Eeskujulik mees, kes oli valmis oma viga parandama

„SAMBIA krokodillid söövad iga kuu ära 30 inimest.” Nii teatas aastaid tagasi üks Aafrika ajaleht. Ühe zooloogi sõnul, kes neid roomajaid uurimiseks on püüdnud, „vajatakse ühe krokodilli kinnihoidmiseks 12 meest”. Jõulise saba ja võimsate lõugadega krokodill võib olla hirmuäratav loom.

Looja kasutas seda „kõigi uljaste loomade kuningat” oma sulasele Iiobile olulise õppetunni andmisel (Iiob 40:25; 41:26). See leidis aset umbes 3500 aastat tagasi Uusimaal, mis asus ilmselt kusagil Põhja-Araabias. Kirjeldades seda looma, ütles Jumal Iiobile: „Ükski ei ole nõnda julge, et teda ärritada! Ja kes suudaks siis püsida minu ees?” (Iiob 41:2, EP 97). Kui õiged sõnad! Kui me kardame krokodilli, siis seda enam peaksime ju kartma rääkida vastu tema Loojale! Iiob hindas seda õppetundi ja tunnistas oma eksimust (Iiob 42:1–6).

Kui juttu tuleb Iiobist, võiksime tuletada meelde tema ustavat eeskuju katsumustes vastupidamisel (Jakoobuse 5:11). Tegelikult rõõmustas Iiob Jehoovat juba enne, kui ta usk tõsiselt läbi katsuti. Jumala hinnang oli, et tol ajal ’tema sarnast maa peal ei olnud: vaga ja õiglane mees, kartis Jumalat ja hoidus kurjast’ (Iiob 1:8). See peaks ärgitama meid Iiobi kohta rohkem teada saama, kuna nii võime paremini mõista, kuidas ka meie saame Jumalale heameelt valmistada.

Esmatähtis oli suhe Jumalaga

Iiob oli jõukas mees. Lisaks kullale oli tal 7000 lammast, 3000 kaamelit, 500 emaeeslit, 1000 härga ja rohkesti sulaseid (Iiob 1:3). Iiob lootis siiski Jehoovale, mitte rikkusele. Ta arutles: „Kas ma panin oma lootuse kullale või ütlesin ma kalleimale kullale: „Ma usaldan sind!”? Kas ma rõõmutsesin, et mu varandus oli suur või et mu käsi saavutas väga palju? ... siis oleks seegi olnud kohtuväärt süü, sest ma oleksin siis ju salanud Jumala, kes on ülal!” (Iiob 31:24–28). Me peaksime nagu Iiobki hindama lähedast  suhet Jehoova Jumalaga palju rohkem kui materiaalseid asju.

Kaasinimeste õiglane kohtlemine

Kuidas suhtus Iiob oma sulastesse? Nad pidasid teda erapooletuks ja ligipääsetavaks, nagu seda väljendavad järgmised Iiobi sõnad: „Kui ma oleksin põlanud oma sulase ja ümmardaja õigust, kui neil oli minuga tüli, mis ma oleksin teinud siis, kui Jumal oleks tõusnud? Ja kui ta oleks katsuma tulnud, mis ma siis temale oleksin kostnud?” (Iiob 31:13, 14). Iiob hindas Jehoova halastust ja seepärast tegeles ta halastavalt ka oma sulastega. Milline suurepärane eeskuju eriti just neile, kes on kristlikus koguduses ülevaataja-ametis. Nemadki peavad olema õiglased, erapooletud ja ligipääsetavad.

Iiob tundis huvi ka nende vastu, kes ei kuulunud tema kodakonda. Tema hool teiste vastu ilmnes sõnadest: „Kas ma olen tagasi lükanud vaeste soove või lasknud tuhmuda lesknaise silmi? ... Kui mu käsi on ähvardanud vaestlast, kuna ma väravas nägin enesele abi, siis langegu mu õlg liigesest välja ja murdugu mu käsivars õlavarreluust saadik!” (Iiob 31:16–22). Olgem sama hoolivad koguduseliikmete vastu, keda teame olevat raskustes.

Kuna Iiob ilmutas omakasupüüdmatut huvi ligimese vastu, oli ta võõraste vastu külalislahke. Seetõttu võis ta öelda: „Võõras ei ole pidanud ööbima tänaval, ma avasin teekäijale oma ukse” (Iiob 31:32). Milline tore eeskuju nüüdisaegsetele Jumala teenijatele! Kui kuningriigisaali tulevad äsja Piibli tõe vastu huvi tundma hakanud inimesed, siis võib meie osutatud külalislahkus aidata neil vaimselt edeneda. Loomulikult vajavad meie armastavat külalislahkust ka reisivad ülevaatajad ja teised kristlased (1. Peetruse 4:9; 3. Johannese 5–8).

