Elulugu

Olen mõelnud oma Loojale nooruspäevist alates

JUTUSTANUD DAVID Z. HIBSHMAN

„Nüüd, kui mu elupäevad hakkavad lõppema, loodan ma väga, et olen olnud Jehoovale ustav. Palun teda, et ta hoiaks minu Davidit. Aitäh sulle, Jehoova, tema eest ja meie abielu eest! See on olnud nii imeline, nii õnnelik!”

VÕITE kujutleda, mida tundsin, kui pärast oma naise matuseid 1992. aasta märtsis tema päevikust selle viimase sissekande avastasin. Alles viis kuud enne seda olime tähistanud Heleni täisajalise teenistuse 60. aastapäeva.

Mäletan selgelt seda päeva 1931. aastal, mil istusime konvendil Ohio osariigis Columbuses (USA) Heleniga kõrvuti. Helen polnud siis veel 14 aastatki vana, ent ta tajus selle sündmuse tähtsust vaata et pareminigi kui mina. Üsna pea tuli ilmsiks Heleni entusiasm kuulutustöö suhtes, kui ta koos oma lesestunud emaga pioneeriks hakkas, nagu täisajalisi evangeeliumikuulutajaid Jehoova tunnistajate hulgas kutsutakse. Nad loobusid oma mugavast kodust, et kuulutada Ameerika Ühendriikide lõunaosa maapiirkondades.

Minu kristlik pärand

Aastal 1910 kolisid mu vanemad koos oma kahe väikese lapsega Ida-Pennsylvaniast osariigi lääneossa Grove Citysse. Seal ostsid nad endale vähenõudliku kodu, makstes esialgu osa nõutud hinnast, ja hakkasid reformeeritud kiriku tegevliikmeteks. Varsti pärast seda külastas neid William Evans, kes oli piibliuurija, nagu Jehoova tunnistajaid tol ajal kutsuti. Isa, kes oli siis vaid umbes 25-aastane, ja temast viis aastat noorem ema kuulasid seda sõbralikku uelslast ning pakkusid talle ka süüa. Peagi võtsid nad õpitud Piibli tõed omaks.

Et kogudusele lähemal olla, kolis isa koos perega 40 kilomeetri kaugusele Sharoni linna. Mõni kuu hiljem, aastal 1911 või 1912, isa ja ema ristiti. Ristimiskõne pidas Vahitorni ühingu  esimene president Charles Taze Russell. Mina sündisin 4. detsembril 1916 pere viienda lapsena. Minu sündimise ajal kuulutati: „Veel üks armastatud vend!” Sellest sain oma nime David, mis tähendab ’armastatu’.

Kui olin neljanädalane, võeti mind kaasa mu esimesele konvendile. Noil algusaegadel kõndisid mu isa ja vanemad vennad mitmeid kilomeetreid, et koguduse koosolekutele jõuda, samas kui ema viis minu ja mu õe kohale trammiga. Koosolekutel oli hommikupoolne ja õhtupoolne programm. Kodus käisid meie jutuajamised sageli artiklite ümber, mis leidusid ajakirjades „Vahitorn” ja „Kuldne Aeg” (ajakirja „Ärgake!” eelkäija).

Saame kasu headest eeskujudest

Paljud pilgrimid, nagu reisivaid kõnepidajaid tol ajal kutsuti, külastasid meie kogudust. Harilikult olid nad meie juures päeva või paar. Üks kõnepidaja, kes mulle hästi meelde jäi, oli Walter J. Thorn, kes oli mõelnud oma Loojale juba „oma nooruspäevil” (Koguja 12:1). Väikese poisina käisin isaga kaasas, kui ta näitas „Loomise fotodraamat”, neljaosalist pildis ja helis esitlust inimkonna ajaloost.

Kuigi vend Evansil ja tema abikaasal Miriamil endal lapsi polnud, said nad meie perele vaimseteks vanemateks ja vanavanemateks. William kutsus isa alati oma pojaks ja koos Miriamiga sütitasid nad meis tasapisi evangeeliumikuulutaja vaimu. Vend Evans oli 20. sajandi algusaastail teinud reise tagasi Walesi, et Swansea piirkonnas inimestele Piibli tõde tutvustada. Seal tunti teda Ameerika jutlustaja nime all.

