Kuidas ristiusumaailm sai selle maailma osaks

ROOMA impeerium, kus sündis algkristlus, varises aja jooksul kokku. Paljud ajaloolased väidavad, et see kokkuvarisemine langes ajaliselt ühte kristluse lõpliku võiduga paganluse üle. Anglikaani piiskop E. W. Barnes väljendas teistsugust arvamust, kui ta kirjutas: „Kui klassikaline tsivilisatsioon kokku varises, lakkas kristlus olemast Jeesuse Kristuse üllas usk: sellest sai religioon, mis oli kasulik laguneva maailma ühiskondliku sideainena.” — The Rise of Christianity (Kristluse tõus).

Meie ajaarvamise teise, kolmanda ja neljanda sajandi ajalugu räägib, et enne seda kokkuvarisemist hoidsid need, kes väitsid end Jeesust järgivat, ennast Rooma riigist paljudes asjades lahus. Kuid see näitab ka, kuidas hakkas arenema ärataganemine õpetusest, käitumisviisist ja organisatsioonist, täpselt nagu Jeesus ja tema apostlid olid ennustanud. (Matteuse 13:36—43; Apostlite teod 20:29, 30; 2. Tessalooniklastele 2:3—12; 2. Timoteosele 2:16—18; 2. Peetruse 2:1—3, 10—22) Lõpuks mindi Kreeka-Rooma maailmaga kompromissile ja mõned, kes väitsid end olevat kristlased, võtsid omaks maailma paganluse (nagu näiteks selle tähtpäevad ning selle emajumalannade ja kolmainujumala kummardamise), selle filosoofia (nagu näiteks usk hinge surematusse) ja selle juhtimiskorralduse (mida võis näha vaimulike klassi esiletulekus). Just see kristluse rikutud tõlgendus tõmbas külge paganlikke rahvamasse ja sai jõuks, mida Rooma keisrid kõigepealt kõrvaldada üritasid, kuid hiljem vastu võtsid ja oma huvides ära kasutada püüdsid.

 Maailma poolt võidetud

Kirikuajaloolane Augustus Neander tõi välja ohud, mis peitusid nendes uutes „kristluse” ja maailma vahelistes suhetes. Kui kristlased ohverdaksid oma lahusoleku maailmast, siis, nagu ta kirjutas, „oleks selle tagajärjeks kiriku segunemine maailmaga . . . mistõttu kirik minetaks oma puhtuse, ja samal ajal mil ta näib võitvat, on ta ise ära võidetud”. — General History of the Christian Religion and Church (Kristliku religiooni ja kiriku üldine ajalugu), 2. köide, lehekülg 161.

Just nii sündiski. Neljanda sajandi alguses püüdis Rooma keiser Constantinus kasutada oma aja „kristlikku” religiooni selleks, et oma lagunevat impeeriumi kokku liita. Selleks andis ta inimestele, kes tunnistasid end kristlasteks, religioosse vabaduse ja kandis mõned paganliku preesterkonna eesõigused üle nende vaimulike klassile. Teatmeteoses The New Encyclopædia Britannica märgitakse: „Constantinuse tegevuse tulemusel ei seisnud kirik enam maailmast lahus, vaid võttis endale ühiskondlikke kohustusi; Constantinus aitas paganlikku ühiskonda kirikule allutada.”

Riigikirik

Pärast Constantinust tegi keiser Julianus (361—363 m.a.j.) katse kristlust tagasi tõrjuda ja paganlust taastada. Kuid see ei õnnestunud, ning umbes 20 aastat hiljem keelustas keiser Theodosius I paganluse ja pani kehtima kolmainsusliku „kristluse” kui Rooma impeeriumi riigikiriku. Prantsuse ajaloolane Henri Marrou kirjutas väga tabavalt: „Theodosiuse valitsusaja lõpul sai kristlus, või veel täpsemalt öeldes, õigeusu katoliiklus, kogu Rooma riigi ametlikuks religiooniks.” Tõelise kristluse asemele oli tulnud õigeusu katoliiklus ja see oli saanud „maailma osaks”. See riigikirik erines suuresti Jeesuse esimeste järelkäijate religioonist, kellele ta ütles: „Teie ei ole maailma osa.” — Johannese 15:19, NW.

