Ustavad ja kartmatud natsliku surve all

Hollandi kuninganna Wilhelmina saatis 17. juunil 1946. aastal kaastundeavalduse ühele Amsterdamis elavale Jehoova tunnistajate perekonnale. Ta soovis väljendada oma imetlust selle pere poja Jacob van Bennekomi üle, kelle natsid II maailmasõja ajal hukkasid. Mõned aastad tagasi otsustas Ida-Hollandis asuva Doetinchemi linna nõukogu nimetada ühe tänava Bernard Polmani järgi, kes samuti oli üks sõja ajal hukatud Jehoova tunnistaja.

MIKS pöördusid natsid II maailmasõja ajal Jacobi, Bernardi ja teiste Hollandi Jehoova tunnistajate vastu? Kuidas suutsid need tunnistajad jääda ustavaks aastatepikkuse julma tagakiusamise all ning saavutada lõpuks oma kaasmaalaste ja kuninganna lugupidamise ja imetluse? Et seda teada saada, vaadakem mõningaid sündmusi, mis viisid Taaveti-Koljati vastasseisuni väikese grupi Jehoova tunnistajate ja hiiglasliku natsliku sõjamasina vahel.

Keelu all, kuid aktiivsemad kui kunagi varem

10. mail 1940. aastal vallutas natsiarmee kiiresti Hollandi. Kuna Jehoova tunnistajate kirjandus tõi päevavalgele natsismi kuriteod ja toetas Jumala Kuningriiki, asusid natsid aega viitmata tunnistajate tegevust peatama. Vähem kui kolm nädalat pärast sissetungi Hollandisse andsid natsid Jehoova tunnistajate keelustamiseks välja salajase käskkirja. See keeld avalikustati ühes pressiteates 10. märtsil 1941. aastal. Tunnistajaid süüdistati „kõikide riiklike ja kiriklike institutsioonide” vastu võitlemises. Selle tagajärjel hakati tunnistajaid jahtima veelgi pingsamalt.

 On huvitav, et kuigi kurikuulus Gestapo ehk salapolitsei hoidis oma järelevalve all kõiki kirikuid, kiusas ta julmalt taga vaid üht kristlikku organisatsiooni. Hollandi ajaloolane dr. Louis de Jong märgib, et „tagakiusamine kuni surmani puudutas vaid üht religioosset gruppi – Jehoova tunnistajaid”. („Hollandi Kuningriik Teise maailmasõja ajal” [Het Koninkrik der Nederlanden in de Tweede Wereldoorlog].)

Gestapo tegi Hollandi politseiga koostööd, et tunnistajate asukohti kindlaks määrata ja neid arreteerida. Kõigele lisaks andis oma endiste kaaskummardajate kohta natsidele infot üks kartma löönud ja usust ära taganenud reisiv ülevaataja. 1941. aasta aprilli lõpuks oli vangistatud 113 tunnistajat. Kas selline metsik rünnak peatas kuulutustöö?

Vastus on saladokumendis „Meldungen aus den Niederlanden” („Teadaandeid Hollandist”), mille koostas Saksa Sicherheitspolizei (julgeolekupolitsei) 1941. aasta aprillis. Dokumendis on kirjas Jehoova tunnistajate kohta: „See keelatud sekt tegutseb energiliselt kogu riigis edasi, peab ebaseaduslikke koosolekuid ja levitab lendlehti, millel on sellised hüüdlaused nagu „Jumala tunnistajate tagakiusamine on kuritegu” ja „Jehoova karistab tagakiusajaid igavese hävinguga”.” Kaks nädalat hiljem teatas sama allikas, et „hoolimata julgeolekupolitsei tugevdatud meetmetest piibliuurijate vastu, nende tegevus laieneb”. Jah, vaatamata arreteerimisohule jätkasid tunnistajad oma tööd. Ainuüksi 1941. aastal levitasid nad rahva seas üle 350 000 väljaande!

Mis aitas sellel väikesel, kuid järjest kasvaval, mõnesajast tunnistajast koosneval grupil seista julgelt vastu oma hirmuäratavatele vaenlastele? Just nagu vana aja ustav prohvet Jesaja, nii kartsid ka tunnistajad Jumalat, mitte inimesi. Miks? Kuna nad võtsid südamesse Jehoova julgustavad sõnad Jesajale: „Mina, mina olen see, kes teid trööstib! Kes oled sina, et sa kardad surelikke inimesi?” (Jesaja 51:12).

