Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Kyrillos Lukares — mees, kes pidas Piiblit väärtuslikuks

Kyrillos Lukares — mees, kes pidas Piiblit väärtuslikuks

Kyrillos Lukares – mees, kes pidas Piiblit väärtuslikuks

See juhtus ühel 1638. aasta suvepäeval. Kalamehed olid jahmunud, kui nad märkasid Marmara meres Osmanite riigi pealinna Konstantinoopoli (nüüdisaegne İstanbul) lähedal ulpimas ühte laipa. Lähemal vaatlusel taipasid nad õudusega, et see on Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhi, õigeusu kirikupea kägistatud surnukeha. Niisugune oli 17. sajandi kuulsa usutegelase Kyrillos Lukarese traagiline surm.

LUKARESE elu ei olnud piisavalt pikk, et näha täitumas oma unistust anda välja Kristlike Kreeka Kirjade tõlge kreeka kõnekeeles. Ka ei täitunud mitte kunagi Lukarese teine unistus – näha õigeusu kirikut pöördumas tagasi „evangeelse lihtsuse” juurde. Kes oli see mees? Milliseid takistusi tuli tal ette oma unistuste täideviimisel?

Jahmatav harimatus

Kyrillos Lukares sündis aastal 1572 tollal Veneetsia võimu all olnud Kreeta saarel Candias (nüüdisaegne Irákleio). Ta oli andekas, õppis Itaalia linnades Veneetsias ja Padovas ning reisis seejärel palju nii Itaalias kui ka teistes maades. Kibestununa kirikukildkondade vahelisest võitlusest ning olles vaimustuses Euroopa usupuhastusliikumistest, võis ta ehk käia Genfis, kus tollal valitses tugev kalvinismi mõju.

Poolas reisides märkas Lukares, et õigeusu kiriku preestrite ja ilmikute vaimne olukord on haletsusväärne, kuna neil pole haridust. Aleksandrias ja Konstantinoopolis leidis ta jahmatusega, et mõnest kirikust oli viidud ära isegi kantsel, kust tavaliselt loeti Pühakirja!

Aastal 1602 sai Lukares oma sugulase patriarh Meletiose järel Aleksandrias patriarhiks. Ta alustas kirjavahetust mitmete Euroopa reformimeelsete teoloogidega. Ühes sellises kirjas ta mainis, et paljud õigeusu kiriku kombed on väärad. Teistes kirjades rõhutas ta, et kirikul on vaja ebausk asendada „evangeelse lihtsusega” ja toetuda üksnes Pühakirja autoriteedile.

Lukarest ärritas ka see, et kirikuisade vaimsest autoriteedist peeti sama palju lugu kui Jeesuse ja tema apostlite sõnadest. „Ma ei suuda enam kuulata väidet, et inimeste pärimuslikud kommentaarid on sama kaalukad kui Pühakiri,” kirjutas ta (Matteuse 15:6). Ta lisas, et kujude kummardamine on tema meelest kohutav. Talle tundus, et pühakute appihüüdmine on Vahemees Jeesuse solvamine (1. Timoteosele 2:5).

Kauplemine patriarhitrooniga

Lukarese niisuguste ideede ja ka vaenulikkuse pärast roomakatoliku kiriku suhtes hakkasid jesuiidid ning katoliiklastega liitu toetavad õigeusklikud teda vihkama ja taga kiusama. Vastupanust hoolimata valiti Lukares aastal 1620 Konstantinoopoli patriarhiks. Sel ajal oli õigeusu kiriku patriarhaat Osmanite riigi võimu all. Osmanite valitsus oli valmis raha eest eelmise patriarhi ametist kõrvaldama ja uue ametisse määrama.

