Elulugu

Olen hoidnud elu lihtsa, et teenida Jehoovat

JUTUSTANUD CLARA GERBER MOYER

Olen 92-aastane ja suudan vaevu liikuda, kuid sellegipoolest on mul selge mõistus ja hea mälu. Kui tänulik ma küll olen, et mul on olnud eesõigus teenida Jehoovat juba alates lapsepõlvest! Minu lihtne eluviis on selle aarde hoidmise tunduvalt hõlpsamaks teinud.

OLEN sündinud 18. augustil 1907. aastal Alliance’is (Ohio osariik, USA) vanimana meie pere viiest lapsest. Kui olin kaheksa-aastane, sõitis jalgrattaga meie piimafarmi juurde üks täisajaliselt teeniv piibliuurija, nagu sel ajal Jehoova tunnistajaid nimetati. Ta kohtas uksel minu ema Laura Gerberit ja küsis temalt, kas ta teab, miks on maailmas nii palju kurjust. Ema oli selle üle ühtelugu mõtisklenud.

Pärast nõupidamist isaga, kes oli parasjagu laudas, tellis ema kuuest köitest koosneva raamatusarja „Kirjauurimused” („Studies in the Scriptures”). Ta lausa neelas neid raamatuid ja selgunud piiblitõed läksid talle sügavale hinge. Ema uuris kuuendat köidet „Uus loodu” („The New Creation”) ning mõistis selgelt, kui vajalik on kristlik ristimine vee alla kastmise teel. Ta ei teadnud, kust leida piibliuurijaid, ja nii palus ta isa, et see ristiks ta meie farmi väikeses ojas, ehkki väljas oli päris külm – oli märtsikuu aastal 1916.

Varsti pärast seda nägi ema ajalehes kuulutust, mis teatas, et Alliance’i Veteranitütarde Majas peetakse üks kõne. Kõne pealkiri oli „Jumalik aegade kava”. Sama pealkirja kandis ka „Kirjauurimuste” esimene köide ning seepärast asus ema otsekohe tegutsema. Hobune rakendati vankri ette ja nii sõitsime kogu perega oma esimesele koosolekule. Sellest ajast alates hakkasime käima pühapäeva ja kolmapäeva  õhtuti vendade pool koosolekutel. Mõne aja pärast ristis üks kristliku koguduse esindaja mu ema uuesti. Isa, kes oli alati hõivatud farmitööga, hakkas lõpuks samuti piibliuurimise vastu huvi tundma, ja ta ristiti mõned aastad hiljem.

Kohtumine juhtivate vendadega

Vahitorni Ühingu president Joseph F. Rutherford tuli 10. juunil aastal 1917 Alliance’i pidama kõnet teemal „Miks rahvad sõdivad?”. Olin seda üheksa-aastase tüdrukuna kuulamas koos oma vanemate ja kahe venna, Willie ja Charlesiga. Kohale oli tulnud üsna suur hulk rahvast, rohkem kui 100 inimest. Pärast seda kui vend Rutherford oli Columbia Theater’s kõne pidanud, tehti enamikust kohalviibijatest väljas ühispilt. Järgmisel nädalal pidas Alexander H. Macmillan samas kohas kõne pealkirjaga „Jumala tulevane Kuningriik”. Oli tõesti suur asi, et need vennad meie linnakesse tulid.

Meeldejäävad esimesed konvendid

Esimene konvent, kus ma käisin, peeti aastal 1918 Ohios Atwateris, mõne miili kaugusel Alliance’ist. Ema küsis ühingu esindajalt, kas ma olen piisavalt vana, et võiksin lasta end ristida. Tundsin, et olen teinud kindla otsuse pühenduda Jumalale ja täita tema tahet. Nii lubatigi mind samal päeval ristimisele, mis toimus ühes ojas suure õunaaia lähedal. Vennad olid pannud püsti telgi, kus sain vahetada riided, misjärel mind ristiti, seljas üks vana kohmakas öösärk.

