Kas Piiblis on peidetud kood?

UMBES kaks aastat pärast Iisraeli peaministri Yitzhak Rabini mõrva 1995. aastal väitis üks ajakirjanik, et ta oli arvutitehnika abil avastanud algsest heebreakeelsest piiblitekstist selle sündmuse ennustuse. See ajakirjanik nimega Michael Drosnin kirjutas, et ta oli püüdnud juba aasta enne mõrva peaministrit hoiatada, kuid edutult.

Nüüdseks on avaldatud ka teisi raamatuid ja artikleid, mis väidavad, et selline peidetud kood kinnitab täielikult Piibli jumalikku inspireeritust. Kas selline kood on olemas? Kas mingi peidetud kood peaks olema aluseks usule, et Piibel on Jumalast inspireeritud?

Kas see idee on uus?

Arvamus, et piibliteksti on peidetud mingi kood, ei ole uus. See on kabala ehk traditsionaalse juudi müstitsismi keskne õpetus. Kabalistlike õpetajate arvates ei ole piibliteksti tavatähendus selle õige tähendus. Nad usuvad, et Jumal kasutas heebreakeelse piibliteksti üksikuid tähti sümbolitena, mis õigesti lahti mõtestatuna ilmutavad suuremat tõde. Nende arvates on igal heebrea tähel ja selle asukohal Piiblis mingi kindel Jumala seatud eesmärk.

Piiblikoodi uurija Jeffrey Satinoveri teatel usuvad need juudi müstikud, et heebrea tähed, millega pandi kirja loomisaruanne 1. Moosese raamatus, kätkevad endas uskumatut müstilist väge. Ta kirjutab: „Lühidalt öelduna pole 1. Moosese raamat lihtsalt kirjeldus; see on loomisakti enda instrument, Jumala mõistuses oleva tegevuskava ilming füüsilisel kujul.”

13. sajandi kabalistlik rabi Bachya ben Asher Hispaaniast Zaragoza linnast kirjutas, et talle avaldus teatud laadi peidetud info, kui ta luges ühest 1. Moosese raamatu osast iga 42. tähte. See kindla süsteemi järgi tähtede vahelejätmise meetod, mille abil üritatakse avastada peidetud sõnumeid, ongi aluseks tänapäeva piiblikoodi käsitusele.

 Arvutid „ilmutavad” koodi

Enne arvutiajastut oli inimese võime piibliteksti sel kombel uurida üsna piiratud. Ent 1994. aasta augustis avaldas ajakiri „Statistical Science” artikli, kus Eliyahu Rips ja tema kaasuurijad Jeruusalemma juudi ülikoolist tegid mõningaid üllatavaid tähelepanekuid. Nad selgitasid, et kui nad jätsid heebreakeelsest 1. Moosese raamatust ära kõik tähevahed ja valisid tähti teatud võrdsete vahemaade tagant, siis leidsid nad teksti kodeeritud 34 kuulsa rabi nimed koos muu infoga nende nimede vahetus läheduses, näiteks rabide sünni- ja surmakuupäevad. * Pärast korduvaid uuringuid avaldasid need uurijad oma lõpparvamuse: statistiliselt võttes ei saa 1. Moosese raamatusse kodeeritud info olla juhus – see on tõend inspireeritud infost, mis on ettekavatsetult peidetud sinna tuhandeid aastaid tagasi.

Toetudes sellele meetodile, tegi oma katsetusi ka ajakirjanik Drosnin, kui ta otsis peidetud infot heebreakeelse Piibli viiest esimesest raamatust. Drosnini sõnul leidis ta piibliteksti igat järgmist 4772. tähte lugedes sinna sisestatud Yitzhak Rabini nime. Seadnud piibliteksti 4772-tähelistesse ridadesse, nägi ta, et Rabini nimi (vertikaalselt lugedes) ristub reaga (5. Moosese 4:42, horisontaalselt lugedes), mida Drosnin tõlkis „mõrvar, kes hakkab mõrvama”.

Tegelikult räägib 5. Moosese 4:42 inimese tapjast, kes on tapnud kogemata. Seepärast on paljud Drosnini meelevaldset lähenemist kritiseerinud ja väitnud, et tema ebateaduslikke meetodeid kasutades võiks sarnaseid sõnumeid leida igast tekstist. Drosnin jäi aga endale kindlaks ja esitas järgneva väljakutse: „Kui minu kritiseerijad leiavad peidetud sõnumi peaministri mõrva kohta romaanist „Moby Dick”, siis ma usun neid.”

Kas tõend inspireeritusest?

Professor Brendan McKay Austraalia Rahvusliku Ülikooli arvutiteaduse osakonnast võttis Drosnini väljakutse vastu ja sooritas arvutiga ingliskeelses „Moby Dicki” tekstis põhjalikke otsinguid. * McKay väidab, et kasutades sama meetodit, mida Drosnin oli kirjeldanud, leidis ta „ennustused” Indira Gandhi, Martin Luther King juuniori, John F. Kennedy, Abraham Lincolni ja teiste mõrvade kohta. McKay väitel on „Moby Dick” „ette kuulutanud” ka Yitzhak Rabini mõrva.