Lukarese vaenlased, peamiselt jesuiidid ning kõikvõimas ja aukartustäratav paavstlik Congregatio de Propaganda Fide (Usulevitamise vennaskond), laimasid teda pidevalt ning salasepitsesid tema vastu. „Sel eesmärgil võtsid jesuiidid tarvitusele mistahes meetmed: pettuse, laimu, lipitsuse, eelkõige aga altkäemaksu, mis oli kõige mõjusam vahend võimulolijate [Osmanite] soosingu saavutamiseks,” märgib raamat „Kyrillos Loukaris”. Selle tulemusena pagendati Lukares aastal 1622 Rhodose saarele ning patriarhi ametikoha kauples endale Gregorios Amasyast 20 000 hõbemündi eest. Gregorios polnud siiski võimeline lubatud summat maksma ja nii ostis patriarhiameti Anthimos Adrianoopolist, kes küll hiljem loobus sellest kohast. Hämmastav, et patriarhitroonile pandi jälle Lukares.

Lukares kavatses otsusekindlalt kasutada seda uut võimalust õigeusu vaimulikkonna ja ilmikute harimiseks ning ühe piiblitõlke ja teoloogiliste traktaatide väljaandmiseks. Et seda teoks teha, tõi ta Inglismaa suursaadiku kaitse all Konstantinoopolisse trükipressi. Ent kui see press 1627. aasta juunis kohale jõudis, süüdistasid vaenlased Lukarest, et ta kasutab seda poliitilistel eesmärkidel, ning neil õnnestus trükipress hävitada. Lukares pidi nüüd hakkama kasutama Genfis asuvaid presse.

Kristlike Kirjade tõlge

Lukaresel oli sügav austus Piibli ja selle hariva väe vastu. See innustas teda Piibli sõnumit lihtinimesele kättesaadavamaks tegema. Ta mõistis, et keel, mida kasutati inspireeritud kreekakeelse Piibli käsikirjades, ei ole enam tavalisele inimesele arusaadav. Nii saigi esimeseks raamatuks, mille Lukares käsile võttis, Kristlike Kreeka Kirjade tõlge tolleaegsesse kreeka keelde. Maximos Kallipolites, haritud munk, hakkas seda tõlkima 1629. aasta märtsis. Paljude õigeusklike arvates oli Pühakirja tõlkimine jõledus, hoolimata sellest, kui arusaamatu olemasolev tekst lugejatele ka polnud. Nende rahustamiseks paigutas Lukares originaalteksti ja ajakohase tõlke veerud paralleelselt ning lisas ainult mõne üksiku märkuse. Kuna Kallipolites suri varsti pärast oma käsikirja valmimist, tegi Lukares ise tõlke korrektuuri. See tõlge anti trükki aastal 1638, kohe pärast Lukarese surma.

Hoolimata Lukarese ettevaatusabinõudest, vallandas see tõlge paljude piiskoppide pahameeletormi. Lukarese armastus Jumala Sõna vastu ilmnes selgelt piiblitõlke eessõnas. Ta kirjutas, et Pühakiri, mis on kirjutatud rahvale mõistetavas keeles, on „meile taevast antud meeldiv sõnum”. Ta manitses inimesi „saama tuttavaks kogu [Piibli] sisuga” ning kirjutas, et ei ole olemas mingit muud võimalust õppida „asju, mis käsitlevad usku õigel viisil ..., päästavad jumaliku ja püha Armuõpetuse kaudu”. (Filiplastele 1:9, 10.)

Lukares mõistis karmilt hukka need, kes ei lubanud uurida Piiblit, ja ka need, kes seisid vastu algteksti tõlkimisele, öeldes: „Kui me räägime või loeme ilma arusaamiseta, siis me justkui loobime sõnu tuulde.” (Võrdle 1. Korintlastele 14:7–9.) Eessõna lõpus on kirjas: „Kui te loete seda jumalikku ja püha Armuõpetust omas keeles, siis ammutage kasu selle lugemisest, ... ja valgustagu Jumal alati teie teed selle poole, mis on hea.” (Õpetussõnad 4:18.)

