Kuidas sa endasse suhtud?

TA OLI uhke mees. Teda oli valitsuses kõrgele kohale ülendatud ning ta nautis täiel rinnal meelitusi ja imetlust, mida talle ohtrasti osaks sai. Kuid tema suureks pahameeleks keeldus üks teine ametnik talle sellist au osutamast. Kättemaksuks plaanitses see upsakas ametnik hävitada sellest impeeriumist kõik, kes olid tolle üleastujaga samast rahvusest. Kui väärastunud ettekujutus tal enda tähtsusest oli!

Selleks salasepitsejaks oli Haaman, Pärsia kuninga Ahasverose õukonna kõrge ametnik. Ja kes oli tema vihaalune? Juut nimega Mordokai. Kuigi Haamani reageering – soov kogu rahvas hävitada – oli äärmuslik, ilmestab see hästi uhkuse ohtlikkust ja selle tõsiseid tagajärgi. Lisaks sellele, et Haaman oma ülbe vaimu tõttu teistel elu talumatuks tegi, sai talle endalegi sellepärast osaks avalik häbistamine ning lõpuks ka surm (Ester 3:1–9; 5:8–14; 6:4–10; 7:1–10).

Tõelised jumalakummardajad pole uhkuse eest kaitstud

Jehoova nõuab, et me käiksime „alandlikult koos oma Jumalaga” (Miika 6:8, EP 97). Kuid Piiblis on mitu jutustust neist, kes kaotasid alandliku hoiaku. Tagajärjeks olid raskused ja südamevalu. Mõningate niisuguste näidete üle mõtisklemine võib aidata meil mõista, kui arutu ja ohtlik on tasakaalutu mõtlemine.

Jumala prohveti Joona mõtlemine muutus nii tasakaalutuks, et ta üritas põgeneda, kui oli saanud Jumalalt ülesande hoiatada Niinive kurje elanikke Jehoova langetatud kohtuotsuse eest (Joona 1:1–3). Hiljem, kui tema kuulutustöö oli vilja kandnud ja Niinive elanikud kahetsesid, hakkas Joona mossitama. Ta oli nii mures enda kui prohveti maine pärast, et tuhandete niinivelaste elu ei huvitanud teda eriti või üldsegi mitte (Joona 4:1–3). Kui meie oleme ülearu mures enda mina pärast, siis võime märgata, et on raske hinnata meid ümbritsevaid inimesi ning sündmusi erapooletult ja õiges valguses.

Mõtle ka Ussija peale, kes oli Juuda hea kuningas. Kui tema oma mõtlemises tasakaalu kaotas, tahtis ta häbematult endale võtta mõningaid preestrikohustusi. Tema ülbed ja äärmiselt jultunud teod maksid talle tervise ning Jumala heakskiidu (2. Ajaraamat 26:3, 16–21).

Tasakaalutu mõtlemine sai peaaegu püüniseks ka Jeesuse apostlitele. Nad hakkasid väga muretsema omaenda au ja võimu pärast. Kui suur katseaeg kätte jõudis, jätsid nad Jeesuse maha ja põgenesid (Matteuse 18:1; 20:20–28; 26:56; Markuse 9:33, 34; Luuka 22:24). Alandlikkuse puudumise ja enese tähtsustamise tõttu nad peaaegu et kaotasid silmist Jehoova eesmärgi ja omaenda rolli seoses tema tahtega.

Enesetähtsustamise kahjulikud tagajärjed

Tasakaalutu suhtumine endasse võib teha haiget ja rikkuda suhted teistega. Näiteks, me võime istuda ühes ruumis ning märgata, et üks mees ja naine omavahel sosistavad ning naeravad. Kui oleme enesekesksed, võime jõuda ebaõigele järeldusele, et küllap nad naeravad meie üle, kui nad nii vaikselt räägivad. Meie mõistus ei luba meil arvestada ühtegi muud võimalust, kuidas nende käitumist seletada. Ja pealegi, kellest teisest nad võiksidki rääkida? Võime tunda end lööduna ja otsustada, et ei räägi nendega enam kunagi. Sel moel võib tasakaalutu suhtumine enda tähtsusesse tekitada arusaamatusi ja rikkuda meie suhted sõprade, pereliikmete ja teistega.

