Piibli kirjanduse trükkimine keelu ajal

JUTUSTANUD MALCOLM G. VALE

„Trüki raamat Children (Lapsed).” Sain selle üllatava korralduse Jehoova tunnistajate Austraalia harubüroo ülevaatajalt Teise maailmasõja ajal pisut pärast seda, kui see raamat 10. augustil 1941 USA-s Missouri osariigis St. Louisis peetud konvendil välja anti. Miks see korraldus mind üllatas?

MEIE kuulutustöö oli 1941. aasta jaanuaris ebaseaduslikuks kuulutatud ja nii oleks isegi vähesel määral trükkimise jätkamine olnud üsna keeruline. Pealegi oli väljaanne Children 384-leheküljeline neljavärvitrükis piltidega raamat. Meie trükiseadmed nõudsid uuendamist, paberi hankimisega oli raskusi ja isikkoosseis oli köidetud raamatute valmistamiseks välja õpetamata.

Enne kui kirjeldan, kuidas meil keelu ajal trükkimine õnnestus, lubage mul jutustada sellest, kuidas ma hakkasin teenima Austraalia harubüroo trükitegevuse ülevaatajana.

Noorusaastad

Minu isal oli väike trükikoda Victoria osariigis jõukas Ballarati linnas, kus ma 1914. aastal sündisin. Nii õppisin ma trükiasjandust oma isa trükikojas töötades. Olin seotud ka inglismaa kiriku tegevusega, laulsin kirikukooris ja lõin kirikukelli. Mul oli isegi väljavaade saada pühapäevakooli õpetajaks, kuid see valmistas mulle muret.

 Põhjus seisnes selles, et mul oli teatud kiriku õpetuste suhtes tõsiseid küsimusi. Need puudutasid Kolmainsust, põrgutuld ja inimhinge surematust, ning keegi ei andnud mulle rahuldavaid vastuseid. Minus tekitas hämmeldust ka see, et meie kirikuõpetaja rääkis aeg-ajalt vihaselt ühest väikesest religioossest rühmitusest, kes nimetas end Jehoova tunnistajateks. Mind huvitas, kuidas küll selline tähtsusetu rühm võib 40 000 elanikuga linna häirida.

Ühel pühapäeval, kui ma pärast õhtust jumalateenistust kiriku ees seisin, jalutas minust mööda rühm tüdrukuid lähedalasuvast metodisti kirikust. Hakkasin ühega neist sõbrustama. Tema nimi oli Lucy, ja omal ajal kutsus ta mind enda koju oma vanematega kohtuma. Kujutle minu üllatust, kui ma sain teada, et tema ema Vera Clogan on Jehoova tunnistaja. Me arutasime palju kordi elavalt Piibli teemadel ja tema jutt tundus tõeliselt loogiline.

Peagi ma abiellusin Lucyga ning 1939. aastast alates elasime Victoria osariigi pealinnas Melbourne’is. Kuigi Lucy oli saanud Jehoova tunnistajaks, ei olnud mina oma otsust veel teinud. Aga kui tolle aasta septembris puhkes Teine maailmasõda, hakkasin tõsiselt mõtlema selle üle, mida olin Pühakirjast teada saanud. Kui 1941. aasta jaanuaris Jehoova tunnistajate töö keelustati, aitas see mul kindlale otsusele jõuda. Pühendasin oma elu Jehoova Jumalale ja peagi pärast seda mind ristiti.

Pöördelised muudatused meie elus

Sel ajal elasime Melbourne’is mugavustega üürikorteris. Kuid varsti kutsuti meid elama ühte majja koos mõningate teiste tunnistajatega. Müüsime ära kõik oma mööbli peale magamistoakomplekti ja kolisime majja, mida nimetati pioneeride koduks. Jätkasin trükkalitööd ja suutsin nii aidata selle maja kulutusi kanda. Teised abielumehed tegid sedasama. Tänu sellele said meie naised täisajaliselt kuulutustöös osaleda, ja õhtutundidel ning nädalalõppudel läksime ka meie, mehed, koos nendega evangeeliumi kuulutama ja kristlikele koosolekutele.