Prantsuse ajaloolane ja filosoof Louis Rougier kirjutas: „Kui kristlus levis, tegi ta läbi kummalised muudatused, mis muutsid teda tundmatuseni. . . . Vaeste inimeste algne kirik, mis elas heategevusest, sai võidukaks kirikuks, mis oli heades suhetes tolle aja võimudega, kui ta enam ei olnud võimeline neid inimesi valitsema.”

Meie ajaarvamise viienda sajandi alguses kirjutas roomakatoliiklane „püha” Augustinus mahuka teose The City of God (Jumala riigist). Seal ta kirjeldas kahte riiki: „Jumala ja maailma riiki”. Kas see teos rõhutas katoliikluse ja maailma lahusolekut? Tegelikult mitte. Professor Latourette märgib: „Augustinus tunnustas siiralt, et [need] kaks riiki, maine ja taevane riik, on segunenud.” Augustinus õpetas, et „Jumala Kuningriik on juba sellesse maailma [katoliku] kiriku näol tulnud”. (The New Encyclopædia Britannica, Macropædia, 4. köide, lehekülg 506) Nii et milline Augustinuse esialgne eesmärk ka ei olnud, mässis katoliku kirik end tema teooriate mõjul veelgi sügavamale selle maailma poliitilistesse afääridesse.

Jagatud impeerium

Aastal 395 m.a.j., kui Theodosius I suri, jagati Rooma impeerium ametlikult kaheks. Idapoolse ehk Bütsantsi impeeriumi pealinn oli Konstantinoopol (endine Bütsants, praegune Istanbul) ja läänepoolse impeeriumi pealinn oli (pärast aastat 402 m.a.j.) Itaalia linn Ravenna. Selle tulemusena sai ristiusumaailm nii poliitiliselt kui ka religioosselt jagatud. Mis puutub kiriku ja riigi omavahelistesse suhetesse, siis järgis idapoolse impeeriumi kirik Caesareas elanud Eusebiose (Constantinus Suure kaasaegse) teooriat. Eirates kristlikku põhimõtet maailmast  lahus hoidmise kohta, tegi Eusebios sellise järelduse, et kui keiser ja impeerium saavad kristlikuks, siis saab kirikust ja riigist üks kristlik ühiskond, kus keiser tegutseb Jumala asemikuna maa peal. Üldiselt on ida-õigeusu kirikud paljude sajandite jooksul järginud selliseid suhteid kiriku ja riigi vahel. Õigeusu piiskop Timothy Ware näitas selle tulemust oma raamatus The Orthodox Church (Õigeusu kirik): „Viimase kümne sajandi vältel on natsionalism olnud õigeusu mürk.”

Läänepoolses impeeriumis tõugati germaani hõimude sissetungi tulemusena aastal 476 m.a.j. troonilt viimane Rooma keiser. See märgistas Lääne-Rooma impeeriumi lõppu. Sellele järgnenud poliitilise tühimiku kohta öeldakse teatmeteoses The New Encyclopædia Britannica: „Moodustus uus võim: see oli rooma kirik, rooma piiskopi kirik. See kirik pidas ennast langenud Rooma impeeriumi järelkäijaks.” Entsüklopeedias jätkatakse: „Rooma paavstid . . . viisid kiriku ilmaliku valitsusvõimu väljapoole kirikriigi piire ja arendasid niinimetatud kahe mõõga teooria, väites, et Kristus ei andnud paavstile mitte üksnes vaimse võimu kiriku üle, vaid ka ilmaliku võimu maailma kuningriikide üle.”

