Lugejate küsimusi

Apostel Paulus soovitas kirjakohas Roomlastele 12:19 Uue Maailma Tõlke järgi: „Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad vihale.” Kuna ka mitmes teises tõlkes on see lause sama moodi sõnastatud, kas siis Paulus andis mõista, et kristlased ei tohiks vihastuda?

Otse öeldes, ei. Apostel Paulus viitas siin Jumala vihale. Loomulikult ei tähenda see, et pole mingit tähtsust, kas kristlased annavad maad vihale või mitte. Piibel ütleb selgesõnaliselt, et me ei tohiks muutuda vihameelseks. Mõelgem mõningatele jumalikele nõuannetele.

„Hoidu meelepahast ja hülga viha, ära ärritu; sellest tuleb vaid paha” (Laul 37:8). „Igaüks, kes on oma vennale vihane, kuulub kohtu alla” (Matteuse 5:22). „Aga liha teod on ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kiimalus, ebajumalateenistus, nõidus, vaen, riid, kade meel, vihastumised” (Galaatlastele 5:19, 20). „Kõik kibedus ja äkiline meel ja viha ja kisa ja pilge jäägu teist kaugele ära” (Efeslastele 4:31). „Olgu vaid iga inimene nobe kuulma, pikaline rääkima, pikaline vihale” (Jakoobuse 1:19). Pealegi ütleb Õpetussõnade raamat korduvalt, et me ei annaks maad vihale ega kalduks vihastuma tühiste solvangute ja inimlike eksimuste pärast (Õpetussõnad 12:16; 14:17, 29; 15:1; 16:32; 17:14; 19:11, 19; 22:24; 25:28; 29:22).

Roomlastele 12:19 kaastekst on selliste soovitustega kooskõlas. Paulus toonitas, et meie armastus ei tohiks olla silmakirjalik, et me peaksime õnnistama neid, kes meid taga kiusavad, et me püüaksime teistest mõelda head, et me ei tasuks kurja kurjaga, vaid peaksime rahu kõigi inimestega. Peale seda rõhutas ta: „Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad vihale, sest on kirjutatud: „Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte, ütleb Jehoova.”” (Roomlastele 12:9, 14, 16–19, UM).

Tõepoolest, me ei tohiks lasta oma vihal anda tõuget kättemaksutegudeks. Meie õiglustaju ja meie võime olukorda hinnata on ebatäiuslikud. Kui laseme vihal anda tõuke kättemaksutegudeks, siis talitame tihti vääralt. See aga edendab Jumala Vastase Kuradi huve. Paulus kirjutas ühes teises kohas: „Vihastuge, aga ärge tehke pattu! Ärge laske päeva looja minna oma vihastuse üle ja ärge andke maad kuradile!” (Efeslastele 4:26, 27).

Parem ja mõistlikum on lasta Jumalal otsustada, millal ja kellele kätte maksta. Tema saab seda teha, olles teadlik kõigist asjaoludest, kusjuures igas ta kättemaksus peegeldub tema täiuslik õiglus. Me saame aru, et just seda tahtis Paulus kirjakohas Roomlastele 12:19 öelda, kui peame silmas tema viidet kirjakohale 5. Moosese 32:35, 41, kus on muu hulgas öeldud: „Minu käes on kättemaks ja tasumine.” (Võrdle Heebrealastele 10:30.) Seega on paljud nüüdisaja tõlkijad lisanud kirjakohale Roomlastele 12:19 sõna „Jumal”, ehkki algses kreekakeelses tekstis seda pole. Näiteks on olemas selliseid tõlkevariante nagu „andke maad Jumala vihale” (eestikeelne Piibel 1988); „las Jumal maksab kätte” (The Contemporary English Version); „las Jumal karistab oma tahte kohaselt” (The New Testament in Modern English); „jätke ruumi jumalikule kättemaksule” (The New English Bible).

Isegi siis, kui tõe vaenlased meid halvasti kohtlevad või taga kiusavad, saame ilmutada usaldust sellesse, kuidas Mooses kuulis Jehoova Jumalat iseloomustatavat: „Jehoova, Jehoova on halastaja ja armuline Jumal, pika meelega [„pikaldane vihastuma”, UM] ja rikas heldusest ning tõest, kes säilitab heldust tuhandeile, annab andeks ülekohtu ja üleastumised ning patu, aga kes siiski ei jäta süüdlast karistamata” (2. Moosese 34:6, 7, meie kursiiv).