 Need, kes end ülearu tähtsustavad, võivad muutuda hooplejateks, kes pidevalt kiitlevad oma oletatavate suurepäraste annete, tegude ja varaga. Võib-olla püüavad nad vestlustes jutuotsa enda käes hoida ning alati mainida midagi ka enda kohta. Selline kõne reedab ehtsa armastuse puudumist ning võib olla vägagi tüütu. Nõnda tõukavad upsakad inimesed sageli teised endast eemale (1. Korintlastele 13:4).

Jehoova tunnistajatena võidakse meid avalikus teenistuses naeruvääristada ja meie sõnum tagasi lükata. Kuid meil tuleb meeles pidada, et tegelikult ei osutata sellist vastupanu mitte meile isiklikult, vaid hoopis Jehoovale, kes sõnumi on läkitanud. Sellises olukorras võib väärastunud enesehinnang tuua endaga kaasa kurvad tagajärjed. Aastaid tagasi võttis üks vend korterivaldaja sõnavalingut isiklikult ja vastas samuti sõimuga (Efeslastele 4:29). Pärast seda ei osalenud see vend enam iial ukselt uksele teenistuses. Jah, uhkuse tõttu võime kuulutustööl oma enesevalitsuse kaotada. Ärgem laskem kunagi sellel juhtuda. Selle asemel otsigem alandlikult Jehoova abi, et ta aitaks meil säilitada õiget suhtumist eesõigusesse osaleda kristlikus teenistuses (2. Korintlastele 4:1, 7; 10:4, 5).

Ennast täis hoiak võib takistada meid vastu võtmast hädavajalikke nõuandeid. Mõned aastad tagasi pidas ühes Kesk-Ameerika riigis üks teismeline noormees kristlikus koguduses teokraatliku teenistuskooli kõne. Pärast kooli ülevaataja üsna otsekohest nõuannet virutas ärritunud nooruk oma Piibli vastu põrandat ja marssis kuningriigisaalist välja kindla kavatsusega sinna mitte kunagi enam oma jalga tõsta. Ent mõne päeva pärast neelas ta oma uhkuse alla, rääkis uuesti kooli ülevaatajaga ja võttis alandlikult nõu kuulda. Peagi saavutas see noor mees kristliku küpsuse.

Kui oleme ülbed ja ennast üleliia tähtsustame, võib see kahjustada meie suhteid Jumalaga. Õpetussõnad 16:5 hoiatab: „Iga südamest ülbe on Jehoova meelest hirmus.”

Tasakaalukas suhtumine endasse

On selge, et me ei peaks ennast ülearu tähtsustama. Muidugi ei tähenda see seda, et me ei peaks tähtsust omistama sellele, mida me teeme või ütleme. Piibel näitab, et ülevaatajad, teenistusabilised – tegelikult kõik koguduseliikmed – peaksid olema tõsise suhtumisega (1. Timoteosele 3:4, 8, 11; Tiitusele 2:2; UM). Kuidas siis saaksid kristlased arendada ja säilitada alandlikku ning tasakaalukat suhtumist endasse?

Piiblist võib leida palju julgustavaid eeskujusid inimestest, kes suhtusid endasse tasakaalukalt. Kõige silmapaistvamaks on Jeesuse Kristuse alandlikkuse eeskuju. Et täita oma Isa tahet ja päästa inimkonda, jättis Jumala Poeg hea meelega maha oma taevase seisundi ja sai tähtsusetuks inimeseks maa peal. Vaatamata solvangutele, julmale kohtlemisele ja häbistavale surmale säilitas ta enesekontrolli ja väärikuse (Matteuse 20:28; Filiplastele 2:5–8; 1. Peetruse 2:23, 24). Kuidas suutis Jeesus seda teha? Ta lootis täielikult Jehoovale ning oli kindlalt nõuks võtnud tema tahet täita. Jeesus uuris hoolsalt Jumala Sõna, palvetas innukalt ja tegi Jehoova teenimises suuri pingutusi (Matteuse 4:1–10; 26:36–44; Luuka 8:1; Johannese 4:34; 8:28; Heebrealastele 5:7). Kui meie järgime Jeesuse eeskuju, võib see aidata meil arendada ja säilitada tasakaalukat suhtumist endasse (1. Peetruse 2:21).