1919. aasta septembris tegin koos vanematega rongireisi Sanduskysse (Ohio osariik) Erie järve äärde. Seal läksime praamile ja jõudsime peagi Cedar Pointi, kus toimus üks meeldejääv konvent. Sadamas maale astudes nägime väikest kioskit, kus müüdi söögipoolist. Sain sealt hamburgeri, mis oli mulle tol ajal tõeline luksustoit. See oli nii maitsev! Kaheksapäevase konvendi kohalviibijate kõrgarv oli 7000. Kuna seal polnud helivõimendusseadmeid, pidin hoolega kõrvu teritama.

Sellest konvendist alates hakati välja andma „Vahitorni” kaasajakirja „Kuldne Aeg” (nüüd „Ärgake!”). Konvendi pärast puudusin ma esimese nädala koolist, kuid asi oli seda väärt. Cedar Point oli kuurortlinn ning ühe sealse restorani kokad pidid konvendi delegaatidele süüa valmistama. Kuid mingil põhjusel toimus kokkade ja ettekandjate streik, seepärast asusid delegaatidele einet valmistama kristlikud vennad, kellel oli kogemusi toiduvalmistamise alal. Palju aastakümneid hiljemgi on Jehoova rahvas kokkutulekutel ja konventidel ise süüa valmistanud.

Meil oli eesõigus minna ka 1922. aasta septembris Cedar Pointi üheksapäevasele konvendile. Siis oli kohalviibijate kõrgarv rohkem kui 18 000. See oligi konvent, kus vend Rutherford julgustas meid: „Kuulutage, kuulutage, kuulutage Kuningat ja tema kuningriiki!” Minu enda teenistus oli aga alanud traktaatide ja ajakirja „Kuldne Aeg” levitamisega mitu aastat varem.

Väärtuslik teenistus

1918. aasta algul levitasin naaberfarmides traktaati „Babüloni langemine” („The Fall of Babylon”). Kuna ilmad olid külmad, kuumutasime kodus pliidi peal steatiiti ja panime siis selle hobuvankrisse, et oma jalgu soojendada. Panime selga soojad mantlid ja pähe soojad mütsid, sest vanker oli küll ülevalt ja külgedelt kaetud, kuid selles polnud soojendust. Ja ikkagi oli see rõõmus aeg.

Aastal 1920 anti välja „Lõpetatud saladuse” ajakirjavormis eriväljaanne, mida kutsuti „ZG”-ks. * Levitasin seda koos oma vanematega Alliance’is. Sel ajal käisid kuulutajad ukselt uksele tööl üksinda. Nii astusin ka mina kartlikult ühe veranda juurde, kus istus mitu inimest. Kui olin oma esitluse teinud, sõnas üks naine: „Vaata kui kenasti ta räägib”, ja võttis  väljaande vastu. Sel päeval – esimene kord, mil tegin majast majja tööl pikema ametliku esitluse – levitasin ma 13 „ZG”-d.

Kui käisin üheksandas klassis, haigestus ema kopsupõletikku ning ta pidi jääma haigevoodisse rohkem kui kuuks ajaks. Mu noorim õde Hazel oli alles beebi ning seepärast lahkusin ma koolist, et aidata farmis tööd teha ja laste eest hoolitseda. Kõigele vaatamata suhtus meie pere Piibli tõesse tõsiselt ja me käisime korrapäraselt kõigil koguduse koosolekutel.

1928. aasta Kristuse surma mälestusõhtul anti kõigile kohalviibijatele traktaat pealkirjaga „Kus on need üheksa?” („Where are the Nine?”). See arutles Luuka evangeeliumi 17. peatüki salme 11 kuni 19, kus on kirjas, et kümnest pidalitõvest paranenud mehest tuli ainult üks Jeesust imetervendamise eest alandlikult tänama. See puudutas mu südant. Küsisin endalt: „Kui tänulik olen mina?”

