Elulugu

Jehoova on mu varjupaik ja tugevus

JUTUSTANUD MARCEL FILTEAU

„Kui sa temaga abiellud, satud kindlasti vanglasse.” Nii öeldi naisele, kellega kavatsesin abielluda. Laske mul selgitada, miks nad niimoodi ütlesid.

SÜNDISIN aastal 1927 Kanadas Québeci provintsis, mis oli sel ajal katoliikluse kants. Umbes neli aastat hiljem hakkas meie kodu Montrealis külastama Jehoova tunnistajate täisajaline teenija Cécile Dufour. Meie naabrid ähvardasid teda tihti selle pärast. Piibli sõnumi kuulutamise tõttu arreteeriti ta palju kordi, samuti sai ta korduvalt tunda julma kohtlemist. Varsti kogesime, kui tõesed on Jeesuse sõnad: „Siis antakse teid viletsusse ja teid tapetakse ja te olete kõigi rahvaste viha all minu nime pärast” (Matteuse 24:9, 1968. a. väljaanne).

Sel ajal tundus paljudele mõeldamatu, et üks prantsuse keelt kõnelevate kanadalaste pere võiks maha jätta katoliku usu. Ehkki minu vanematest ei saanud kunagi ristitud Jehoova tunnistajaid, järeldasid nad peagi, et katoliku kiriku õpetused ei ole Piibliga kooskõlas. Seega julgustasid nad oma kaheksat last lugema tunnistajate välja antud kirjandust ja nad toetasid meid, kes me võtsime seisukoha Piibli tõe poolel.

Seisukohavõtt raskel ajal

Aastal 1942, mil ma veel koolis käisin, hakkasin Piibli uurimise vastu sügavamat huvi tundma. Kanadas oli Jehoova tunnistajate tegevus sel ajal keelu all, kuna nad järgisid algkristlaste eeskuju ega sekkunud sõdadesse (Jesaja 2:4; Matteuse 26:52). Mu  vanim vend Roland saadeti sunnitöölaagrisse, sest ta keeldus relva kätte võtmast parasjagu raevutsevas maailmasõjas.

Umbes sel ajal andis isa mulle prantsuskeelse raamatu, milles kirjutati saksa tunnistajate kannatustest, kuna nad keeldusid toetamast Adolf Hitleri sõjalisi kampaaniaid. * Tahtsin olla samasugune nagu need julged laitmatuse eeskujud ning hakkasin käima Jehoova tunnistajate koosolekutel, mida peeti ühes kodus. Varsti kutsuti mind kuulutustööle. Võtsin selle kutse vastu täie teadmisega, et mind võidakse arreteerida ja vangistada.

Palusin Jumalalt jõudu ning koputasin esimesele uksele. Ukse avas kena proua ja kui olin end tutvustanud, lugesin talle ette sõnad kirjakohast 2. Timoteosele 3:16: „Kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik.”

„Kas teil oleks huvi Piibli kohta rohkem teada saada?” küsisin ma.

„Jah,” vastas proua.

Sõnasin, et võiksin tulla tagasi koos ühe sõbraga, kes tunneb Piiblit paremini kui mina, ja nii ma järgmisel nädalal ka tegin. See esimene kogemus andis mulle kindlust juurde ja ma sain aru, et me ei teeni mitte omal jõul. Vastavalt apostel Pauluse sõnadele teeme seda Jehoova abiga. Tõepoolest, tähtis on tunnustada, et ’üliväga suur vägi on Jumala poolt ja mitte meist’ (2. Korintlastele 4:7).

Sellest ajast hakkasin pidevalt kuulutustöös osalema, kuid see tõi kaasa ka pidevad arreteerimised ja vangistused. Pole ime, et mu tulevasele pruudile öeldi: „Kui sa temaga abiellud, satud kindlasti vanglasse.” Ometigi polnud sellised läbielamused eriti rasked. Tavaliselt olime vanglas ühe öö, misjärel mõni usukaaslane meid kautsjoni vastu vabaks ostis.

Tähtsad otsused

Aprillis 1943 pühendasin end Jehoovale ja sümboliseerisin seda veeristimisega. Augustis 1944 käisin oma esimesel suurel konvendil Buffalos (New Yorgi osariik, USA), mis on kohe Kanada piiri ääres. Kohalviibijaid oli 25 000, ja see programm tugevdas mu soovi olla pioneer, nagu nimetatakse Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid. Jehoova tunnistajate tegevuse keeld Kanadas tühistati 1945. aasta maikuus, juunis alustasin pioneerteenistust.

