Me vajame Jehoova organisatsiooni

KAS oled sa kuulnud kunagi kedagi ütlemas: „Ma usun Jumalasse, mitte mingisse usuorganisatsiooni!”? Sellist seisukohta on sageli väljendanud isikud, kes olid kunagi innukad kirikuskäijad, kuid kelle illusioonid purunesid, kui nende religioon ei suutnud nende vaimseid vajadusi rahuldada. Ehkki nad on üldiselt religioossetes organisatsioonides pettunud, rõhutavad paljud neist siiski, et nad tahavad Jumalat teenida. Kuid nad usuvad, et parem on teenida Jumalat omamoodi kui teha seda ühenduses kiriku või mõne teise organisatsiooniga.

Mida Piibel selle kohta ütleb? Kas Jumal tahab, et kristlased oleksid ühendatud mingi organisatsiooniga?

Algkristlastel oli organiseeritusest kasu

Nelipühal aastal 33 m.a.j. ei valanud Jehoova oma püha vaimu välja mitte üksikutele usklikele, vaid hoopis ühele grupile meestele ja naistele, kes olid kogunenud „ühte paika”, nimelt ühe maja ülakorruse tuppa Jeruusalemma linnas (Apostlite teod 2:1). Sel päeval moodustati kristlik kogudus, mis kasvas hiljem rahvusvaheliseks organisatsiooniks. See osutus neile Jeesuse esimestele jüngritele tõeliseks õnnistuseks. Miks? Esiteks sellepärast, et neile anti tähtis ülesanne – kuulutada Jumala Kuningriigi head sõnumit „kogu maailmas” (Matteuse 24:14). Koguduses võisid vastsed usule pöördunud õppida kogenud kaasusklikelt, kuidas kuulutustööd teha.

Peagi levis Kuningriigi sõnum kaugele Jeruusalemma müüride taha. Aastatel 62 kuni 64 kirjutas apostel Peetrus oma esimese kirja kristlastele, kes asusid hajuvil „Pontoses, Galaatias, Kapadookias, Aasias ja Bitüünias”, mis kõik on tänapäeva Türgi territooriumil (1. Peetruse 1:1). Peale selle oli usklikke Palestiinas, Liibanonis, Süürias, Küproses, Kreekas, Kreetas ja Itaalias. Nagu Paulus koloslastele 60/61. aastal kirjutas, oli head sõnumit „kuulutatud kõigele loodule taeva all” (Koloslastele 1:23).

Teiseks oli kristlastel organisatsiooniga läbi käies kasu julgustusest, mida nad üksteisele pakkuda said. Koguduses võisid kristlased kuulda innustavaid kõnesid, uurida koos usukaaslastega Pühakirja, jagada üksteisega uskutugevdavaid kogemusi ja ühiselt palvetada (1. Korintlastele 14. peatükk). Ning küpsed mehed said ’hooldada karjastena Jumala karja’ (1. Peetruse 5:2, UT).

Koguduse liikmetena oli kristlastel võimalik üksteist ka tundma ja armastama õppida. Selle asemel et kogudusega seotuse pärast end rõhutult  tunda, tundsid algkristlased hoopis, et nende usk on üles ehitatud ja tugevdatud (Apostlite teod 2:42; 14:27; 1. Korintlastele 14:26; Koloslastele 4:15, 16).

Veel üks põhjus, miks oli vaja ühtset ülemaailmset kogudust või organisatsiooni, oli ühtsuse edendamine. Kristlased õppisid ’ühtviisi rääkima’ (1. Korintlastele 1:10). See oli hädavajalik, sest koguduse liikmetel oli erinev haridus ja ühiskondlik taust. Nad rääkisid erinevaid keeli ja nende isiksused olid silmnähtavalt erinevad (Apostlite teod 2:1–11). Mõnikord olid nad asjadest päris isesugustel arvamustel. Kuid kogudusest oli kristlastel võimalik abi saada, et sellised lahkarvamused lahendada (Apostlite teod 15:1, 2; Filiplastele 4:2, 3).

Tõsiste küsimustega, mida kohalikud kogudusevanemad lahendada ei saanud, mindi mõne küpse reisiva ülevaataja juurde, nagu näiteks Pauluse juurde. Tähtsad õpetuslikud küsimused saadeti edasi juhtivale kogule Jeruusalemmas. Juhtiv kogu oli algselt moodustatud Jeesuse Kristuse apostlitest, kuid hiljem laiendati seda Jeruusalemma koguduse eakamate meestega. Iga kogudus tunnustas Jumala poolt juhtivale kogule ja selle esindajatele antud autoriteeti organiseerida kristlikku teenistust, määrata meestele teenistusülesandeid ja langetada otsuseid õpetuslikes küsimustes. Kui juhtiv kogu oli mõnele küsimusele lahenduse leidnud, tunnustasid kogudused seda otsust ja said „rõõmsaks selle troostist” (Apostlite teod 15:1, 2, 28, 30, 31).

Tõepoolest, Jehoova kasutas esimesel sajandil organisatsiooni. Aga kuidas on lood tänapäeval?

Me vajame tänapäeval organisatsiooni

Sarnaselt oma esimese sajandi usukaaslastega suhtuvad Jehoova tunnistajad ka tänapäeval tõsiselt ülesandesse kuulutada Kuningriigi head sõnumit. Üks viis, kuidas nad seda tööd teevad, on Piiblite ja Piibli uurimise abivahendite levitamine, milleks läheb vaja organisatsiooni.

Kristlikud väljaanded peavad olema hoolikalt koostatud, nende täpsust tuleb kontrollida, neid tuleb trükkida ja kogudustesse toimetada. Samuti peab olema kristlasi, kes on valmis viima kirjandust neile, kes seda lugeda tahavad. Niimoodi on Kuningriigi sõnum jõudnud miljonite inimesteni. Hea sõnumi kuulutajad püüavad teha seda tööd korra järgi ja tagada selle, et mingil territooriumil liigselt ei töötataks, samal ajal kui teised hooletusse jääksid. Selleks kõigeks läheb vaja organisatsiooni.

Kuna „Jumal ei tee vahet isikute vahel”, on vaja Piibleid ja piiblilist kirjandust tõlkida (Apostlite teod 10:34). Praegu on käesolevat ajakirja võimalik lugeda 132 keeles ja selle kaasajakirja „Ärgake!” antakse välja 83 keeles. Selleks läheb vaja hästi organiseeritud tõlkemeeskondi kõikjal maailmas.

Koguduseliikmed saavad kristlikel koosolekutel ja kokkutulekutel viibides julgustust. Seal kuulevad nad innustavaid piiblilisi kõnesid, uurivad koos Piiblit, jagavad üksteisega ülesehitavaid kogemusi ja palvetavad koos kaaskummardajatega. Ja nagu nende vennad esimesel sajandil, tunnevad ka nemad rõõmu armastavate reisivate ülevaatajate uskutugevdavatest külastustest. Nii moodustavadki tänapäeva kristlased „ühe karja”, kellel on „üks karjane” (Johannese 10:16).

Muidugi mõista ei ole Jehoova tunnistajad täiuslikumad kui esimesel sajandil elanud kristlased, kuid ometi nad töötavad ühtselt koos. Selle tulemusena tehakse Kuningriigi kuulutustööd terves maailmas (Apostlite teod 15:36–40; Efeslastele 4:13).

[Pilt lk 31]

Tänapäeva kristlased moodustavad „ühe karja”, kellel on „üks karjane”