Pisut pärast seda saime naisega Vahitorni Ühingu harubüroolt kutse tulla Sydneysse. Müüsime ära oma magamistoa mööbli ja maksime ära need vähesed võlad, mis meil olid, aga et Sydneysse sõitmiseks rongisõiduraha saada, pidime Lucy kihlasõrmuse ära müüma!

Sõjaaja piirangute ja hiljuti jõustunud keelu tõttu ei tohtinud Piibleid ega Piibli kirjandust üle mere sisse tuua. Sel põhjusel otsustas Austraalia harubüroo alustada põrandaalust trükitegevust, et jätkata vaimse toidu andmist, ja mind kutsuti selle töö ülevaatajaks. Mul oli eesõigus töötada koos šotlase George Gibbiga, kes teenis Austraalia harubüroo trükikojas ligi 60 aastat. * Just sel ajal sain ma korralduse: „Trüki raamat Children.”

Trükkimisseadmete tagasisaamine

Neil sündmusterohkeil sõja-aastail oli  palju põnevaid ja mõnikord ka hirmuäratavaid kogemusi. Näiteks oli meil trükkimistegevuse alustamiseks vaja vastavaid seadmeid. Need seadmed, mida me sõjaeelsetel aastatel oma väheseks trükkimiseks kasutanud olime, võeti valitsusvõimude poolt ära ja Ühingu väike trükikoda oli lukustatud ja valve all. Kuidas me saime need seadmed põrandaaluseks trükkimiseks sobivasse paika toimetada?

Vahetustega töötav relvastatud valve hoidis Ühingu vara terve ööpäeva jooksul oma kontrolli all. Kuid üks tagasein piirnes vähe kasutatavate raudtee manööverrööbastega. Niisiis Hesekiel 12:5—7 mainitud meetodi sarnaselt murdsid mõned julged Beeteli töölised öösel läbi seina, võttes sellest telliseid lahti. Saanud sisse, asetasid nad lahtised telliskivid seina tagasi, et tabamist vältida. Tehes umbes kahe nädala vältel neid öiseid röövretki, demonteerisid nad hoolikalt väikse trükipressi, linotüübi ja mõned teised masinad. Seejärel andsid nad need osad otse oma kohust täitvate valvurite silme all sealt välja!

Aja jooksul hankisime täiendavaid seadmeid teistestki allikatest ja peagi käis meil põrandaalune trükitöö mitmes kohas Sydneys täie hooga. Nii polnud me võimelised trükkima ja köitma mitte üksnes raamatut Children, vaid ka täissuuruses raamatuid The New World (Uus maailm), “The Truth Shall Make You Free” („Tõde teeb teid vabaks”) ja The Kingdom Is At Hand (Kuningriik on lähedal), ning ka väljaandeid Yearbook of Jehovah’s Witnesses (Jehoova tunnistajate aastaraamat) 1942, 1943, 1944 ja 1945. Lisaks sellele ei jäänud kogu Austraalia Jehoova tunnistajad sel sõja-aastate keeluajal kunagi ühestki Vahitorni numbrist ilma. See andis meile igaühele isiklikku kinnitust selle kohta, et Jehoova käsi pole eales lühike. — Jesaja 59:1.

Ootamatute külastustega toime tulemine

Range sõjaaegse tsensuuri ajal külastasid trükkimist inspekteerivad valitsusametnikud sageli ootamatult eratrükikodasid. Seetõttu oli ühel meie salajasel trükikojal hoiatusseadeldis, põrandal asetsev nupp, mille abil oli administraatoril kerge märku anda. Kui siis trepist tuli üles mõni inimene, keda ta ei tundnud või keda ta pidas inspektoriks, vajutas ta nupule.

Nupu vajutamise korral ilmnes üsna huvitav vaatepilt sellest, kuidas inimesed akendest igas suunas välja hüppavad! Need, kes olid töölistena registreeritud, jäid paigale, et katta kiiresti kinni kõik ajakirja Vahitorn trükipoognad või muu Piibli kirjandus, mille kallal parasjagu töötati. Selleks kasutasid nad sama suuri trükipoognaid kui nende väljaannete jaoks, mida äriklientidele valmistati.