Kuid sedamööda kuidas kasvas minu osa kuulutustöös, tuli mul ka rohkem vanglas viibida.  Kord pandi mind ühte kongi Mike Milleriga, ustava kauaaegse Jehoova teenijaga. Istusime tsementpõrandal ja ajasime juttu. See ülesehitav vaimne vestlus tugevdas mind tohutult. Hiljem turgatas mulle pähe üks küsimus: mis oleks juhtunud, kui meil oleks tekkinud omavahel mõni arusaamatus ja me polekski teineteisega rääkinud? Aeg, mis ma veetsin koos selle kalli vennaga vanglas, andis mulle ühe elu kauneima õppetunni: me vajame oma vendi ning seetõttu peaksime olema üksteise vastu andestavad ja lahked. Mitte nii, nagu kirjutas apostel Paulus: „Kui te isekeskis purelete ja üksteist sööte, siis katsuge, et te üksteist ära ei neela” (Galaatlastele 5:15).

1945. aasta septembrikuus kutsuti mind teenima Torontosse Vahitorni Ühingu Kanada harubüroosse, mida nimetatakse Peeteliks. Sealne vaimne tegevuskava oli väga ülesehitav ja uskutugevdav. Järgmisel aastal määrati mind tööle Peeteli farmi, mis asub harubüroost umbes 40 kilomeetrit põhja pool. Kui korjasin seal maasikaid, panin tähele noort ilusat õde Anne Wolyneci, ka ei jäänud mulle märkamata tema innukus ning armastus Jehoova vastu. Kiindusime teineteisesse ja abiellusime 1947. aasta jaanuaris.

Järgmised kaks ja pool aastat teenisime pioneeridena Londonis Ontario provintsis ja seejärel Cape Bretoni saarel, kus aitasime moodustada koguduse. Aastal 1949 kutsuti meid Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 14. klassi, kus saime väljaõppe misjoniteenistuseks.

Misjonitöö Québecis

Gileadi kooli eelmiste lendude kanadalastest lõpetajad olid saanud ülesandeks Québecis kuulutustegevust alustada. 14. lennust oli meid kokku 27 lõpetajat, kes me nendega aastal 1950 ühinesime. Laienenud misjonitegevus kutsus esile suurema tagakiusamise ja rahvajõukude vägivalla, mida ässitasid roomakatoliku kiriku juhid.

Kaks päeva pärast meie saabumist oma uuele territooriumile Rouyni linna Anne arreteeriti ja pandi politseiautosse. See oli tema jaoks uus kogemus, kuna ta on pärit ühest väikesest külast Kanada Manitoba provintsist, kus politseinikke kohtas harva. Loomulikult oli ta hirmunud ja tuletas meelde sõnu: „Kui sa temaga abiellud, satud kindlasti vanglasse.” Politseinikud leidsid üles ka minu ning mind pandi Anne’iga samasse autosse. „Rõõm näha!” hüüatas ta. Ometigi oli ta hämmastavalt rahulik ja märkis: „Nii juhtus ju ka apostlitega, kui nad kuulutasid Jeesusest.” (Apostlite teod 4:1–3; 5:17, 18.) Meid vabastati kautsjoni vastu samal päeval.

Umbes aasta pärast seda juhtumit, kui olin oma uuel territooriumil Montrealis majast majja tööl, kuulsin kaugemal samal tänaval hääli ja nägin vihast rahvahulka kive loopimas. Kui ma Anne’ile ja tema kaaslasele appi läksin, ilmus sündmuskohale politsei. Kuid selle asemel, et arreteerida see rahvajõuk, võttis politsei vahi alla hoopis Anne’i ja ta kaaslase. Vanglas olles meenutas Anne sellele uuele tunnistajale, et nüüd tunnevad nad omal nahal Jeesuse sõnade tõepärasust: „Te saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast” (Matteuse 10:22).