Tulles tagasi 1. Moosese raamatu heebreakeelse teksti juurde, on professor McKay oma kaaslastega seadnud kahtluse alla ka Ripsi ja tema kaaslaste katsetulemused. Esitati süüdistus, et nende uuringu tulemusel pole suurt pistmist inspireeritud salasõnumiga. See olevat vaid teadlaste meetod ja lähenemisviis, kus sobiv andmestik valitakse üldjuhul uurijate suva järgi. Õpetlaste vaidlus selles küsimuses jätkub.

Teine vaidlusküsimus tekib siis, kui väidetakse, et sellised kodeeritud sõnumid on peidetud ettekavatsetult „standardsesse” ehk „algsesse” heebreakeelsesse teksti. Rips ja teised koos temaga tegutsevad uurijad ütlevad, et nad tegid oma otsingud „standardse, üldtunnustatud 1. Moosese teksti põhjal”. Drosnin kirjutab: „Kõik algkeelsed heebrea Piiblid, mis on praegu saadaval, on täht-tähelt sarnased.” Kuid kas see ikka on nii? „Standardsest” tekstist ei saa rääkida, sest tänapäeval kasutatakse erisuguseid heebreakeelseid Piibleid, mis põhinevad erinevatel muistsetel käsikirjadel. Ehkki Piibli sõnum ise ei erine, pole käsikirjad siiski täht-tähelt sarnased.

Paljud tänapäeva tõlked põhinevad Leningradi koodeksil – see on vanim täielik heebreakeelne masoreetne käsikiri –, mis on kirjutatud ümber umbes aastal 1000 m.a.j. Rips ja Drosnin kasutasid aga teist teksti, nimelt Korenit. Õigeusu rabi ja Harvardi ülikooli matemaatik  Shlomo Sternberg selgitab, et Leningradi koodeks „erineb Drosnini kasutatud Koreni väljaandest juba ainuüksi 5. Moosese raamatus 41 tähe võrra”. Surnumere käsikirjade seas on piiblitekste, mis on pandud kirja üle 2000 aasta tagasi. Nende käsikirjade kirjutusviis on tihtilugu märgatavalt erinev hilisemast masoreetsest tekstist. Mõnes kirjarullis oli sageli konkreetseid tähti lisatud, et osutada täishäälikutele, sest sel ajal polnud veel leiutatud vokaalimärke. Teistes kirjarullides kasutati jällegi vähem tähti. Kõigi olemasolevate piiblikäsikirjade võrdlemine näitab, et teksti tähendus on jäänud muutumatuks. Siiski on selgelt näha, et kirjutusviis ja tähtede hulk on eri käsikirjade tekstides erinev.

Oletatava peidetud sõnumi otsimine nõuab täiesti muutumatut teksti. Üksainus muutunud täht võib järjestuse ja väidetava sõnumi, kui see seal leiduks, täielikult segi ajada. Jumal on oma sõnumi Piiblis säilitanud. Kuid ta pole säilitanud puutumatuna igat tähte, nagu vaevaks teda selline kõrvaline nähtus kui läbi sajandite muutunud kirjaviis. Kas ei osuta see mitte sellele, et Jumal pole peitnud Piiblisse salasõnumit? (Jesaja 40:8; 1. Peetruse 1:24, 25.)

Kas peidetud piiblikood on meile vajalik?

Apostel Paulus kirjutas väga selgelt, et „kõik Kiri on Jumala Vaimu poolt sisendatud ja on kasulik õpetuseks, noomimiseks, parandamiseks, juhatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täielik ja kõigele heale tööle valmistunud” (2. Timoteosele 3:16, 17). Seda selget ja otsest Piibli sõnumit pole liiga raske mõista ega ellu rakendada, kuid paljud inimesed otsustavad seda eirata (5. Moosese 30:11–14). Prohvetiennustused, mis on Piiblis selgelt välja toodud, annavad kindla aluse uskuda selle inspireeritust. * Erinevalt peidetud koodist pole Piibli ennustused meelevaldsed ja need „ei ole omavolilise seletuse jaoks” (2. Peetruse 1:19–21).

Apostel Peetrus kirjutas, et „me ei ole Issanda Jeesuse Kristuse väge ja tulemist teile teatavaks tehes mitte järginud kavalasti sepitsetud tühje jutte” (2. Peetruse 1:16). Piiblikoodi käsituse juured ulatuvad juudi müstitsismi ja see kasutab „kavalasti sepitsetud” meetodeid, mis varjavad ja moonutavad Piibli inspireeritud teksti selget tähendust. Heebrea Kirjad mõistavad väga selgesõnaliselt hukka sellise müstilise tõlgendamise (5. Moosese 13:2–6; 18:9–13).

Kui õnnelikud me küll oleme, et me saame aru Piibli sõnumist ja juhistest, mis aitavad meil Jumalat tundma õppida! See on kaugelt parem kui püüda Jumala kohta teadmisi saada, otsides salasõnumeid, mis on kellegi isikliku tõlgenduse vili ja arvuti kaasabil tekkinud kujutelm (Matteuse 7:24, 25).

[Allmärkused]