Väike keha, suur süda

KUIDAS tunduks rääkida võõrastele Jumala Kuningriigist, kui su kasv oleks ainult 76 sentimeetrit? Seda oskab öelda Laura. Ta on 33-aastane ja vaid 76 sentimeetrit pikk. Ta elab Ecuadoris Quitos koos oma õe Maríaga, kes on 24-aastane ja 86 sentimeetri pikkune. Laskem neil jutustada, milliseid takistusi tuleb neil ette kristlikus teenistuses.

„Kuulutustööterritooriumile ja kristlikele koosolekutele jõudmiseks kõnnime kõigepealt umbes pool kilomeetrit bussipeatuseni. Sealt, kuhu buss meid viib, jalutame veel pool kilomeetrit edasi, et jõuda teisele bussile. Selle tee ääres elab kahjuks viis tigedat koera. Koerad tunduvad meile väga kohutavad, kuna nad paistavad hobusesuurustena. Nende eemale tõrjumiseks võtame kaasa kepi, mille peidame kuhugi enne bussi astumist, et seda saaks ka tagasiteel kasutada.

Bussi astumine on meile sõna otseses mõttes suur samm. Seisame bussipeatuses mullavallil, et pealeastumine oleks kergem. Mõned bussijuhid sõidavad mullavallile sobivalt lähedale, teised mitte. Sel juhul aitab pikem meist lühemal peale astuda. Teisele bussile jõudmiseks tuleb ületada tiheda liiklusega maantee – meie lühikeste jalgade juures on see tõeline jõupingutus. Lühikese kasvu tõttu on meile katsumuseks ka raske kuulutustöökott. Koti kergendamiseks kasutame Piibli taskuväljaannet ja võtame kaasa vähem kirjandust.

Oleme mõlemad olnud väga endassetõmbunud juba lapsepõlvest saadik. Naabrid teavad, et võõrastega suhtlemine on meile alati olnud heidutav kogemus. Seepärast on nad üllatunud, kui näevad meid uksele koputamas, ja on tavaliselt valmis meid kuulama. Kohtades, kus meid eriti hästi ei tunta, näevad inimesed tihti ainult seda, et oleme kääbused, ja seepärast ei pööra nad meie väärtuslikule sõnumile alati tõsist tähelepanu. Siiski annab meile julgust evangeeliumi kuulutamist jätkata Jehoova armastuse tajumine. Samuti julgustab meid see, kui mõtiskleme sõnade üle, mis on kirjas Õpetussõnad 3:5, 6.”

Nagu selgub Laura ja María kogemusest, on võimalik oma visadusega Jumalale au tuua kehapuudest hoolimata. Apostel Paulus palvetas, et tema „liha sisse antud vai”, ilmselt mõni tervisehäire, talt ära võetaks. Kuid Jumal ütles talle: „Sulle saab küllalt minu armust; sest  vägi saab nõtruses täie võimuse.” Tõesti, et teenida Jumalat, ei ole meil tarvis enne füüsilisest puudest vabaneda. Täielik Jumalale lootmine aitab meil oma oludes parima teha. Et Paulus oma „liha sisse antud vaiasse” nõnda suhtus, võis ta öelda: „Kui olen nõder, siis olen vägev” (2. Korintlastele 12:7, 9, 10). Mõned aastad hiljem kirjutas Paulus: „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks” (Filiplastele 4:13).

Jumal teeb tänapäeval vägevaid tegusid meeste, naiste ja laste kaasabil, kes on temale täielikult pühendunud. Paljudel neist on mingi kehaline puue. Ehkki kõik nad loodavad jumalikule tervendamisele Jumala Kuningriigis, ei oota nad, et Jumal vabastaks nad hädadest enne, kui nad ise pole proovinud midagi tema teenistuses ära teha.

Kas sinul on mõni kehapuue? Ära kaota julgust! Oma usuga võid olla niisuguste inimeste seas nagu Paulus, Laura ja María. Nende kohta võib öelda samamoodi nagu muistsel ajal elanud usumeeste ja -naiste kohta: „[Nad] said nõtrusest tugevaks” (Heebrealastele 11:34).

[Pilt lk 8]

María

Laura

[Pilt lk 9]

María aitab Laural bussi astuda

[Pildid lk 9]

„Koerad tunduvad meile väga kohutavad, kuna nad paistavad hobusesuurustena”

All: Laura ja María inimestega, kellega nad on Piiblit uurinud