Mingil ajal ootas Québecis korraga lahendit umbes 1700 Jehoova tunnistajate vastu algatatud kohtuasja. Üldiselt süüdistati meid mässumeelse või ilma litsentsita kirjanduse levitamises. See viis selleni, et Vahitorni ühingu juriidiline osakond andis Québeci valitsuse kohtusse. Pärast palju aastaid kestnud juriidilist võitlust andis Jehoova meile Kanada Ülemkohtus kaks suurt võitu. Detsembris 1950 vabastati meid süüdistusest, et meie kirjandus on mässumeelne, oktoobris 1953 kinnitati meie õigust levitada kirjandust ilma litsentsita. Seega nägime väga selgelt, et Jehoova on tõesti „varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav” (Laul 46:2).

 Québecis on tunnistajate arv märkimisväärselt kasvanud: 1945. aastal, kui ma alustasin pioneerteenistust, oli meid 356, kuid nüüd on meid üle 24 000! Kõik on tõesti läinud nii, nagu Piibel ennustab: „Ei kõlba ükski relv, mis valmistatakse sinu vastu, ja sa mõistad hukka kõik keeled, kes tõusevad sinuga kohut käima!” (Jesaja 54:17).

Töö Prantsusmaal

Septembris 1959 kutsuti meid Anne’iga teenima Pariisi Prantsusmaa Peetelisse, kus mind määrati trükitöö ülevaatajaks. Kuni meie saabumiseni 1960. aasta jaanuaris oli trükitööd ära teinud üks äriettevõte. Kuna „Vahitorn” oli Prantsusmaal keelatud, trükkisime seda ajakirja kord kuus ilmuva 64-leheküljelise brošüürina. Brošüüri pealkiri oli „Jehoova tunnistajate bülletään” ja see sisaldas artikleid, mida samal kuul kogudustes uuriti. Ajavahemikul 1960–1967 suurenes Prantsusmaal kuulutajate arv 15 439–lt 26 250–ni.

Seejärel määrati enamik misjonäre uutele territooriumitele, mõned Aafrika prantsuskeelsetesse riikidesse ja mõned tagasi Québeci. Kuna Anne haigestus ja talle oli vaja teha operatsioon, pöördusime tagasi Québeci. Anne’i raviti kolm aastat ja ta tervis taastus. Siis määrati mind ringkonnatööle igal nädalal eri kogudust külastama ja vaimselt julgustama.

Misjonitöö Aafrikas

Mõned aastad hiljem, aastal 1981, rõõmustasime, kui meid määrati misjonärideks Sairi, praegusesse Kongo Demokraatlikku Vabariiki. Sealsed inimesed olid vaesed ja kannatasid eluraskuste tõttu. Meie saabudes oli seal 25 753 tunnistajat, kuid praeguseks on see arv tõusnud üle 113 000; Kristuse surma mälestusõhtul viibis 1999. aastal 446 362 inimest.

Aastal 1984 saime valitsuselt umbes 200 hektarit maad uue harubüroo ehitamiseks. 1985. aasta detsembris peeti pealinnas Kinshasas rahvusvaheline konvent, kuhu saabus 32 000 delegaati maailma eri paigust. Siis katkestas meie teenistuse Sairis vastupanu, mida õhutasid vaimulikud. 12. märtsil 1986 anti vastutavatele vendadele kiri, mis kuulutas Sairi Jehoova tunnistajate ühenduse tegevuse ebaseaduslikuks. Sellel keelul seisis riigi tolleaegse presidendi Mobutu Sese Seko allkiri.

Sellise ootamatu pöörde tõttu oli meil vaja ellu rakendada Piibli nõuannet: „Tark näeb hädaohtu ja poeb peitu, aga rumalad lähevad edasi ja saavad nuhelda!” (Õpetussõnad 22:3). Leidsime võimalusi paberi, tindi, filmi, trükivormide ja kemikaalide saamiseks väljastpoolt riiki, et trükkida meie väljaandeid Kinshasas. Samuti arendasime kirjanduse levitamise võrku. Kui selle lõpuks käima saime, töötas meie süsteem paremini kui riiklik postiteenistus.

Tuhanded tunnistajad arreteeriti ja paljusid piinati jõhkralt. Kui ainult mõni üksik välja arvata, pidasid nad sellisele kohtlemisele vastu ja jäid ustavaks. Ka mind arreteeriti ja ma nägin, milliseid kohutavaid tingimusi tuli meie vendadel vanglates taluda. Salapolitsei ja valitsusvõimud avaldasid meile eri viisidel korduvalt survet, kuid Jehoova ei lasknud meil kunagi meelt heita (2. Korintlastele 4:8).