Kartmatus äratab austust

1941. aasta lõpuks oli arreteeritud tunnistajate arv tõusnud 241-ni. Mõningad andsid siiski järele inimesekartusele. Kurikuulus Saksa salapolitsei ametnik Willy Lages olevat öelnud, et „90 protsenti Jehoova tunnistajatest  keeldus midagi välja rääkimast, samal ajal kui vaid väga väike protsent teiste usugruppide liikmeid suutis vaikida”. Hollandi vaimulik Johannes J. Buskes, kes vangistati koos mõnede tunnistajatega, kinnitab Lagesi seisukohta. Buskes kirjutas 1951. aastal:

„Sel ajal tekkis mul sügav austus nende vastu, sest nad lootsid [Jumalale] ja nende usk oli võimas. Ma ei unusta iialgi noort meest – ilmselt polnud ta vanem kui 19-aastane –, kes oli levitanud lendlehti, mis ennustasid Hitleri ja Kolmanda Riigi langemist ... Ta oleks poole aasta pärast vabastatud, kui ta vaid oleks lubanud, et loobub niisugusest tegevusest. Ta keeldus väga kindlameelselt sellise lubaduse andmisest, misjärel ta mõisteti määramata ajaks Saksamaale sunnitööle. Me teadsime hästi, mida see tähendab. Järgmisel hommikul, kui teda ära hakati viima ja me temaga hüvasti jätsime, ütlesin talle, et me mõtleme tema peale ning palvetame tema eest. Tema ainus vastus oli: „Ärge muretsege minu pärast. Jumala Kuningriik tuleb kindlasti.” Niisuguseid asju juba ei unustata, ükskõik missuguseid vastuväiteid Jehoova tunnistajate õpetuste vastu ka ei toodaks.”

Julmast vastupanust hoolimata suurenes tunnistajate hulk pidevalt. Vahetult enne II maailmasõda oli neid umbes 300, kuid aastaks 1943 oli see arv tõusnud 1379-ni. Kurb küll, aga sama aasta lõpuks oli rohkem kui 350-st arreteeritud tunnistajast 54 erinevates koonduslaagrites surnud. Aastal 1944 oli veel 141 Hollandist pärit Jehoova tunnistajat mitmetes koonduslaagrites.

Natsliku tagakiusamise viimane aasta

Pärast liitlasvägede pealetungi algust 1944. aasta 6. juunil saabus tunnistajate tagakiusamise viimane aasta. Natsid ja nende toetajad olid sõjalises mõttes juba nurka surutud. Võiks arvata, et niisuguses olukorras natsid lõpetasid süütute kristlaste tagakiusamise. Siiski arreteeriti veel selle aasta jooksul 48 tunnistajat ja 68 vangistatud tunnistajat hukati. Üks nendest oli Jacob van Bennekom, keda mainisime eespool.

18-aastane Jacob oli nende 580 Jehoova tunnistaja hulgas, kes 1941. aastal ristiti. Varsti pärast seda tuli ta ära oma tasuvalt töölt, kuna see nõudis kompromisse kristliku neutraalsuse suhtes. Ta hakkas tööle käskjalana ja alustas täisajalist teenistust. Piiblilise kirjanduse edasitoimetamisel võeti ta kinni ja arreteeriti.  1944. aasta augustis kirjutas 21-aastane Jacob oma perekonnale Rotterdami vanglast:

„Ma tunnen end väga hästi ja olen rõõmus ... Mind on nüüdseks neli korda üle kuulatud. Esimesed kaks korda olid päris rängad ja mind peksti kõvasti, aga tänu Issanda väele ja ärateenimata headusele pole ma siiani midagi välja rääkinud ... Ma olen saanud siin kokku kuus kõnet pidada, kusjuures kuulajate üldarv on olnud 102. Mõned neist tunnevad asja vastu päris suurt huvi ja on lubanud vabaks saades sellega kohe edasi tegelema hakata.”

14. septembril 1944. aastal viidi Jacob Hollandi linna Amersfoorti koonduslaagrisse. Sealgi jätkas ta kuulutustööd. Kuidas? Üks kaasvang meenutas: „Vangid korjasid valvurite äravisatud konisid ja kasutasid piiblilehti sigaretipaberina. Mõnikord õnnestus Jacobil lugeda mõned sõnad piiblilehelt, mida kavatseti tarvitada sigareti rullimiseks. Kohe võttis ta need sõnad aluseks, et meile kuulutada. Peagi andsime Jacobile hüüdnime „Piiblimees”.”

Oktoobris 1944 oli Jacob suure hulga vangide seas, keda sunniti kaevama tankitõrjekraave. Jacob keeldus sellest tööst, kuna tema südametunnistus ei lubanud tal toetada sõjalist tegevust. Ehkki vangivalvurid ähvardasid teda korduvalt, ei andnud ta alla. Üks ohvitser viis ta 13. oktoobril üksikkongist tagasi tööpaika. Jällegi jäi Jacob enesele kindlaks. Lõpuks kästi Jacobil endale haud kaevata ja ta lasti maha.

Jaht tunnistajatele jätkub

Jacobi ja teiste julge hoiak ajas natsid raevu ja päästis valla uue jahi tunnistajatele. Üheks nende märklauaks sai 18-aastane Evert Kettelarij. Alguses õnnestus Evertil minema pääseda ja peitu pugeda, kuid hiljem ta arreteeriti ja teda peksti julmalt, et ta annaks infot teiste tunnistajate kohta. Ta keeldus sellest, misjärel ta saadeti Saksamaale sunnitööle.