Mõtle ka kuningas Sauli poja Joonatani hea eeskuju peale. Oma isa sõnakuulmatuse pärast kaotas Joonatan võimaluse Sauli järel kuningaks saada (1. Saamueli 15:10–29). Kas Joonatan oli selle kaotuse pärast kibestunud? Kas ta sai kadedaks noore mehe Taaveti peale, kes pidi hakkama valitsema tema asemel? Kuigi Joonatan oli palju vanem ja arvatavasti ka palju kogenum kui Taavet, oli ta alandlikult nõus Jehoova korraldusega ja toetas Taavetit lojaalselt (1. Saamueli 23:16–18). Kui meil on selge arusaamine Jumala tahtest ja soov sellele alluda, aitab see meil mitte mõelda  „end kõrgemale sellest, mida peab mõtlema” (Roomlastele 12:3, UT).

Jeesus õpetas, milline väärtus on alandlikkuse ja tagasihoidlikkuse ilmutamisel. Selgituseks tõi ta näite pulmapeost, kus jüngritel ei tuleks istuda „ülemasse paika”, sest kohale võib tulla keegi aulisem ning kui jüngritel tuleb siis alamasse paika istuma minna, võivad nad end häbistatult tunda. Et õpetuse mõtet selgelt välja tuua, lisas Jeesus: „Sest igaüht, kes ennast ülendab, alandatakse, ja kes ennast alandab, ülendatakse!” (Luuka 14:7–11). Teeme targalt, kui paneme tähele Jeesuse nõuannet ja ’rõivastume alandlikkusega’ (Koloslastele 3:12, EP 97; 1. Korintlastele 1:31).

Tasakaalukast suhtumisest tulenevad õnnistused

Alandlik vaim aitab Jehoova teenijail kristlikust teenistusest rõõmu leida. Kogudusevanemad on palju ligipääsetavamad, kui nad ’kohtlevad karja hellalt’ (Apostlite teod 20:28, 29, UM). Sel juhul tunnevad kõik koguduses end vabamalt, kui nad vanematega vestlevad ja neilt abi otsivad. Niimoodi saavad koguduseliikmed üksteisega lähedasemaks ning nende keskel valitseb armastus, soojus ja usaldus.

Kui me end ülearu ei tähtsusta, siis võime leida häid sõpru. Alandlikkus ja tagasihoidlikkus aitab meil hoiduda arendamast võistlusvaimu ning ei lase meil püüda teiste hulgast tegude ja materiaalsete asjadega silma paista. Need jumalakartlikud omadused muudavad meid teiste suhtes tähelepanelikuks ning nii me võime paremini hädasolijaid lohutada ja toetada (Filiplastele 2:3, 4). Kui inimesi armastavalt ja lahkelt koheldakse, avaldavad nad sellele harilikult soodsat vastukaja. Ja kas polegi just sellised isetud suhted aluseks, millele püsivat sõprust ehitada? See on meile suureks õnnistuseks, kui me endale liiga suurt tähtsust ei omista (Roomlastele 12:10).

Kui oleme kellegi vastu eksinud, aitab tasakaalukas suhtumine endasse meil hõlpsamalt ka oma vigu tunnustada (Matteuse 5:23, 24). Selle tulemuseks on paremad suhted, mis võimaldavad leppida ja üksteist austada. Kui need, kellel on ülevaataja amet, nagu näiteks kogudusevanemad, on alandlikud, saavad nad koguduseliikmete jaoks palju head ära teha (Õpetussõnad 3:27; Matteuse 11:29). Alandlikul inimesel on alati kergem andestada neile, kes on tema vastu eksinud (Matteuse 6:12–15). Ta ei võta tähelepandud solvanguid liiga tõsiselt ning ta loodab, et Jehoova seab korda need asjad, mida mingil muul moel parandada ei saa (Laul 37:5; Õpetussõnad 3:5, 6).

Suurim õnnistus, mis alandliku endasse suhtumise eest kellelegi osaks võib saada, on Jehoova heakskiit. „Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele ta annab armu!” (1. Peetruse 5:5). Ärgem kunagi langegem sellesse lõksu, et peame end paremaks, kui me tegelikult oleme. Selle asemel tunnustagem alandlikult oma kohta Jehoova korraldustes. Neid, kes täidavad tema nõudmist käia „alandlikult koos oma Jumalaga”, ootavad ees suured õnnistused.

[Pilt lk 22]

Joonatan oli alandlik ja toetas Taavetit