Protestantlikud rahvuskirikud

Kogu keskaja vältel olid nii õigeusu kui roomakatoliku religioon kogu aeg sügavalt poliitikasse, maailma intriigidesse ja sõdadesse mässitud. Kas 16. sajandi protestantlik reformatsioon tähendas tagasipöördumist tõelise kristluse juurde, mis on maailmast lahus?

 Ei tähendanud. Teatmeteosest The New Encyclopædia Britannica me loeme: „Luterlikke, kalvinistlikke ja anglikaani traditsioone järgivad protestantlikud reformaatorid . . . jäid kindlalt Augustinuse vaadete juurde, kelle teoloogia vastu nad erilist poolehoidu tundsid. . . . Kõik need kolm peamist 16. sajandi Euroopa protestantlikku religiooni . . . leidsid toetust Saksimaa [Kesk-Saksamaa], Šveitsi ja Inglismaa ilmalikelt võimudelt ning säilitasid nende suhtes sama positsiooni, mis oli olnud keskaja kirikul.”

Selle asemel et aidata tõelise kristluse juurde tagasi pöörduda, tõi reformatsioon esile suure hulga rahvuslikke või territoriaalseid kirikuid, mis on püüdnud saavutada poliitiliste riikide poolehoidu ja on neid aktiivselt nende sõdades toetanud. Õigupoolest on nii katoliku kui protestandi kirikud õhutanud religioosseid sõdu. Ajaloolane Arnold Toynbee kirjutas oma raamatus An Historian’s Approach to Religion selliste sõdade kohta: „Need sõjad näitasid, kuidas katoliiklased ja protestandid Prantsusmaal, Madalmaades, Saksamaal ja Iirimaal ning omavahel võitlevad protestantide sektid Inglismaal ja Šotimaal püüdsid üksteist toorelt relvade jõul maha suruda.” Tänapäeva konfliktid, mis lõhestavad Iirimaad ja endist Jugoslaaviat, näitavad, et roomakatoliku, õigeusu ja protestantismi kirikud on ikka veel sügavalt selle maailma afääridesse segatud.

Kas see kõik tähendab seda, et maa peal ei olegi enam olemas tõelist kristlust, mis oleks maailmast lahus? Järgmine artikkel vastab sellele küsimusele.

[Kast/pilt lk 10, 11]

KUIDAS „KRISTLUS” SAI RIIGIKIRIKUKS

KRISTLUS ei pidanud kunagi saama selle maailma osaks. (Matteuse 24:3, 9; Johannese 17:16) Ent ajalooraamatud jutustavad meile, et meie ajaarvamise neljandal sajandil sai „kristlus” Rooma impeeriumi ametlikuks riigikirikuks. Kuidas asi selleni arenes?

Alates Nerost (54—68 m.a.j.) kuni meie ajaarvamise kolmanda sajandini kiusasid kõik Rooma keisrid kristlasi aktiivselt taga või siis lubasid nende tagakiusamist. Gallienus (253—268 m.a.j.) oli esimene Rooma keiser, kes andis välja nende sallivuse avalduse. Kuid ikkagi oli kristlus kogu impeeriumis keelatud usk. Pärast Gallienust tagakiusamine jätkus ning Diocletianuse (284—305 m.a.j.) ja tema vahetute järelkäijate ajal see isegi hoogustus.

Pööre tuli neljanda sajandi alguses koos keiser Constantinus I niinimetatud kristlusesse pöördumisega. Selle „pöördumise” kohta öeldakse prantsuse teatmeteoses Théo—Nouvelle encyclopédie catholique: „Constantinus väitis, et ta on kristlik keiser. Tegelikkuses ristiti ta alles oma surivoodil.” Kuid tema ja ta kaaskeiser Licinius andsid aastal 313 m.a.j. välja edikti, mis tagas kristlastele ja ka paganausulistele religioosse vabaduse. Teatmeteoses New Catholic Encyclopedia öeldakse: „Constantinuse toodud kristlaste kummardamisvabaduse suurendamine, mis tähendas seda, et kristlus sai paganluse kõrval ametlikult tunnustatud kui religio licita [seaduslik religioon], oli revolutsiooniline samm.”