Kuna kodus läksid nüüd asjad hästi ning ma olin terve ja muude kohustusteta, otsustasin kodust lahkuda, et alustada pioneerteenistust, nagu nimetatakse täisajalist teenimist. Vanemad julgustasid mind nii toimima. Niisiis sain koos oma partneri Agnes Aletaga kuulutustöö territooriumi ning 1928. aastal 28. augusti õhtul kell üheksa astusime rongile. Kummalgi meist oli ainult üks reisikott ja ranits piiblilise kirjanduse jaoks. Jaamas minu õed ja vanemad nutsid, ka meie nutsime. Arvasin, et võib-olla ei näe ma neid enam iialgi, sest uskusime Harmagedooni nii lähedal olevat. Järgmisel hommikul jõudsime oma territooriumile Brooksville’i (Kentucky osariik).

Üürisime pansionaadis väikse toa, ostsime spagetikonserve ja tegime endale ka võileibu. Iga päev läksime välja kumbki eri suunas ja pakkusime korterivaldajatele viit köidetud raamatut 1.98 dollari eest. Järk-järgult käisime linna läbi ja kohtasime palju inimesi, kes olid päris huvitatud Piiblist.

Umbes kolme kuuga külastasime Brooksville’is ja selle ümbruses, samuti ka Augustas, kõiki inimesi. Nii läksime edasi tööle Maysville’i, Parisesse ja Richmondi. Järgmise kolme aasta jooksul käisime läbi palju Kentucky maakondi, kus polnud veel ühtki kogudust. Meie sõbrad ja perekonnaliikmed Ohiost aitasid meid sageli. Nad sõitsid kohale ja olid koos meiega teenistuses nädala või vahel ka kauem.

Teisi meeldejäävaid konvente

Tõeliselt meeldejääv oli Columbuses (Ohio osariik) 1931. aastal 24. kuni 30. juulini toimunud konvent. Siis teatatigi, et me võtame endile Piiblil põhineva nime Jehoova tunnistajad (Jesaja 43:12). Varem, kui inimesed meilt küsisid, mis usundist me oleme, vastasime: „Rahvusvahelised Piibliuurijad.” See aga õigupoolest ei eristanud meid kõigist teistest, sest mitmete usurühmituste liikmed nimetasid endid piibliuurijateks.

Mu kaaslane Agnes oli abiellunud, niisiis olin ma jäänud üksi. Olin vaimustatud, kui teatati, et kõik, kes otsivad endale pioneeritööpartnerit, peaksid sellest teada andma. Niimoodi kohtasin ma Bertha ja Elsie Gartyt ning Bessie Ensmingerit. Neil oli kaks autot ja nad otsisid neljandat õde, kes oleks pioneer ja võiks nendega koos töötada. Lahkusime konvendilt üheskoos, ehkki me polnud kunagi varem kohtunud.

Sel suvel töötasime läbi Pennsylvania osariigi. Talve lähenedes esitasime soovi minna soojematesse lõunapoolsematesse osariikidesse nagu Põhja-Carolina, Virginia ja Maryland. Kevadel läksime tagasi põhja poole. Nii toimisid sel ajal tavaliselt kõik pioneerid. Ka John Booth ja Rudolph Abbuhl järgisid seda moodust ning võtsid 1934. aastal Hazardisse (Kentucky osariik) kaasa Ralph Moyeri ja tema noorema venna Willardi.

Olin Ralphiga kohtunud mitmel korral, lähemalt saime tuttavaks suurel Washingtoni (Columbia distrikt) konvendil, mis toimus 1935. aastal 30. maist kuni 3. juunini. Istusime Ralphiga rõdul, kui esitati kõnet „suurest hulgast rahvast” (Ilmutuse 7:9–14). Kuni selle  ajani uskusime, et see suur rahvahulk kujutab taevase klassi liikmeid, kes on vähem ustavad kui need 144 000 (Ilmutuse 14:1–3). Mina ei tahtnud nende hulka kuuluda!