Ühe ärimehe kaubalaos oli meil peidus umbes 3000 kasti kirjandust. Kuid keegi tema töötajatest teatas sellest salapolitseile ja see ärimees arreteeriti. Vangla poole sõites ristus nende tee minu omaga. Ärimees mainis politseinikele, et mina olen üks nendest, kes oli korraldanud kirjanduse ladustamise tema juures. Politsei pidas mind kinni ja esitas küsimusi; mind süüdistati selles, et olin paigutanud keelatud kirjandust selle mehe kaubalattu.

„Kas teil on mõni neist raamatuist?” küsisin ma.

„Muidugi,” vastasid nad.

„Kas võiksin näha?” küsisin.

Nad andsid mulle ühe raamatu ja ma näitasin  neile sealt lehekülge, kus oli kirjas: „Trükitud Ameerika Ühendriikides, väljaandja Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing.”

„See, mida te käes hoiate, on Ameerika omand ja ei kuulu Sairile,” tuletasin neile meelde. „Teie valitsus on pannud keelu Jehoova Tunnistajate juriidilisele ühendusele Sairis, kuid mitte Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühingule Ameerika Ühendriikides. Seega peaksite olema väga ettevaatlikud, kui kavatsete nende väljaannetega midagi ette võtta.”

Nad lasksid mul minna, kuna neil puudus kohtumäärus minu arreteerimiseks. Samal ööl viisime kahe veoautoga kaubalao kirjandusest tühjaks. Võimuesindajad tulid järgmisel päeval ja olid tühja hoonet nähes väga löödud. Mind otsiti juba taga, kuna nüüd oli neil olemas kohtumäärus minu arreteerimiseks. Nad leidsid mu ja kuna neil polnud autot, sõitsin vanglasse enda autoga. Üks teine tunnistaja sõitis minuga kaasa, et mu auto tagasi viia enne, kui nad selle oma valdusse oleksid võtnud.

Pärast kaheksatunnist ülekuulamist otsustati mind maalt välja saata. Kuid ma näitasin neile koopiat valitsuse kirjast, mis kinnitas mu õigust likvideerida keelu alla pandud Sairi Jehoova Tunnistajate ühenduse vara. Sel põhjusel lubati mul Peetelis edasi tegutseda.

Teenisin Sairis keeluaja rasketes oludes neli aastat, siis tekkis mul eluohtlik veritsev maohaavand. Otsustati, et peaksin minema ravile Lõuna-Aafrika Vabariiki. Sealne harubüroo hoolitses minu eest väga hästi ja ma paranesin. Pärast kaheksa aasta pikkust õnnelikku ja meeldejäävat teenistusaega Sairis kolisime 1989. aastal Lõuna-Aafrika Vabariigi harubüroosse. Kodumaale naasime 1998. aastal, ja sellest ajast alates oleme teeninud taas Kanada Peetelis.

Heameel teenistuses

Kui vaatan tagasi oma 54 aasta pikkusele täisajalisele teenistusele, tunnen suurt heameelt, et olen kasutanud oma noorusjõudu kallihinnaliseks Jehoova teenistuseks. Ehkki Anne’il on tulnud vastu pidada paljudes rasketes olukordades, ei ole ta kaevelnud, vaid on toetanud kõiki meie ettevõtmisi. Meil on olnud eesõigus aidata paljudel Jehoovat tundma õppida ja mitmed neist on praegu täisajalises teenistuses. Missugune rõõm on näha nende lapsi ja isegi lapselapsi teenimas Jehoovat, meie suurt Jumalat!

Olen veendunud, et maailmal ei ole pakkuda midagi võrdväärset nende eesõiguste ja õnnistustega, mida Jehoova on meile andnud. On tõsi, et meil on olnud elus palju katseid, kuid need kõik on aidanud kasvatada meie usku Jehoovasse ja muutnud meie usalduse tema vastu kindlamaks. Ta on tõesti tugev torn ja varjupaik, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav.

[Allmärkus]

[Pildid lk 26]

Üheskoos pioneerteenistuses aastal 1947; meie Anne’iga praegu

[Pilt lk 29]

Inimesed, kellega Sairis tutvusime, armastasid Piibli tõde