Ühe sellise külastuse ajal istusid kaks inspektorit koomiksitel, mis olid veel suurte trükipoognatena, kuid nende all olid ajakirja Vahitorn poognad, mis olid valmistatud möödunud ööl. Trükikojas, mis asus teises linnaosas, tegime päeva ajal tellimustöid ja öösel ning nädalalõppudel trükkisime Vahitorni väljaandeid.

Paberipuudusega toimetulek

Peamine probleem oli trükkimiseks vajamineva paberi hankimine. Kuid mõned suured trükikojad, mis sõja ajal äritegevuse vähenemise tõttu kogu oma paberinormi ära ei kasutanud, olid meeleldi valmis meile oma ülejääke müüma — seda muidugi alati ülespaisutatud hinnaga. Ent ühel korral saime paberit teisest allikast.

Austraaliasse saabuva kaubalaeva pardal oli suur saadetis pruuni paberit, kuid laev oli saanud teekonnal kahjustada ja suurem osa paberist oli märjaks saanud. Kogu kaubasaadetis  pandi oksjonile ja meie üllatuseks olime ainsad pakkujad. See võimaldas meil selle võileiva hinna eest ära osta. Kuivatasime paberi päikese käes ära ja päästsime nii peaaegu kogu paberi, ning seejärel lõikasime ta oma trükipressi jaoks parajateks poognateks.

Kuidas saime kasutada pruuni paberit? Arvasime — ja see osutus tõeks —, et koomiksite lugejad võisid oma koomiksitest ka värvilisel paberil rõõmu tunda. Nii kasutasime valget paberit, mis oli mõeldud koomiksite jaoks, Vahitorni ja teiste Ühingu materjalide trükkimiseks.

Naiste tähtis osa

Sõja-aastatel õppisid paljud Austraalia kristlikud naised köitmistöid. Ühel äärmiselt kuumal suvisel pärastlõunal töötasid mõned neist üksi väikses garaažis, mille olime üürinud Sydney äärelinna kõrvaltänavas. Julgeoleku mõttes sulgesid nad kõik aknad ja uksed. Liimipotid õhkasid kuuma lehkavat auru ning palavus oli peaaegu talumatu. Seetõttu võtsid nad end aluspesuni riidest lahti.

Järsku koputas keegi uksele. Kristlikud õed küsisid, kes seal on, ning neile vastas valitsuse tööametnik. Ta oli osakonnast, mis tegeles sõja ajal inimeste töölevärbamisega mingisse piirkonda, kus nende järgi vähegi vajadust oli. Õed vastasid valjult, et nad ei saa teda momendil sisse lasta, kuna nad töötavad kuumuse tõttu aluspesus.

Ametnik vaikis hetke ja teatas seejärel, et tal on selles piirkonnas ka üks teine ülesanne. Ta ütles, et ta võib oma kontrollkäigu tegemiseks järgmisel päeval tagasi tulla. Need kristlikud naised helistasid otsekohe meile ja me saatsime sinna õhtul veoauto, mille peale pandi kogu köitetöökoja varustus, et see teise paika viia.

Enamikul neist, kes olid meie põrandaalusesse trükkimisse kaasa haaratud, ei olnud varasemat trükialast kogemust ja seetõttu ei olnud mul kõige selle alusel, mida me saavutasime, mingit kahtlust, et Jehoova vaim andis vajalikku abi ja juhatust. Meil abikaasa Lucyga, kes töötas köitmistöökojas, oli suur eesõigus selles osaleda.

