Miks on nii palju keeli?

KEELEAKADEEMIATE andmetel räägitakse praegu maailmas umbes 3000 keelt. Mõnda keelt räägib sadu miljoneid inimesi, teisi alla tuhande. Kuigi põhiliselt võidakse kõigis keeltes anda edasi samu mõtteid, on nende väljendamiseks palju viise. Ainult Piiblisse kirja pandud ajalugu selgitab, kust on pärit taoline eriskummaline mitmekesisus inimestevahelises suhtlemises.

Pärast ülemaailmset veeuputust oli inimestel teatud ajani „üks keel [sõna-sõnalt „huul”] ja ühesugused sõnad” (1. Moosese 11:1). Piibel näitab, et hiljem heebrea keeleks nimetatu oligi see „üks keel”. Edasi näeme aga, et see ei tähenda, nagu kõik teised keeled lähtuksid heebrea keelest ja oleksid sellega suguluses, vaid et heebrea keel oli olemas enne kõiki teisi keeli.

Moosese esimene raamat jutustab, et osa veeuputusjärgsest inimperest ühines ettevõtmises, millega ilmutati mässu Jumala tahte vastu, mis oli teatavaks tehtud Noale ja tema poegadele (1. Moosese 9:1). Selle asemel et hajuda ja ’täita maa’, otsustasid nad luua tsentraliseeritud ühiskonna, koondudes elama Mesopotaamiasse Sinearimaa oruna tuntuks saanud maa-alale. Ilmselt pidi sellest saama ka usukeskus ühes sinna püstitatava kultustorniga (1. Moosese 11:2–4).

Kõigeväeline Jumal nurjas nende jultunud plaani sellega, et segas nende ühise keele ja lõhkus sellega nendevahelise ühtsuse. See muutis igasuguse kooskõlastatud töö nende ettevõtmises võimatuks, mistõttu inimesed hajusid üle kogu maailma. Inimeste keele segamine takistas ja aeglustas ka edasist arengut vales, Jumalat trotsivas suunas, kuna see piiras inimeste võimet ühendada intellektuaalseid ja füüsilisi jõude auahnete sepitsuste täideviimiseks. Samuti läks inimestel nüüd raskeks kasutada eri keelerühmade teadmistepagasit, mis ei lähtunud Jumalalt, vaid oli saadud kogemuste ja uurimistöö kaudu. (Võrdle Koguja 7:29; 5. Moosese 32:5.) Niisiis, kuigi inimkeele segamine oli peamine ühiskonda killustav tegur, tuli see tegelikult inimsoole kasuks, kuna takistas ohtlike ja kahjulike eesmärkide teostamist (1. Moosese 11:5–9; võrdle Jesaja 8:9, 10). Piisab juba sellest, kui vaadelda mõningaid meie aja suundumusi, mis johtuvad ilmalikust teadmispagasist ja selle kuritarvitamisest inimese poolt, et mõista Jumala suurt ettenägelikkust selles osas, mis oleks juhtunud ilma Paabeli ettevõtmistesse sekkumata.

Tavaliselt klassifitseerivad filoloogid keeled nende võrdleval uurimisel eraldi keelkondadesse. Enamiku suurte keelkondade algkeelt pole teadlastel õnnestunud tuvastada; veelgi vähem on tõendeid, mis viitaks mingile algkeelele kui kõigi praegu räägitavate tuhandete keelte lähtekeelele. Piibli jutustus ei ütle, et kõik keeled lähtuksid heebrea keelest. Rahvaste nimekirjaks kutsutud aruandes (1. Moosese 10) on loetletud Noa poegade (Seemi, Haami ja Jaafeti) järeltulijad, kes on grupeeritud „nende suguvõsade, keelte, maade ja rahvaste järgi” (1. Moosese 10:5, 20, 31, 32). Seega paistab, et kui Jehoova Jumal ime läbi segas inimkeele, ei loonud ta mitte heebrea keele murdeid, vaid hulgaliselt täiesti uusi keeli, millest igaühes oli võimalik väljendada kõiki inimtundeid ja -mõtteid.