Kui vend Rutherford selgitas, et see suur hulk rahvast on maine klass, kes elab ustavana üle Harmagedooni, olid paljud meist üllatunud. Siis kutsus ta üles kõiki, kes kuuluvad selle suure hulga rahva sekka, püsti tõusma. Mina küll ei tõusnud, aga Ralph tõusis. Hiljem said need mõtted mulle siiski selgemaks ja aasta 1935 oli viimane, mil ma Kristuse surma mälestusõhtul võtsin sümboolsest leivast ja veinist osa. Kuid ema võttis sümbolitest osa kuni oma surmani 1957. aasta novembris.

Püsiv kaaslane

Jätkasime Ralphiga kirjavahetust. Teenisin Lake Placidis (New Yorgi osariik) ja tema Pennsylvanias. Ralph ehitas 1936. aastal väikese vagunelamu, mida sai autoga vedada. Ta vedas selle Pottstownist (Pennsylvania osariik) Newarki (New Jersey osariik), et viibida konvendil, mis kestis seal 16. kuni 18. oktoobrini. Ühel õhtul pärast programmi läksime pioneeridega mitmekesi Ralphi uut vagunelamut vaatama. Seisime Ralphiga kahekesi vagunis väikese kraanikausi kõrval, kui ta küsis: „Kas sulle meeldib see vagun?”

Kui ma noogutasin, küsis ta veel: „Kas sa tahaksid elada selles?”

„Jah,” vastasin ma. Siis suudles ta mind õrnalt – ma ei unusta seda iialgi. Paar päeva hiljem saime abielutunnistuse. Järgmisel päeval pärast konventi, 19. oktoobril, sõitsime Brooklyni Vahitorni ühingu trükikoda vaatama. Seal palusime endale ka kuulutustööterritooriumi. Grant Suiter oli territooriumide ülevaataja ja ta küsis, kellele seda territooriumi vaja on. Ralph vastas: „Meile, kui saame abielluda.”

„Kui tulete tagasi õhtul kell viis, siis saame ehk midagi korraldada,” kostis vend Suiter. Nii me abiellusimegi samal õhtul ühe tunnistaja kodus Brooklyn Heightsis. Sõime koos mõnede sõpradega lähedalasuvas restoranis õhtust ja sõitsime seejärel ühissõidukiga Ralphi vagunelamu juurde Newarki (New Jersey osariik).

Varsti olime teel Heathsville’i poole Virginiasse, kus asus meie esimene ühine pioneerteenistuse territoorium. Töötasime Northumberlandi maakonnas ja seejärel kolisime Fultoni ja Franklini maakonda Pennsylvanias. Aastal 1939 kutsuti Ralph vöönditööle, mille käigus meil tuli külastada järgemööda paljusid kogudusi. Teenisime kogudusi Tennessee osariigis. Järgmisel aastal sündis meile poeg Allen ja me katkestasime vöönditöö aastal 1941. Meid määrati seejärel Marioni (Virginia osariik) eripioneerideks. Sel ajal tähendas see iga kuu 200 tundi teenistust.

 Muudatused

Aastal 1943 otsustasin, et pean loobuma eripioneerteenistusest. Elada pisikeses vagunis, hoolitseda väikse lapse eest, valmistada süüa, hoida kogu pere riided puhtad ja kuulutada iga kuu umbes 60 tundi – see oli kõik, mis ma suutsin teha. Ralph sai jätkata teenimist eripioneerina.

Kolisime Alliance’i (Ohio osariik) aastal 1945 tagasi, müüsime maha vagunelamu, mis oli olnud meile üheksa aastat kodu eest, ja asusime elama minu vanemate juurde talumajja. Selle maja verandal ongi sündinud meie tütar Rebekah. Ralph leidis linnast osaajalist tööd ja hakkas üldpioneeriks. Mina töötasin farmis ja tegin kõik, et aidata tal pioneerteenistust jätkata. Ehkki mu vanemad pakkusid meile tasuta maad ja maja, keeldus Ralph sellest. Et võiksime paremini seista Kuningriigi huvide eest, ei soovinud ta võtta endale seda koormat.