 Kuidas meie tööd neil rasketel aegadel juhiti? Tollasele Jehoova tunnistajate harubüroo ülevaatajale olid valitsuse poolt peale pandud kitsendused, mis nõudsid, et ta elaks ühes linnas, mis asus Sydneyst umbes 100 kilomeetri kaugusel. See käsk keelas tal liikuda rohkem kui 8 kilomeetri raadiuses kesklinnast. Bensiini norm oli 4 liitrit kuus ühe auto kohta. Kuid vennad mõtlesid välja leidliku seadme, mida tunti gaasitootjana — see oli silindriline lehtmetallist mahuti, mis kaalus ligi pool tonni ja mis monteeriti auto taha. Selles põles puusüsi, mis tootis kütuseks süsinik monooksiidi. Sel moel sõitsime nädalas mitmel õhtul koos teiste vastutavate vendadega kohtuma selle ülevaatajaga ühes kuivas jõesängis selle linna läheduses, kus ta pagenduses oli. Nii saime arutada paljusid asju, enne kui me gaasitootja taas tööle panime ja varajastel hommikutundidel Sydneysse tagasi sõitsime.

Lõpuks toodi Jehoova tunnistajate peale pandud keeld Austraalia Ülemkohtu ette. Kohtunik kuulutas keelu „meelevaldseks, põhjendamatuks ja rõhuvaks” ning vabastas Jehoova tunnistajad täielikult igasugustest mässule õhutamise süüdistustest. Kogu Ülemkohus toetas seda otsust ja seega võisime põranda alt välja tulla, et oma seaduspärast Kuningriigi tegevust jätkata.

Edaspidised ülesanded ja õnnistused

Pärast sõda astusid paljud, kes olid osalenud meie põrandaaluses trükitegevuses, pioneerteenistusse. Mõned neist läksid hiljem New Yorgi Vahitorni Gileadi Piiblikooli. Ka meil Lucyga oli meeltes see eesmärk, aga kui meile sündis tütar, otsustasin trükkimise juurde tagasi minna. Me palusime Jehoovat, et ta aitaks meil alati Kuningriigi huvid esikohale panna, ja seda on ta teinud. Ma jutustan nüüd, kuidas mulle üks teine teenistusülesanne osaks sai.

Mulle helistas Lloyd Barry, kes praegu on Brooklynis New Yorgis Jehoova Tunnistajate Juhtiva Kogu liige. Sel ajal oli ta Sydneys reisiv ülevaataja. Ta küsis, kas ma tean, mis kuupäeval toimub meie järgmine kokkutulek. Kui vastasin jaatavalt, ütles ta: „Me soovime, et sina hoolitseksid toitlustamise eest.”

Olin hetke hämmastunud ja ütlesin siis üsna hädiselt: „Aga ma pole kunagi oma elus midagi sellist teinud.”

„Noh, vend, siis on paras aeg seda õppida!” ütles ta küllaltki vallatult. Ja ma õppisin, ning mul on rohkem kui 40 aasta jooksul olnud eesõigus olla toitlustamise ülevaataja, seda isegi suurtel konventidel.

Aastate jooksul meie trükifirma laienes ning see nõudis paratamatult mõningaid ärireise mere taha. Sobitasin nad alati ühte New Yorgis ja teistes Ühendriikide linnades peetavate rahvusvaheliste konventidega. See andis mulle võimaluse olla koos nendega, kes on mitmesuguste konvendiosakondade, eriti toitlustamise ülevaatajad. Seega suutsin Austraaliasse naastes meie vendade vajadusi konventidel paremini teenida.

Oma küllaltki kõrges eas oleme Lucyga mõnikord endamisi mõelnud, kas oleksime suutnud rohkem saavutada, kui oleksime sündinud pisut hiljem. Teiselt poolt jälle on nii, et kuna oleme sündinud vastavalt 1916. ja 1914. aastal, peame imeliseks eesõiguseks, et oleme näinud Piibli prohvetiennustusi oma silme ees täituvat. Me täname Jehoovat õnnistuste eest, mida ta on lasknud meil osaks saada, kui oleme uurinud paljude inimestega ja aidanud neil õppida tõde ning näeme neid nüüd ristitud sulastena teda teenimas. Me palume Jumalat, et saaksime jätkata tema teenimist igavesti, tunnustades teda jäädavalt universumi suure Suveräänse Valitsejana.

[Allmärkus]

[Pildid lk 29]

Trükikoda Strathfieldi Beetelis aastatel 1929—1973

George Gibb seismas ühe trükipressi kõrval, mis toodi läbi trükikoja tagaseina