Kuid The New Encyclopædia Britannica annab teada: „Ta [Constantinus] ei teinud kristlust kogu impeeriumi haaravaks religiooniks.” Prantsuse ajaloolane Jean-Rémy Palanque, kes on Prantsuse Instituudi liige, kirjutab: „Rooma riik . . . jäi ametlikult ikkagi paganlikuks. Ja kui Constantinus Kristuse religiooniga liitus, ei muutnud see olukorda.” Teoses The Legacy of Rome (Rooma pärand) ütles professor Ernest Barker: „[Constantinuse võit] ei toonud tulemuseks seda, et kristlus kohe riigikirikuks oleks kinnitatud. Constantinus piirdus sellega, et tunnustas kristlust kui üht impeeriumi avalikku jumalakummardamise vormi. Järgneva seitsmekümne aasta vältel viidi Roomas ametlikult läbi vanu paganlikke riitusi.”

Niisiis oli „kristlus” sellel ajal Rooma impeeriumi seaduslik religioon. Millal ta sai selle mõiste kõige täiemas mõttes ametlikuks riigikirikuks? Me loeme teosest New Catholic Encyclopedia: „Välja arvatud Julianus [361—363 m.a.j.], kellepoolne kristlaste tagakiusamine äkitselt tema surmaga lõppes, jätkasid [Constantinuse] järelkäijad tema poliitikat. Neljanda sajandi viimasel veerandil muutis Theodosius Suur [379—395 m.a.j.] kristluse viimaks impeeriumi ametlikuks usuks ja surus maha avaliku paganliku kummardamise.”

Andes sellele kinnitust ja selgitades selle uue riigikiriku rolli, kirjutas piibliõpetlane ja ajaloolane F. J. Foakes Jackson: „Constantinuse ajal olid kristlus ja Rooma impeerium liidetud. Theodosiuse ajal said need ühendatud. . . . Edaspidi võisid katoliiklase tiitlit kanda ainult need, kes Isa, Poega ja Püha Vaimu võrdse austusega jumaldasid. Selle keisri kogu usupoliitika oli suunatud sellele eesmärgile ja lõpptulemusena sai katoliku usust roomlaste üks seaduslik religioon.”

Jean-Rémy Palanque kirjutas: „Sellal kui Theodosius paganluse vastu võitles, hakkas ta pooldama [katoliku] õigeusu kirikut; tema edikt aastast 380 m.a.j. käskis kõigil tema alamatel tunnistada paavst Damasuse ja [Kolmainsust pooldava] Aleksandria piiskopi usku ning jättis teisitimõtlejad kummardamisvabadusest ilma. Konstantinoopoli suur kirikukogu (381 m.a.j.) mõistis taas hukka kõik ketserid ja keiser hoolitses isiklikult selle eest, et ükski piiskop neid ei toetaks. Nikaia [Kolmainsust õpetav] kristlus oli täiesti ja tõeliselt saanud riigikirikuks . . . Kirik oli tihedalt seotud riigiga ja oli selle erilise toetuse all.”

Seega ei saanud Rooma impeeriumi riigikirikuks apostlite päevade rikkumata kristlus. See oli neljanda sajandi Kolmainsust õpetav katoliiklus, mille keiser Theodosius I jõuga läbi surus ja mida harrastas roomakatoliku kirik, mis oli tol ajal ja on ka praegu tõesti selle maailma osa.

[Allikaviide]

Keiser Theodosius I: Real Academia de la Historia, Madrid (Foto Oronoz)

[Pildi allikaviide lk 8]

Scala/Art Resource, N.Y.