Aastal 1928 lahkus vend Evans töölt ja hakkas kuulutama Lääne-Virginia mägedes. Minu kaks vanemat venda, 21-aastane Clarence ja 19-aastane Carl, läksid temaga kaasa. Kõik meie pere neli poissi olid palju aastaid täisajalises teenistuses. Õigupoolest teenisime kõik oma nooruspäevil ka Jehoova tunnistajate reisivate ülevaatajatena. Hiljuti kirjutas mulle ema noorim õde Mary, kes on nüüd juba enam kui 90 aastat vana: „Kui tänulikud me kõik oleme selle eest, et vend Evans oli teenistuses innukas ja külastas Grove Cityt!” Tädi Mary on samuti üks nende hulgast, kes on mõelnud oma Loojale oma nooruspäevist alates.

Käime konventidel

Aastal 1922 said vaid isa ja Clarence käia ajaloolisel konvendil Ohio osariigis Cedar Pointis. Aastaks 1924 oli meil aga juba oma auto ning kogu meie pere käis konvendil Ohio osariigis Columbuses. Meil lastel tuli kaheksapäevalise konvendi ajal söögi eest oma säästudega maksta. Vanemate seisukoht oli, et iga pereliige peab õppima end ise ülal pidama. Nii me siis kasvatasime kanu ja jäneseid ning pidasime mesilasi ja kõik meie poisid töötasid ka ajalehepoistena.

Kui 1927. aastal jõudis kätte Toronto (Kanada) konvendi aeg, oli meie peres kuuekuune väikevend Paul. Minu ülesandeks oli jääda koju ja hoolitseda koos abielus oleva tädiga Pauli eest, sel ajal kui vanemad koos teiste lastega Torontosse läksid. Sain selle eest lohutuseks kümme dollarit, mille eest ostsin endale uue ülikonna. Meid oli alati õpetatud koosolekuteks hästi riietuma ja oma riiete eest hoolitsema.

Aastal 1931 Ohio osariigis Columbuses toimunud mälestusväärse konvendi ajaks olid Clarence ja Carl abiellunud ning teenisid koos  abikaasadega pioneeridena. Nende mõlema pered elasid endatehtud teisaldatavas elamus. Carl oli abiellunud Claire Houstoniga, kes oli pärit Lääne-Virginia osariigist Wheelingist, ja see oli põhjuseks, miks ma Columbuse konvendil Claire’i noorema õe Heleni kõrval istusin.

Täisajaline teenistus

Kui ma 1932. aastal kooli lõpetasin, olin 15-aastane. Järgmisel aastal toimetasin oma vennale, kes pioneerina Lõuna-Carolina osariigis teenis, ühe kasutatud auto. Ma esitasin pioneerteenistuse avalduse ja hakkasin tööle koos Clarence’i ja ta abikaasaga. Helen teenis siis pioneerina Hopkinsville’is Kentucky osariigis ja sel ajal kirjutasin ma talle esimest korda. Oma vastuses päris ta: „Kas sa oled pioneer?”

Minu kirjas, mida Helen ligi 60 aastat kuni surmani alles hoidis, ma vastasin: „Jah, ma olen, ja ma loodan, et saan selleks jääda igavesti.” Selles kirjas rääkisin ma Helenile brošüüri „Kuningriik – inimkonna lootus” levitamisest oma kuulutustöö territooriumi vaimulikele ja kohtuametnikele.

Aastal 1933 tegi isa mulle „ratastel telgi” – 2,4 meetrit pika ja 2 meetril laia järelhaagise –, mille seinad olid ümber kitsaste tugipostide pingule tõmmatud presendist ja mille nii esi- kui tagaküljel oli aken. See oli minu tagasihoidlik eluase järgneva nelja pioneeriaasta jooksul.

1934. aasta märtsis võtsime kaheksakesi – Clarence ja Carl, nende naised, Helen koos emaga, Clarence’i naiseõde ja mina – suuna läände, et võtta osa konvendist California osariigis Los Angeleses. Mõned reisisid ja magasid minu järelhaagises. Mina magasin autos ja ülejäänud üürisid ööbimiskoha. Kuna meie auto läks tee peal katki, jõudsime Los Angelesse kuuepäevase konvendi teisel päeval. Ja seal, 26. märtsil, saime mina ja Helen lõpuks sümboliseerida veeristimisega oma pühendumist Jehoovale.