Usutunnistus”

Pärast seda kui Lukares alustas Piibli tõlkimist, astus ta ka teise julge sammu. Aastal 1629 andis ta Genfis välja „Usutunnistuse”. Ta esitas selles oma usulisi veendumusi ja lootis, et õigeusu kirik võtab need omaks. Vastavalt raamatule „The Orthodox Church” „tühistab see „Usutunnistus” õigeusu doktriinid preesterkonna ja pühade koguduste kohta ning mõistab hukka ikoonide ja pühakute kummardamise kui ebajumalateenistuse”.

See „Usutunnistus” sisaldab 18 sätet. Teises sättes on kirjas, et Pühakiri on Jumala inspireeritud ja et sellel on suurem autoriteet kui kirikul. Selles öeldakse: „Me usume, et Pühakiri on Jumala antud ... Me usume, et Pühakiri on autoriteetsem kui kirik. Püha Vaimu õpetus on hoopis midagi muud kui inimese õpetus.” (2. Timoteosele 3:16.)

Kaheksas ja kümnes säte väidavad, et Jeesus Kristus on ainus Vahemees, Ülempreester ja koguduse Pea. Lukares kirjutas: „Me usume, et meie Issand Jeesus Kristus istub Isa paremal käel ja kostab seal meie eest ning on ainsana õige ja seadusliku ülempreestri ja vahemehe ametis.” (Matteuse 23:10.)

12. sättes on kirjas, et kirik võib eksida ja tõe pähe valet esitada, kuid püha vaimu valgus võib ta päästa ustavate kirikuteenrite kaudu. Sättes 18 väidab Lukares, et puhastustuli on vaid ettekujutus: „On ilmselge, et väljamõeldist puhastustulest ei saa tunnustada.”

„Usutunnistuse” lisa sisaldab rea küsimusi ja vastuseid. Lukares rõhutab seal kõigepealt, et iga usklik peaks lugema Pühakirja ja et kristlasele on ohtlik lakata lugemast Jumala Sõna. Ta lisab samuti, et apokrüüfilised raamatud peaks jäetama kõrvale (Ilmutuse 22:18, 19).

Neljas küsimus kõlab: „Kuidas suhtuda ikoonidesse?” Lukares vastab: „Meid on õpetanud jumalikud ja pühad kirjad, mis ütlevad selgelt: „Sa ei tohi enesele teha kuju ega mingisugust pilti sellest, mis on ülal taevas, ega sellest, mis on all maa peal, ega sellest, mis on maa all vees! Sa ei tohi neid kummardada ega neid teenida [2. Moosese 20:4, 5]”; me ei või kummardada loodut, vaid ainult Loojat, taeva ja maa Valmistajat, ning ainult Teda jumaldada. ... me keeldume [kujude] kummardamisest ja teenimisest, kuna see on Pühakirjas keelatud ..., ja me ei tohi seda unustada ning hakata Looja ja Valmistaja asemel jumaldama värve, kunsti ja looduid.” (Apostlite teod 17:29.)

Ehkki Lukares ei suutnud sellel vaimse pimeduse ajajärgul kõiki eksitusi täielikult mõista, * tegi ta siiski märkimisväärseid pingutusi, et kiriku doktriinide autoriteediks oleks Piibel ja et inimesed tunneksid selle õpetusi.

Kohe kui Lukares oli avaldanud „Usutunnistuse”, tõusis uus vastupanulaine. Aastal 1633 üritas Lukarese vaenlane Beroia linna (nüüdisaegne Ha̧lab) metropoliit Kyrillos Kontari, kellel oli jesuiitide toetus, kaubelda Osmanitelt patriarhitooli endale. See sepitsus siiski nurjus, sest Kontari ei suutnud tasuda nõutavat summat. Lukares sai oma ametipostile tagasi. Järgmisel aastal maksis Athanasios Tessaloonikast selle koha eest 60 000 hõbemünti. Lukares kõrvaldati jälle ametist. Kuid umbes kuu aja möödudes ta kutsuti tagasi ja määrati uuesti ametisse. Selleks ajaks oli aga Kyrillos Kontari suutnud hankida 50 000 hõbemünti. Sel korral pagendati Lukares Rhodose saarele. Kuue kuu pärast õnnestus ta sõpradel talle ametikoht taastada.