Aastal 1950 asusime taas Pottstowni (Pennsylvania osariik) ja rentisime seal ühe maja 25 dollari eest kuus. Järgmise 30 aasta jooksul tõusis rent vaid 75 dollarini. Tundsime, et Jehoova aitab meil hoida elu lihtsa (Matteuse 6:31–33). Ralph töötas kolm päeva nädalas meestejuuksurina. Uurisime igal nädalal oma kahe lapsega Piiblit, käisime koguduse koosolekutel ja kuulutasime terve perega Kuningriigi head sõnumit. Ralph oli juhtiv ülevaataja kohalikus koguduses. Kuna hoidsime elu lihtsa, saime Jehoova teenistuses palju ära teha.

Kaotan oma kalli abikaasa

17. mail 1981. aastal olime parasjagu kuningriigisaalis ja kuulasime avalikku kõnet. Ralph tundis end halvasti, ta läks saali tagumisse ossa ja saatis siis mulle ühe teenindajaga teate, et läheb koju. See ei olnud üldse Ralphi moodi ja ma palusin, et keegi mind kohe koju viiks. Ralph suri umbes tunni aja pärast raskekujulisse südamerabandusse. Tollesama hommiku „Vahitorni”-uurimise lõppedes teatati kogudusele, et ta on surnud.

Isegi sel kuul oli Ralph olnud teenistuses üle 50 tunni. Tema täisajaline teenistus pioneerina kestis üle 46 aasta. Inimestest, kellega ta Piiblit uuris, on rohkem kui sada saanud ristitud Jehoova tunnistajateks. Need vaimsed õnnistused, mis meile osaks said, on korvanud kõik nende aastate jooksul toodud ohvrid.

Olen tänulik oma eesõiguste eest

Viimase 18 aasta jooksul olen elanud üksi, käinud koosolekutel, kuulutanud teistele niipalju kui võimalik ja uurinud Jumala Sõna. Praegu on mul hooldekodus tuba. Mul on ainult mõni üksik mööbliese ja ma ei ole tahtnud endale televiisorit. Kuid mu elu on täisväärtuslik ja vaimselt rikas. Mu vanemad ja kaks venda olid surmani ustavad, mu kaks õde jätkavad siiani ustavalt tõeteel käimist.

Olen rõõmus, et mu poeg Allen teenib kristliku kogudusevanemana. Ta on palju aastaid paigaldanud kuningriigisaalide ja kokkutulekusaalide helivõimendussüsteeme ning on teinud samasugust tööd ka suvekonventidel. Tema naine on ustav Jumala teenija ja nende kaks poega teenivad kogudusevanematena. Mu tütar Rebekah Karres on olnud täisajalises teenistuses üle 35 aasta, sealhulgas neli aastat Jehoova tunnistajate peakorteris Brooklynis. Ta on oma abikaasaga olnud viimased 25 aastat reisival tööl Ameerika Ühendriikide eri paikades.

Jeesus ütles, et Kuningriik on otsekui peidetud varandus, mida on võimalik leida (Matteuse 13:44). Olen tänulik, et mu pere leidis selle varanduse nii palju aastaid tagasi. Milline suurepärane eesõigus on vaadata tagasi 80 aasta pikkusele pühendunud jumalateenimisele! Kui võiksin oma elu uuesti elada, elaksin samamoodi, sest tõepoolest, „[Jumala] heldus on parem kui elu” (Laul 63:4).

[Allmärkus]

[Pilt lk 23]

Kuulasime vend Rutherfordi kõnet aastal 1917 Alliance’is Ohios

[Pilt lk 23]

Koos Ralfiga tema enda ehitatud vagunelamu ees

[Pilt lk 24]

Koos oma kahe lapsega praegu