Iiob suhtus õigesti isegi oma vaenlastesse. Ta ei rõõmustanud, kui mingi õnnetus juhtus nendega, kes teda vihkasid (Iiob 31:29, 30). Selle asemel oli ta valmis neile head tegema, nagu on näha tema valmisolekust palvetada kolme petliku trööstija eest (Iiob 16:2; 42:8, 9; võrdle Matteuse 5:43–48).

Seksuaalne puhtus

Iiob oli oma abikaasale ustav, mitte kunagi ei lubanud ta oma südames areneda sobimatul kiindumusel teise naise vastu. Iiob ütles: „Ma andsin ju oma silmadele seaduse! Kuidas ma võiksin siis vaadata neitsi poole? Kui mu süda on lasknud ennast ahvatleda mõne naise  poole ja ma olen varitsenud oma ligimese ukse taga, siis jahvatagu mu naine võõrale ja heitku teised tema peale! Sest see oleks olnud häbitegu ja kohtuväärt süü” (Iiob 31:1, 9–11).

Iiob ei lasknud ebamoraalsetel soovidel oma südant rikkuda. Ta toimis õigel viisil. Pole ime, et Jehoova Jumal tundis rõõmu sellest ustavast mehest, kes võitles ebamoraalsete ahvatluste vastu (Matteuse 5:27–30).

Mure perekonna vaimsuse pärast

Aeg-ajalt korraldasid Iiobi pojad pidusööke, kuhu tulid kokku kõik tema pojad ja tütred. Kui need pidupäevad olid möödas, oli Iiob väga mures, ega mõni tema lastest pole ehk Jehoova vastu mingil moel patustanud. Seepärast tegutses Iiob, nagu on Pühakirjas kirjutatud: „Kui pidupäevad olid ringi teinud, siis Iiob läkitas poegadele järele ja pühitses neid; ta tõusis hommikul vara ja ohverdas põletusohvreid, igaühe eest ühe, sest Iiob mõtles: „Võib-olla on mu pojad pattu teinud ja südames Jumalat neednud”” (Iiob 1:4, 5). Ilmselt mõjutas Iiobi mure tema pere liikmeid aupaklikult kartma Jehoovat ja käima Tema teedel!

Tänapäeval on kristlikel perekonnapeadel vaja õpetada oma peret Jumala Sõna Piibli alusel (1. Timoteosele 5:8). Kindlasti on ka kohane palvetada perekonnaliikmete eest (Roomlastele 12:12).

Ustav vastupidavus katsumustes

Enamikule Piibli lugejaile on teada, missuguseid raskeid katsumusi pidi Iiob üle elama. Kurat-Saatan väitis, et katsumusrikkas olukorras Iiob neab Jumalat. Jehoova võttis selle väljakutse vastu ja Saatan hakkas viivitamata Iiobile õnnetusi põhjustama. Iiob kaotas kõik oma kariloomad. Mis veelgi halvem, tal tuli elada üle kõigi oma laste hukk. Varsti pärast seda lõi Saatan Iiobit hirmsate paisetega pealaest jalatallani (Iiobi peatükid 1, 2).

Mis oli tulemus? Kui tema naine tahtis, et ta Jumalat neaks, ütles Iiob: „Sinagi räägid nagu rumalad naised räägivad! Kas me peaksime Jumalalt vastu võtma ainult head, aga mitte kurja?” Piibli ülestähendus lisab: „Kõige selle juures ei teinud Iiob oma huultega pattu” (Iiob 2:10). Jah, Iiob pidas ustavalt vastu ja tõestas sellega, et Saatan on valetaja. Pidagem meiegi katsumustes vastu ja tõestagem, et teenime Jehoovat puhtast armastusest (Matteuse 22:36–38).

Alandlik valmisolek oma viga parandada

Ehkki Iiob oli mitmes valdkonnas eeskujulik, ei olnud ta täiuslik. Ta ütles seda ise: „Kes võib roojasest teha puhta? Mitte keegi!” (Iiob 14:4; Roomlastele 5:12). Seega, kui Jumal ütles, et Iiob on laitmatu, siis oli see õige selles mõttes, et Iiob tegi kõik, mida Jumal ootab ühelt ebatäiuslikult ja patuselt inimeselt, kes teda teenib. Kas pole julgustav!

