Kuningriigi kuulutajad teatavad

Nad said oma usu eest palga

APOSTEL Paulus oli erakordse usuga mees ja ta julgustas samuti oma kaasusklikke arendama usku. Ta ütles: „Kes Jumala juurde tuleb, peab uskuma, et tema on olemas ja et ta annab palga neile, kes teda otsivad” (Heebrealastele 11:6). Alljärgnevad kogemused Mosambiigist näitavad, kuidas Jehoova annab tugeva usu eest palga ja vastab tungivatele palvetele.

• Üks leseks jäänud õde põhjaprovintsist Njassast oli mures, kuidas jõuda oma kuue lapsega „Jumala antud elutee” piirkonnakonvendile. Tema ainus sissetulekuallikas oli kauplemine kohalikul turul. Kui konvendiaeg kätte jõudis, oli tal sõiduraha üksnes enda ja oma laste ühe-otsa-raudteepileti jaoks. Sellest hoolimata otsustas ta jätta end Jehoova hoolde ega heitnud konvendilemineku plaane kõrvale.

Ta astus oma kuue lapsega rongi. Sõidu ajal tuli piletimüüja tema juurde, et ta pileti ostaks. Märgates õe rinnasilti, päris ta, mida see tähendab. Õde selgitas mehele, et see on Jehoova tunnistajate piirkonnakonvendi delegaadi silt. „Kus see konvent toimub?” küsis piletimüüja. Kui ta sai teada, et konvent toimub naaberprovintsis Nampulas umbes 300 kilomeetri kaugusel, küsis ta ootamatult tegelikust piletihinnast poole vähem raha. Seejärel andis piletimüüja õele ja tema perele ka tagasisõidupiletid ülejäänud poole raha eest. Kui õnnelik oli see õde, et ta oli lootnud Jehoovale! (Laul 121:1, 2.)

• Üks sügavalt usklik naine palus ligi 25 aastat Jumalat, et see näitaks, kuidas on õige teda kummardada. Kirik, kus ta käis, ühendas religioossed kombetalitused traditsionaalsete rituaalidega, mistõttu ta kahtles, kas niisugune kummardamisviis rahuldab Jumalat.

Ta jutustab: „Olen alati pidanud meeles Jeesuse sõnu, mis on kirjas Matteuse 7:7: „Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile.” Pidades silmas seda kirjakohta, palusin ma pidevalt Jumalat, et ta juhiks mind tõe juurde. Ühel päeval nõudis meie kiriku pastor, et kõik kohalikul turul kauplejad tooksid talle teatud summa raha ja ka oma kaupa, et ta võiks neid õnnistada. Mulle tundus see nõue pühakirjavastane, ja nii ei viinud ma talle midagi. Kui pastor nägi, et mina ei olnudki toonud „ohvriandi”, hakkas ta minu kohta tegema solvavaid märkusi kõigi kirikuliikmete kuuldes. Sel päeval mõistsin, et Jumalale ei meeldi niisugune kummardusviis, ja ma lahkusin kirikust. Palvetasin püsivalt, et leida tõde.

Lõpuks kogusin julguse kokku ja võtsin ühendust ühe oma sugulasega, kes on Jehoova tunnistaja. Ta andis mulle ühe traktaadi. Kui olin selle läbi lugenud, taipasin kohe, et Jumal on mu palvetele vastanud. Peagi hakkas ka mu elukaaslane Piibli tõdede vastu huvi tundma ja me registreerisime oma abielu. Paraku jäi mu abikaasa hiljem väga haigeks. Kuid kuni surmani julgustas ta mind püsima tõeteel, et võiksime paradiisis uuesti kohtuda.

Olen igavesti tänulik Jehoovale, et ta vastas mu palvetele ja näitas, kuidas on õige teda kummardada. Jehoova vastas mu palvetele ka sel viisil, et kõigist mu kaheksast lapsest on saanud tema pühendunud teenijad.”