Samal kuul, 1944. aasta oktoobris, läks politsei Everti õemehe Bernard Luimesi järele.  Kui nad ta leidsid, oli ta parasjagu koos kahe teise tunnistaja – Antonie Rehmeieri ja Albertus Bos’iga. Albertus oli juba olnud koonduslaagris 14 kuud. Pärast vabanemist jätkas ta ikkagi innukalt kuulutustööd. Kõigepealt natsid peksid jõhkralt neid kolme meest, siis aga lasksid nad maha. Nende surnukehad leiti ja maeti ümber alles pärast sõda. Vahetult pärast sõja lõppu kajastasid mitmed kohalikud ajalehed seda hukkamist. Ühes ajalehes kirjutati, et need kolm tunnistajat keeldusid järjekindlalt tegemast natside heaks tööd, mis oli vastu Jumala käsule, ning ajaleht lisas, et „selle eest tuli neil maksta oma eluga”.

10. novembril aastal 1944 arreteeriti eespool mainitud Bernard Polman ning saadeti tööle ühele sõjalisele objektile. Ta oli sunnitööliste seas ainus tunnistaja ja ka ainus, kes keeldus selle töö tegemisest. Vangivalvurid katsetasid erinevaid taktikaid, et sundida teda kompromissi tegema. Talle ei antud süüa. Teda ka peksti julmalt kaigaste, labida ja vintpüssipäraga. Lisaks kõigele sunniti teda kahlama põlvini ulatuvas külmas vees, misjärel ta suleti niiskesse keldrisse, kus ta pidi ööbima oma märgade riietega. Ja ikkagi ei andnud Bernard alla.

Sel ajal lubati Bernardi kahel õel, kes ei olnud Jehoova tunnistajad, teda külastada. Nad käisid talle peale, et ta muudaks meelt, kuid see ei kõigutanud teda mingil moel. Kui õed küsisid Bernardilt, kas nad saaksid midagi tema heaks teha, soovitas ta neil koju minna ja Piiblit uurida. Seejärel lubasid tagakiusajad tema rasedal naisel teda külastada, lootes, et ehk murrab naine tema vastuseisu. Ent naise kohalolek ja julgustavad sõnad vaid tugevdasid Bernardi otsustavust jääda Jumalale ustavaks. 1944. aasta 17. novembril lasid viis piinajat ta kõigi teiste sunnitööliste silme all maha. Kui Bernard oli juba surnud, lasti ta keha veel kuulidega sõelapõhjaks. Vastutav ohvitser läks isegi nii raevu, et tõmbas välja oma revolvri ja tulistas Bernardi mõlemasse silma.

Ehkki niisugune toores kohtlemine šokeeris teisi tunnistajaid, kes hukkamisest hiljem teada said, jäid nad ikkagi ustavaks ja kartmatuks ning jätkasid oma kristlikku tegevust. Üks väike Jehoova tunnistajate kogudus, mis asus seal lähedal, kus Bernard hukati, teatas varsti pärast tema hukkamist: „Hoolimata ränkadest tormiilmadest ja takistustest, mida Saatan on seadnud meie teele, oleme suutnud oma tegevust sel kuul tublisti laiendada. Kuulutustööl oldud tundide arv tõusis 429-lt 765-ni ... Üks vend kohtus kuulutamas olles mehega, kellele ta sai anda head tunnistust. See mees küsis, kas see on sama usk, mis oli sellel mehel, kes maha lasti. Kuuldes, et see on nii, hüüatas ta: „Milline mees, milline usk! Mina nimetan teda usukangelaseks!””

Jehoova peab meeles

1945. aasta mais said natsid lüüa ja nad kihutati Hollandist välja. Hoolimata lakkamatust tagakiusamisest sõja ajal, oli Jehoova tunnistajate arv tõusnud mõneltsajalt rohkem kui 2000-ni. Rääkides neist sõjaaegsetest tunnistajatest, kinnitab ajaloolane dr. de Jong: „Valdav enamik neist keeldus oma usku salgamast, hoolimata ähvardustest ja piinamistest.”

Seepärast on mõned ilmalikud autoriteedid põhjendatult meenutanud Jehoova tunnistajaid nende kartmatu hoiaku pärast, mis ilmnes natsliku võimuga silmitsi seistes. Kuid mis veelgi tähtsam – nende sõjaaegsete tunnistajate tublisid tegusid mäletavad Jehoova ja Jeesus (Heebrealastele 6:10). Jeesuse Kristuse saabuva tuhandeaastase valitsuse ajal äratatakse need ustavad ja kartmatud tunnistajad, kes andsid oma elu Jumalat teenides, mälestushaudadest üles ja neil on lootus elada paradiislikul maal igavesti (Johannese 5:28, 29).

[Pilt lk 24]

Jacob van Bennekom

[Pilt lk 26]

Ajaleheväljalõige käskkirjast, mis keelustas Jehoova tunnistajate tegevuse

[Pildid lk 27]

Paremal: Bernard Luimes; all: Albertus Bos (vasakul) ja Antonie Rehmeijer; kõige all: ühingu büroo Heemstedes