Sel konvendil kohtus Vahitorni ühingu tollane president Joseph F. Rutherford isiklikult kõigi pioneeridega. Ta julgustas meid, öeldes, et me võitleme vapralt Piibli tõe eest. Sel korral tehti korraldusi selleks, et anda pioneeridele teenistuse jätkamiseks rahalist abi.

Ettevalmistus eluks

Kui tulime Los Angelese konvendilt tagasi, levitasime Kuningriigi sõnumit kõikjal Lõuna-Carolinas, Virginias, Lääne-Virginias ja Kentuckys. Aastaid hiljem kirjutas Helen selle aja kohta: „Seal ei olnud kogudust, millele toetuda, polnud sõpru, kes oleks aidanud – olime tõepoolest võõrad võõral maal. Kuid nüüd ma mõistan, et sain eluks ettevalmistust. Sain rikkaks.”

Ta esitas küsimuse: „Millega sisustab noor tüdruk oma aega, kui ta on eemal oma sõpradest ja kodupaigast? See polnudki nii hirmus. Ma ei mäleta, et mul kunagi igav oleks olnud. Lugesin palju. Me ei loobunud kunagi piiblilise kirjanduse lugemisest ja uurimisest. Hoidsime emaga kokku, õppisin ümber käima rahaga, mis meil oli, tegema sisseoste, vahetama katkiläinud autokumme, tegema süüa, õmblema ja kuulutama. Ma ei kahetse midagi ja teeksin kõike seda jälle hea meelega otsast peale.”

Helen ja ta ema olid rahul elutingimustega väikeses järelhaagises noil aastail, kuigi emal oli mujal olemas ka ilus kodu. Pärast Ohio osariigis Columbuses toimunud konventi  1937. aastal Heleni ema tervis halvenes ja ta pandi haiglasse. Ta suri 1937. aasta novembris Lääne-Virginia osariigis Philippis, kus ta lõpuni pioneeritööd tegi.

Abiellume ja teenistus jätkub

Abiellusime Heleniga 10. juunil 1938. Lihtne abielutseremoonia toimus Heleni sünnikodus Elm Grove’is Wheelingi lähedal Lääne-Virginias. Pulmakõne pidas meie kallis vend Evans, kes mitmeid aastaid enne minu sündi meie perele tõde oli tutvustanud. Pärast abiellumist oli meil Heleniga kavas minna tagasi Ida-Kentuckysse, et jätkata seal pioneeritööd, kuid meie suureks üllatuseks kutsuti meid vöönditööle. Meie ülesandeks oli külastada Jehoova tunnistajate gruppe Lääne-Kentuckys ja ka mõnes paigas Tennessee osariigis ning aidata vendi kristlikus teenistuses. Tol ajal oli kõigis neis paigus, mida külastasime, ühtekokku vaid 75 Kuningriigi kuulutajat.

Sel ajal oli natsionalism väärastanud paljude inimeste mõtteviisi ning ma arvasin, et mind pannakse peagi kristliku neutraalsuse pärast vangi (Jesaja 2:4). Kuid tänu sellele, et olin palju kuulutustööd teinud, sain kutsealuste komisjonist sellise klassifikatsiooni, mis võimaldas mul täisajalist kristlikku teenistust jätkata.

Kui me reisivat tööd alustasime, märkis peaaegu igaüks ära meie nooruse. Kentucky osariigis Hopkinsville’is kallistas üks kristlik õde tervituseks Helenit ja küsis: „Kas sa mäletad mind?” Aastal 1933 oli Helen andnud talle tunnistust külapoes, mida pidas tema abikaasa. Ta oli pühapäevakooli õpetaja, ent pärast Heleni antud raamatu läbilugemist astus ta oma klassi õpilaste ette ja palus vabandust, et on õpetanud neile õpetusi, mis ei põhine Piiblil. Pärast kirikust lahkumist hakkas ta oma kodupaigas Piibli tõdesid kuulutama. Teenisime koos Heleniga Kentucky lääneosas kolm aastat ning selle õe ja tema abikaasa kodu sai meile otsekui teiseks koduks.

