Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Miks inimkond vajab abi

Miks inimkond vajab abi

Miks inimkond vajab abi

„OLIN ... tagakiusaja ja vägivaldne,” tunnistas üks varemalt uhke ning ägedaloomuline mees. Ta oli olnud pilkav teotaja, kes jumalakartlikke Jeesuse Kristuse järelkäijaid südametult vaevas ning ründas. „Aga ma olen armu saanud,” ütles ta tänulikult. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, sai sellest raevutsevast tagakiusajast ustav kristlik apostel Paulus (1. Timoteosele 1:12–16; Apostlite teod 9:1–19).

Mitte igaüks meist pole teinud selliseid tegusid nagu Paulus. Kuid siiski ei õnnestu meil kellelgi täita Jumala norme. Miks? „Sest kõik on pattu teinud ja on Jumala aust ilma” (Roomlastele 3:23). Me võime väga hõlpsalt vajuda täielikku ahastusse ning tunda end Jumala armu saamiseks liiga halvana. Kui Paulus oma patuste kalduvuste üle mõtles, hüüatas ta: „Oh mind viletsat inimest! Kes päästab mind sellest surma ihust?” Vastuseks oma küsimusele kirjutas ta: „Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi!” (Roomlastele 7:24, 25).

Kuidas saaks õiglane Looja teha tegemist patustega? (Laul 5:5.) Pane tähele, et Paulus ütles: „Tänu olgu Jumalale Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi!” (Meie kursiiv.) Üks teine mees, kes Jumalalt armu sai, selgitas: „Kui keegi pattu teeb, siis on meil eestkostja Isa juures, Jeesus Kristus, kes on õige. Ja tema on lepitus meie pattude eest; aga mitte ükspäinis meie, vaid ka kogu maailma pattude eest” (1. Johannese 2:1, 2).

Miks nimetatakse Jeesust Kristust „eestkostjaks Isa juures”? Ja kuidas on Jeesus „lepituseks” pattude eest?

Miks meil on vaja eestkostjat

Jeesus tuli maa peale „oma hinge andma lunaks paljude eest” (Matteuse 20:28). Luna on hind, mis makstakse selleks, et kedagi või midagi tagasi või vabaks osta. Verbivorm heebrea sõnast, mida tõlgitakse sõnaga „luna”, annab edasi mõtte pattude katmisest ehk lepitamisest (Laul 78:38). Kreekakeelset sõna, mis esineb kirjakohas Matteuse 20:28, kasutati iseäranis selleks, et viidata hinnale, mis maksti sõjavangide või orjade vabaks ostmiseks. Õiglus nõuab, et millegi vahetamisel antakse vastu midagi samaväärset.

Inimkond sattus orjusesse seetõttu, et esimene inimene mässas Jumala vastu. Nagu 1. Moosese 3. peatükk näitab, otsustas täiuslik inimene Aadam olla Jehoova Jumalale sõnakuulmatu. Niimoodi tehes müüs ta enda ning oma veel sündimata järeltulijad patu ja surma orjusesse. Sellega kaotas Aadam täiusliku inimelu anni nii enda kui ka kõigi oma järglaste jaoks (Roomlastele 5:12, 18, 19; 7:14).

Muistses Iisraelis tegi Jumal korralduse, mille järgi loomohvrid lepitasid ehk katsid rahva patud (3. Moosese 1:4; 4:20, 35). Sisuliselt anti patustaja elu asemel ohvrilooma elu (3. Moosese 17:11). Seega võis „lepituspäeva” pidada ka „lunastuspäevaks” (3. Moosese 23:26–28).

Kuna loomad on inimestest alamad, siis oli „võimatu, et härgade ja sikkude veri võib patud [täielikult] ära võtta” (Heebrealastele 10:1–4). See ohver, millel oleks piisav väärtus patte jäädavalt lepitada ehk kõrvaldada, pidi olema oma väärtuselt võrdne sellega, mille Aadam oli kaotanud. Õigluse vaekausid nõudsid, et täiuslik inimene (Jeesus Kristus) viiks tasakaalu selle, mille teine täiuslik inimene (Aadam) oli kaotanud. Ainuüksi täiusliku inimese elu sai olla lunastushinnaks, et osta välja Aadama järglased sellest orjusest, kuhu nende isa nad müünud oli. Põhimõte „hing hinge vastu” rahuldas tõelise õigluse nõuded (2. Moosese 21:23–25).

Kui Aadam patustas ja surma mõisteti, olid tema sündimata järglased ikka veel tema niudeis ning surid seetõttu koos temaga. Täiuslik inimene Jeesus, „viimne Aadam”, loobus vabatahtlikult endale perekonda soetamast (1. Korintlastele 15:45). Ka tema niudeis olid sündimata järglased, kui ta täiusliku inimesena ohvrisurma suri. Seepärast võib öelda, et tema niudeis olnud potentsiaalne inimkond suri koos temaga. Jeesus võttis Aadama patuse, sureva perekonna enda omaks. Ta loobus õigusest omaenese perele. Oma täiusliku inimelu ohverdamisega ostis Jeesus endale tagasi kogu Aadamast põlvnenud inimkonna, et see võiks saada tema pereks ning tema selle „Igaveseks Isaks” (Jesaja 9:5, 6).

Jeesuse lunastusohver avas sõnakuulelikele inimestele võimaluse saada Jumalalt armu ning saada igavene elu. Seetõttu kirjutas apostel Paulus: „Patu palk on surm, aga Jumala armuand on igavene elu Kristuses Jeesuses, meie Issandas!” (Roomlastele 6:23). Me soovime tõesti kiita Jehoovat selle armastuse ja kaastunde eest, mida väljendab lunastus, mis talle ja tema kallile Pojale nii kalliks maksma läks (Johannese 3:16). Kindlasti oli Jeesus meie „eestkostjaks Isa juures” siis, kui ta taevasele elule üles äratati ning kui ta taevas Jumalale oma lunastusohvri väärtuse esitas (Heebrealastele 9:11, 12, 24; 1. Peetruse 3:18). * Ent kuidas võib Jeesus Kristus aidata meid nüüd, kui ta on taevas?

[Allmärkus]

^ lõik 12 Vaata peatükke 4 ja 7 raamatust „Tundmine, mis viib igavesse ellu”, väljaandja Vahitorni Piibli ja Traktaatide Ühing.

[Pilt lk 4]

Jeesuse täiuslik inimelu sai Aadama järglaste lunahinnaks