Iiob pidas oma katsumuses vastu, kuid seeläbi sai ilmsiks ka üks puudus. Tema juurde tulid kolm niinimetatud trööstijat, kes olid kuulnud kõigist tema õnnetustest (Iiob 2:11–13). Nad väitsid süüdistavalt, et Jehoova karistab Iiobit raskete pattude eest. Loomulikult tegid sellised valesüüdistused Iiobile haiget ja ta püüdis end innukalt kaitsta. Kuid ta muutus tasakaalutuks ja hakkas end õigustama. Iiob andis koguni mõista, et ta on Jumalast õigem! (Iiob 35:2, 3.)

Kuna Jumal armastas Iiobit, kasutas ta üht noort meest, et see suunaks Iiobi tähelepanu tema veale. Piiblis on kirjas: „Eliihu ... viha süttis põlema Iiobi vastu, sellepärast et too pidas ennast Jumalast õigemaks.” Nagu Eliihu ütles: „Iiob on öelnud: „Ma olen õige, aga Jumal on võtnud minult õiguse!”” (Iiob 32:2; 34:5). Sellest hoolimata ei ühinenud Eliihu kolme „trööstijaga” ega teinud ekslikku järeldust, et Jumal karistab Iiobit tema pattude pärast. See-eest väljendas Eliihu veendumust, et Iiob on ustav, ja andis talle nõu: „Asi on tema [Jehoova] ees, seepärast oota teda!” Tõepoolest, Iiob oleks pidanud ootama Jehoovat, selle asemel  et end rutakalt kaitsma hakata. Eliihu kinnitas Iiobile: „Tema [Jumal] on ... rikas õiglusest, tema ei riku õigust!” (Iiob 35:14; 37:23).

Iiobil oli vaja oma mõtteviisi parandada. Seepärast andis Jehoova talle õppetunni, mis näitas, kui väike on inimene, võrreldes Jumala suurusega. Jehoova osutas maale, merele, tähistaevale, loomadele ja paljudele teistele loomistöö imedele. Lõpuks rääkis Jumal krokodillist. Iiob oli alandlikult valmis oma viga parandama, nii et ta on ka selles suhtes meile eeskujuks.

Ehkki me võime Jehoovat teenides tublid olla, teeme ikkagi vigu. Kui viga on tõsine, võib Jehoova meid mingil viisil noomida (Õpetussõnad 3:11, 12). Meile võib tulla meelde kirjakoht, mis koputab meie südametunnistusele. Võib-olla on „Vahitornis” või mõnes muus Vahitorni ühingu väljaandes kirjas midagi, mis teeb meid oma eksimusest teadlikuks. On võimalik, et ka mõni kaaskristlane osutab lahkelt valdkonnale, kus me pole järginud Piibli põhimõtet. Kuidas me reageerime sellisele noomimisele? Iiob näitas üles kahetsevat vaimu, kui ta ütles: „Ma võtan kõik tagasi ning kahetsen põrmus ja tuhas” (Iiob 42:6).

Tasu Jehoovalt

Jehoova tasus oma sulasele Iiobile ning andis talle elupäevi veel 140 aastat. Selle aja jooksul sai ta palju rohkem tagasi, kui oli kaotanud. Ja ehkki Iiob viimaks suri, äratatakse ta kindlasti üles Jumala uues maailmas (Iiob 42:12–17; Hesekiel 14:14; Johannese 5:28, 29; 2. Peetruse 3:13).

Ka meie võime olla kindlad Jumala soosingus ja õnnistuses, kui teenime teda lojaalselt ning oleme alati valmis oma viga parandama, kui meid Piibli põhjal noomitakse. Lõpptulemusena saame kindla lootuse elule Jumala uues maailmas. Mis veelgi tähtsam, me toome Jumalale au. Meie ustav teguviis saab oma tasu ja tõendab omalt poolt, et tema rahvas teenib teda südamesttulevast armastusest, aga mitte isekatel ajenditel. Milline eesõigus on meil rõõmustada Jehoova südant, nagu seda tegi ka ustav Iiob, kes oli alandlikult valmis oma viga parandama! (Õpetussõnad 27:11.)

[Pildid lk 26]

Iiob kandis armastavalt hoolt orbude, leskede ja teiste eest

[Pildid lk 28]

Iiobile tasuti rikkalikult, sest ta oli alandlikult valmis oma viga parandama