Noil päevil toimusid meil väikesed kohalikud kokkutulekud ja ühte taolist juhatas Alexander H. Macmillan. Kui Helen väike oli, oli ta ööbinud Heleni vanemate juures, seepärast otsustas ta konvendi ajaks jääda koos meiega meie 5 meetri pikkusesse järelhaagisesse, kus oli üks lisavoodi. Ka tema oli mõelnud oma Loojale oma nooruspäevil ning 1900. aastal 23-aastaselt oma elu Jehoovale pühendanud.

Novembris 1941 katkestati ajutiselt reisivate vendade töö ja mind määrati pioneeriks Kentucky osariiki Hazardi. Jälle saime töötada koos minu venna Carli ja ta abikaasa Claire’iga. Siin ühines meiega Heleni vennapoeg Joseph Houston, kes ka pioneeritööd tegema hakkas. Ta jätkas täisajalist teenistust ligi 50 aastat kuni oma surmani, mis saabus äkitselt südameataki tagajärjel 1992. aastal, siis kui ta ustavalt Jehoova tunnistajate peakorteris New Yorgis Brooklynis teenis.

Aastal 1943 määrati meid Connecticuti osariiki Rockville’i. See oli Heleni ja minu jaoks tõesti nagu hoopis teine maailm, sest olime harjunud kuulutama lõuna pool. Rockville’is viis Helen regulaarselt ühe nädala jooksul läbi rohkem kui 20 kodust piibliuurimist. Lõpuks üürisime ühe tagasihoidliku ruumi kuningriigisaaliks ning sinna linna sai moodustatud pisike kogudus.

Kui me Rockville’is teenisime, saime kutse osaleda Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli viiendal kursusel New Yorgi osariigis South Lansingis. Rõõmustasime, kui saime teada, et meie kursusekaaslasteks on Aubrey ja Bertha Bivens, kes olid meie sõbrad Kentucky pioneeriaegadest.

Kool ja meie uus ülesanne

Kuigi me olime siiski ikka veel üpris noored, olid enamik meie kursusekaaslastest meist veelgi nooremad. Jah, nad mõtlesid oma Loojale oma nooruspäevil. Meie lõpetamine toimus 1945. aasta juulis, mil II maailmasõda lähenes oma lõpule. Selle aja jooksul, mil ootasime oma misjoniülesannet, töötasime koos Flatbushi kogudusega New Yorgis Brooklynis. Lõpuks, 21. oktoobril 1946, lendasime koos kuue  kursusekaaslasega, kelle hulgas olid ka Bivensid, oma uude koju Guatemalasse Guatemala linna. Tol ajal oli terves selles Kesk-Ameerika riigis vähem kui 50 Jehoova tunnistajat.

Aprillis 1949 kolisime paari teise misjonäriga Quetzaltenangosse, mis on riigis suuruselt ja tähtsuselt teine linn. See asub enam kui 2300 meetri kõrgusel merepinnast ning sealne mägiõhk on karge ja selge. Helen võttis meie siinse tegevuse kokku järgnevalt: „Meil oli eesõigus kuulutada kümnetes linnades ja külades. Ärkasime hommikul kella nelja paiku ja sõitsime bussiga (millel akende asemel olid sageli presendist rullkardinad) mõnda eemalasuvasse linna. Seal me kuulutasime umbes kaheksa tundi ja siis tulime õhtul jälle koju tagasi.” Praeguseks on paljudes neis paikades kogudused, kusjuures kuus on Quetzaltenangos.

Peagi kutsuti misjonäre teenima Kariibi mere rannikul asuvasse Puerto Barriosesse, mis on suuruselt kolmas linn Guatemalas. Meie armsad kaaslased Bivensid, kellega olime Guatemalas viis aastat koos teeninud, olid nende seas, kes sellele uuele territooriumile kolisid. Lahkuminek oli valus ja jättis tühja koha meie ellu. Jäime misjonikoju Heleniga kahekesi ja kolisime ühte väikesesse korterisse. Aastal 1955 võtsime vastu uue ülesande kuulutada veel troopilisemas linnas Mazatenangos. Minu noorim vend Paul ja tema naine Dolores, kes olid lõpetanud Gileadi 1953. aastal, olid teeninud seal veidi aega enne meie tulekut.

