete tegudega jagu saada. Need lahked teod võivad nagu tulised söed sulatada vaenulikkuse ja võita vastupanija lahkemale suhtumisele Jehoova rahva vastu  ning äratada temas võib-olla isegi huvi hea sõnumi vastu. Kui see nii läheb, on kuri heaga ära võidetud.

15. Millal peaksid kristlased eriti hoolsad olema, et nad kohtleksid targasti neid, kes on väljaspool?

¹⁵ Väljaspool olijate targasti kohtlemine on eriti tähtis sellistes kodudes, kus üks abikaasadest ei ole veel tõde vastu võtnud. Piibli põhimõtetest kinnipidamine teeb inimestest paremad abielumehed, paremad abielunaised, paremad isad ja paremad emad ning lapsed, kes on sõnakuulelikumad ja õpivad koolis hoolsamalt. Uskmatu peaks saama näha head mõju, mida Piibli põhimõtted usklikule avaldavad. Nii võib mõnda inimest pühendunud perekonnaliikmete „eluviiside” läbi „ilma sõnata usule [võita]”. — 1. Peetruse 3:1, 2.

’Teha head kõikidele’

16, 17. a) Millised ohvrid on Jumalale meele järgi? b) Kuidas me peaksime ’tegema head’ oma vendadele ja ka nendele, kes on väljaspool?

¹⁶ Kõige parem asi, mida me oma ligimese heaks saame teha, on see, et toome talle elu sõnumit ja õpetame talle, kuidas meid Jeesus Kristuse kaudu Jehoovaga lepitatakse. (Roomlastele 5:8—11) Seepärast ütleb apostel Paulus meile: „Viigem siis nüüd tema [Kristuse] kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see on nende huulte vilja, kes tunnistavad tema nime.” (Heebrealastele 13:15) Paulus lisab: „Ärge unustage head teha ja osadust pidada [„asju teistega jagada”, NW], sest sellised ohvrid on Jumala meele järgi.” (Heebrealastele 13:16) Lisaks oma avaliku tunnistuse andmisele ei tohiks me unustada „head teha”. See moodustab lahutamatu osa ohvritest, mis on Jumalale meele järgi.

¹⁷ Loomulikult me teeme head oma vaimsetele vendadele, kes ehk emotsionaalselt, vaimselt, füüsiliselt või materiaalselt kannatavad. Paulus viitas sellele, kui ta kirjutas: „Et meil veel on aega, tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!” (Galaatlastele 6:10; Jakoobuse 2:15, 16) Kuid me ei tohiks unustada sõnu: „Tehkem head kõikidele.” Mõni sugulasele, naabrile või töökaaslasele osutatud lahke tegu võib teha palju ära meievastase eelarvamuse murdmiseks ja selleks, et inimese süda tõele avaneks.

18. a) Milliseid ohte me peaksime vältima? b) Kuidas me võime oma kristlikku headust oma avaliku tunnistustöö toetuseks kasutada?

¹⁸ Selle tegemiseks ei pea me väljaspool olijatega lähedasteks sõpradeks saama. Selline seltskond võib isegi ohtlik olla. (1. Korintlastele 15:33, NW) Ja meil ei ole kavaski maailmaga sõbrad olla. (Jakoobuse 4:4) Kuid meie kristlik headus võib meie kuulutamist toetada. Mõnedes maades läheb üha raskemaks inimestega nende kodus rääkida.  Mõned suured linnamajad on kaitstud seadmetega, mis ei võimalda meil elanikega kokku saada. Arenenud maades on võimalik telefoni teel kuulutada. Enamikus maades saab tänaval tunnistust anda. Igal juhul avab see, kui me oleme meeldivad, viisakad, lahked ja abivalmid, kõikides maades võimalusi eelarvamuse murdmiseks ja hea tunnistuse andmiseks.

Vastupanijate vaigistamine

19. a) Kuna meil ei ole eesmärgiks inimestele meeldida, siis mida me võime oodata? b) Kuidas me peaksime püüdma jäljendada Taanieli eeskuju ja rakendada ellu Peetruse nõuannet?

¹⁹ Jehoova tunnistajad ei taotle inimeste heakskiitu ega karda neid. (Õpetussõnad 29:25; Efeslastele 6:6) Nad mõistavad täielikult, et vaatamata kõikidele oma püüetele olla eeskujulikud maksumaksjad ja head kodanikud, levitavad vastupanijad nende kohta õelaid valesid ja räägivad neist halvustavalt. (1. Peetruse 3:16) Seda teades püüavad nad jäljendada Taanieli, kelle kohta ta vaenlased ütlesid: „Me ei leia selle Taanieli vastu ühtki ettekäänet, kui me seda ei leia ühenduses tema Jumala seadusega.” (Taaniel 6:6) Me ei lähe kunagi Piibli põhimõtetega kompromissile, et inimestele meeldida. Teisest küljest ei püüa me ise märtriteks saada. Me püüame elada rahumeelselt ja järgida apostli nõuannet: „Sest nõnda on Jumala tahtmine, et teie, tehes head, tõkestaksite mõistmatute inimeste rumalust [„asjatundmatut kõnet”, NW].” — 1. Peetruse 2:15.

20. a) Milles me oleme veendunud ja millist julgustust Jeesus meile andis? b) Kuidas me võime neid, kes on väljaspool, alati targasti kohelda?

²⁰ Me oleme veendunud, et meie seisukoht hoida end maailmast lahus on Piibliga täielikus kooskõlas. Seda toetab esimese sajandi kristlaste ajalugu. Meid julgustavad Jeesuse sõnad: „Maailmas on teil ahastust, aga olge julged, mina olen maailma ära võitnud!” (Johannese 16:33) Me ei karda. „Ja kes peaks teile kurja tegema, kui te heategemises olete agarad? Aga kuigi te kannataksite õiguse pärast, siis olete ometi õndsad. ’Ärge kartke nende hirmutamist ja ärge kohkuge’, vaid pühitsege Issandat Kristust oma südameis, olles alati valmis andma vastust igaühele, kes teilt nõuab seletust lootuse kohta, mis teis on. Aga vastake tasaduse ja kartusega.” (1. Peetruse 3:13—16a) Niimoodi käitudes kohtleme alati targasti neid, kes on väljaspool.

Kordamiseks

◻ Miks peavad Jehoova tunnistajad kohtlema targasti neid, kes on väljaspool?

◻ Miks ei saa tõelised kristlased kunagi loota, et maailm neid armastaks, aga mida peaksid nad püüdma teha?

◻ Kuidas me peaksime maailma inimestesse suhtuma ja miks?

◻ Miks ei peaks me ’tegema head’ mitte ainult oma vendadele, vaid ka nendele, kes on väljaspool?

◻ Kuidas võib see, et me kohtleme targasti neid, kes on väljaspool, meid avalikus tunnistamistöös aidata?

[Küsimused]

[Pilt lk 18]

Vasakul: Tõelised kristlased Prantsusmaal pärast üleujutust oma ligimesi aitamas

[Pilt lk 20]

Kristlikud lahked teod võivad eelarvamuse murdmiseks palju ära teha

[Pilt lk 23]

Kristlased peaksid olema „valmis igaks heaks teoks”