Kui Jumal segas inimkeele, ei kaotanud Paabeli ehitajad seeläbi mitte ainult „ühesuguseid sõnu” (1. Moosese 11:1) ehk ühist sõnavara, vaid nad kaotasid ka ühtse grammatika, ühtse reeglistiku, kuidas sõnadevahelisi seoseid väljendada. Professor S. R. Driver teatas: „Keeled ei erine mitte ainult grammatika ja juurte osas, vaid ka ... viisis, kuidas mõtetest lauseid moodustatakse. Eri rassid ei mõtle ühtmoodi; järelikult pole eri keelte lauseehitus ühesugune.” („A Dictionary of the Bible”, toimetaja J. Hastings, 1905, IV köide, lk. 791.) Seega on eri keeltes täiesti isesugused mõttemallid, mis teevad uue keele õppijal selles keeles mõtlemise raskeks. (Võrdle 1. Korintlastele 14:10, 11.) Seepärast võibki mingi võõrkeelse kirjaliku või suulise teksti sõnasõnaline tõlge tunduda ebaloogiline,  mille kohta sageli öeldakse: „See on ju täielik mõttetus!” Seega tundub, et kui Jehoova Jumal segas paabellaste keele, kustutas ta kõigepealt nende mälust algse ühiskeele ja juurutas seejärel nende mälusse nii uue sõnavara kui ka teistsugused mõttemallid, mis panid aluse uutele grammatikastruktuuridele. (Võrdle Jesaja 33:19; Hesekiel 3:4–6.)

Ilmselt jagunesid Jumala vahelesegamise tulemusena Paabelis tekkinud algkeeled aja jooksul sugulasmurdeisse ja nendest omakorda arenesid sageli eri keeled, mille seos sõsarmurrete või algkeeltega muutus peaaegu eristamatuks. Isegi Seemi järeltulijad, kes ilmselt ei kuulunud paabellaste hulka, hakkasid peale heebrea keele rääkima ka aramea, akadi ja araabia keelt. Ajalooliselt on keele muutumisele kaasa aidanud mitmed tegurid: eraldatus kauguste või geograafilise tõkke tõttu, sõjad ja vallutused, suhtlemise katkemine ja muukeelsete inimeste immigratsioon. Selliste tegurite tõttu on muistsed suured keeled killustunud, mõned keeled on osaliselt segunenud teistega ning mõned on täiesti kadunud ja asendunud anastajate keeltega.

Keeleuuringud kinnitavad eeltoodud infot. „The New Encyclopaedia Britannica” ütleb: „Varaseimad kirjakeelsed ülestähendused, ainsad keelemälestised, mida inimesed võivad loota leida, pole vanemad kui 4000–5000 aastat.” (1985, 22. köide, lk. 567.) Ajakirja „Science Illustrated” artikkel (1948, juuli, lk. 63) teatab: „Praegusajal tuntud keelte vanemad vormid olid kaugelt keerulisemad kui nende nüüdisaegsed järeltulijad ... paistab, et inimene ei kõnelenud alguses mingit lihtsat keelt, mis järk-järgult muutus keerulisemaks, pigem kõneldi kunagi minevikus, mille kohta kirjalikud ülestähendused puuduvad, äärmiselt keerulist keelt, mis tasapisi lihtsustus kuni praeguse kujuni.” Lingvist Dr Mason osutab ka sellele, et „arusaam „metslastest”, kes räägivad vaid mõmisedes ega ole võimelised väljendama paljusid „tsiviliseeritud” mõtteid, on äärmiselt vale” ning et „paljud kirjaoskamatute rahvaste keeled on kaugelt keerulisemad praegustest Euroopa keeltest”. („Science News Letter”, 3. september 1955, lk. 148.) Seega räägivad tõendid kõne ja muistsete keelte evolutsioonilise arengu teooriatele vastu.

Orientalist Sir Henry Rawlinson märkis seoses kohaga, kust muistsed keeled levima hakkasid: „Kui me järgiksime üksnes lingvistilisi teid, kasutamata mingeid Pühakirja viiteid, jõuaksime ikkagi lõpuks Sinearimaa orgu kui keskkohta, kust eri liinid on laiali hargnenud.” („The Journal of the Royal Asiatic Society of Great Britian and Ireland”, London, 1855, 15. köide, lk. 232.)

Nüüdisaja filoloogia järgi on suured keelkonnad näiteks indoeuroopa, hiina-tiibeti, afroaasia, jaapani ja korea, draviidi, austroneesia, lisaks nendele Musta Aafrika keeled. Paljusid keeli pole siiani suudetud klassifitseerida. Iga suur keelkond jaguneb alarühmadeks. Näiteks indoeuroopa keelkonna alla kuuluvad germaani, romaani, balti, slaavi, indoiraani ja keldi keeled ning kreeka, albaania ja armeenia keel. Enamik neist väiksematest rühmadest jaguneb veelgi. Romaani keelte alla käivad näiteks prantsuse, hispaania, portugali, itaalia ja rumeenia keel.