Aastaks 1958 oli Guatemalas kolmes ringkonnas 20 koguduses üle 700 Jehoova tunnistaja. Hakkasime Heleniga jälle reisivat tööd tegema – külastasime väikeseid tunnistajate gruppe ja ka mitmeid kogudusi, sealhulgas ühte Quetzaltenangos. Augustis 1959 kutsuti meid tagasi Guatemala linna, kus hakkasime elama harubüroos. Mind määrati harubüroosse tööle, kuid Helen jätkas misjoniteenistust veel 16 aastat. Seejärel hakkas temagi harubüroos tööle.

Edasised õnnistused

Aastaid tagasi tundus mulle, et olen alati Jehoova teenijate hulgas kõige noorem. Nüüd olen ma sageli kõige vanem, nagu ka sel korral, kui ma 1996. aastal harubüroo koolis New Yorgis Pattersonis käisin. Just nii, nagu mina sain oma nooruses palju abi eakamatelt, on ka mul endal olnud viimaste aastakümnete jooksul eesõigus aidata paljusid noori, kes tahavad mõelda oma Loojale oma nooruspäevil.

Jehoova külvab jätkuvalt õnnistusi oma rahvale siin Guatemalas. Aastal 1999 oli Guatemala linnas üle 60 koguduse. Peale selle on põhja, lõuna, ida ja lääne pool veel palju teisi kogudusi ning tuhandeid Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutajaid. Kui me 53 aastat tagasi siia saabusime, oli siinseid Kuningriigi kuulutajaid alla 50, ent nüüdseks on see arv kasvanud üle 19 000!

Palju, mille eest tänulik olla

Kellegi elu ei möödu raskusteta, kuid me võime alati ’oma koorma Jehoova peale heita’ (Laul 55:23). Sageli hoiab ta meid püsti armastavate kaaslaste toetuse kaudu. Näiteks paar aastat enne oma surma kinkis Helen mulle väikese raamitud plaadikese, millele oli kirjutatud piiblitekst Heebrealastele 6:10: „Sest Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele, kui te pühadele abiks olite ja veelgi olete.”

Ta lisas sellele veel väikese kirja, kust võis muu hulgas lugeda: „Minu armsaim! On nii vähe, mida ma sulle anda võin lisaks KOGU  OMA ARMASTUSELE ... See piiblikoht sobib sinuga nii väga. Palun, et sa paneksid selle oma lauale. Mitte sellepärast, et mina selle sulle andsin, vaid sellepärast, et see käib sinu kohta nende pikkade teenistusaastate järel.” Alates sellest päevast seisab see plaadike mu töölaual Guatemala harubüroos.

Olen teeninud Jehoovat noorpõlvest peale ning nüüd kõrges eas olles tänan ma Jehoovat, et mul on hea tervis, mis lubab määratud ülesandeid ikka täita. Oma korrapärase piiblilugemise ajal satun sageli piiblikohtadele, mida mu armas Helen oleks arvatavasti oma Piiblis alla jooninud. See turgatas mulle mõttesse, kui lugesin uuesti Laulu 48:15: „Sest see on Jumal, meie Jumal ikka ja igavesti, tema juhatab meid surmast üle [„juhatab meid, kuni me sureme”, UM]!”

Mul on suur rõõm rääkida teistega päevast, mil inimesed kõigist endistest rahvastest võtavad uude maailma tervitades vastu lähedasi, kes surnuist üles tõusevad. Milline tulevikuväljavaade! Milliseid rõõmupisaraid me siis küll valame, kui meenutame, et Jehoova on tõepoolest Jumal, „kes masendatuid kinnitab”! (2. Korintlastele 7:6.)

[Pilt lk 25]

Vasakust ülanurgast päripäeva: ema, isa, tädi Eva ning vennad Carl ja Clarence, 1910

[Pildid lk 26]

Koos Heleniga aastal 1947 ja 1992