Ent aastal 1638 süüdistasid jesuiidid ja nende õigeusklikest toetajad Lukarest Osmanite riigi reetmises. Sel korral määras sultan talle surmanuhtluse. Lukares arreteeriti 27. juulil 1638 ning pandi väiksesse paati, otsekui kavatsetaks teda riigist välja saata. Niipea kui paat jõudis avamerele, Lukares kägistati. Tema surnukeha maeti kalda lähedale, kuid siis kaevati hauast välja ja visati merre. Kalamehed leidsid ta laiba ja hiljem matsid sõbrad selle uuesti maha.

Õppetund meile

„Ei saa kuidagi minna mööda tõsiasjast, et üks [Lukarese] peamisi eesmärke oli valgustada oma vaimulikke ja karjaliikmeid ning tõsta nende haridustaset, mis oli kuueteistkümnendal sajandil ja seitsmeteistkümnenda sajandi alguses langenud äärmiselt madalale,” tõdeb üks õpetlane. Mitmesugused takistused ei lasknud Lukaresel oma eesmärki saavutada. Ta kõrvaldati patriarhiametist viiel korral. Kolmkümmend neli aastat pärast tema surma pani Jeruusalemma sinod tema uskumused kui ketserluse kirikuvande alla. Sinodi liikmed deklareerisid, et Pühakirja „ei tohiks lugeda mitte lihtsalt ükskõik kes, vaid ainult need, kes mõistavad sügavaid vaimseid asju, kuna nad on teinud sellekohast uurimustööd” – see tähendab, ainult niinimetatud haritud vaimulikud.

Jällegi oli valitsev vaimulikkond surunud maha püüdlused teha Jumala Sõna karjale kättesaadavaks. Nad vaigistasid vägivaldselt hääle, mis paljastas nende väärasid mittepiiblilisi uskumusi. Nad osutusid kuuluvat suurimate usuvabaduse ja tõe vaenlaste hulka. Kurb, et samasugust suhtumist võib kohata mitmesugusel kujul ka tänapäeval. See on tõsine meeldetuletus selle kohta, mis juhtub, kui vaimulikkonna õhutatavad intriigid lämmatavad mõtte- ja sõnavabaduse.

[Allmärkus]

^ lõik 24 Oma „Usutunnistuses” toetab ta kolmainuõpetuse, ettemääratuse ja surematu hinge doktriine – õpetusi, mis ei põhine Piiblil.

[Väljavõte lk 29]

Lukares tegi märkimisväärseid pingutusi, et kiriku doktriinide autoriteediks oleks Piibel ja et inimesed tunneksid selle õpetusi

[Kast/pilt lk 28]

Lukares ja Codex Alexandrinus

Üks Briti Raamatukogu pärle on Codex Alexandrinus, Piibli käsikiri meie ajaarvamise viiendast sajandist. Selle arvatavast 820 originaallehest on säilinud 773.

Ajal, mil Lukares oli Egiptuses Aleksandria patriarh, oli tema käsutuses suur raamatukogu. Kui temast sai Konstantinoopoli patriarh, võttis ta Codex Alexandrinuse endaga kaasa. Aastal 1624 andis ta selle Briti suursaadikule Türgis kui kingituse Inglismaa kuningale James I-le. Käsikiri anti üle kolm aastat hiljem viimase troonipärijale Charles I-le.

Aastal 1757 anti Kuninglik Raamatukogu briti rahvale ja seda suurepärast käsikirja eksponeeritakse nüüd uue Briti Raamatukogu John Ritblati galeriis.

[Allikaviited]

Gewerbehalle, 10. köide

Väljaandest The Codex Alexandrinus in Reduced Photographic Facsimile, 1909

[Pildi allikaviide lk 26]

Bib. Publ. Univ. de Genève