Inimeste püüdmine Egeuse merel

PIIRNEDES põhjas ja läänes Mandri-Kreekaga, lõunas Kreeta saarega ning idas Türgiga, hõlmab Egeuse meri suurt veeala Vahemere idaosas. See nii mõnegi võimsa varajase tsivilisatsiooni hälliks olnud meri on täis tipitud saari ja laide. Saarte sakilised rannaäärsed, kus siin-seal helendavad päikese käes väikesed valged majad, inspireerisid ühte luuletajat võrdlema neid saari „lehvivalakaliste kivihobustega”.

Pole midagi imestada, et need saared on ühed kõige populaarsemad turismiobjektid kogu maailmas! Nende looduslikku ilu suurendavad veelgi seal elavate ning töötavate meeste ja naiste väärtuslikud omadused. Olles maalähedased ja külalislahked, ent samas sõltumatud, lisavad need inimesed erilist hõngu selle paiga ainulaadsusele.

Paljud saareelanikud teenivad elatist Egeuse merevetel kalastamisega. Kuid ka üks teistsugune „kalapüük” annab selles piirkonnas rikkalikku saaki. Egeuse mere saartel käivad „inimeste püüdjad” ehk Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutajad, kes teevad inimesi kristlikeks jüngreiks (Matteuse 4:18, 19; Luuka 5:10).

Kristlikud evangeeliumi kuulutajad käisid Egeuse saartel juba ligikaudu 19 sajandit tagasi. Kui apostel Paulus 56. aasta paiku m.a.j. oma kolmandalt misjonireisilt naasis, tegi ta vahepeatusi Lesbosel, Chíosel, Sámosel, Kósil ja Rhodosel. Kuna Paulus oli innukas kuulutaja, siis kuulutas ta ilmselt ka mõnele saareelanikule (Apostlite teod 20:14, 15, 24; 21:1, 2). Pärast kaheaastast vangistust Roomas käis ta väga tõenäoliselt Kreetas ja osales seal kristlikus tegevuses. Ja esimese sajandi lõpu poole oli apostel Johannes Patmose saarel pagenduses „Jumala sõna ja Jeesuse Kristuse tunnistuse pärast” (Ilmutuse 1:9). Kuidas aga käib hea sõnumi kuulutajate käsi neil saartel praegu?

Rõõmutoovad kuulutushoogtööd

Kuulutustöö neis saarestikes on raske ja nõudlik ülesanne. See nõuab suuri pingutusi ja ohvrimeelsust. Mõni saar asub väga kaugel. Mõne saarega on transpordiühendus mere või õhu kaudu juhuslik ja mõnega pole seda üldse, iseäranis talvel. Meri võib tormata, eriti kui puhub meltemia ehk tugev sesoonne põhjatuul. Peale selle on paljude saarte külad üksteisest eraldatud ning neisse on raske jõuda, sest tolmused ja sillutamata teed on tihti peaaegu läbipääsmatud. Mõnda külla pääseb vaid väikese paadiga.

Võtame näiteks Ikaria saare. Sealse väikese koguduse 11 Kuningriigi hea sõnumi kuulutajat ei suuda sellel saarel ja naaberlaidudel kõiki külasid läbi käia. Seetõttu tulevad neile appi kristlikud vennad ja õed Sámoselt, aga ka Phournoi, Patmose ja Lipsose saartelt, ning aitavad Ikaria elanike hulgas kuulutustööd teha. Hiljuti õnnestus tunnistajatel niisuguse kahepäevase  hoogtöö käigus levitada 650 piibliteemalist ajakirja, 99 brošüüri ja 25 raamatut! Neid üllatas, et nad kohtusid inimestega, kes ei teadnud midagi Jehoovast, inimestega, kes anusid neid jääma ning õpetama neile rohkem teadmisi Piiblist. Üks naine ütles ühele tunnistajale: „Heakene küll, nüüd teie lähete ära. Aga mul on ikka veel palju küsimusi Piibli kohta. Kes nendele vastab?” Kristlik õde lubas tema huvi edasi arendada telefoni teel ja sel kombel alustas ta piibliuurimise.

Kui üks reisiv ülevaataja Ikarial oli, tegi ta korraldusi, et kogu saar ühe nädalalõpu jooksul läbi käia. Ta kutsus appi 30 Kuningriigi kuulutajat Sámoselt. Kohaletulnud vennad pidid maksma kahe hotellis viibitud öö eest ning autode ja neljarattaveoga sõidukite rendi eest. Seal oli kaks päeva kõvasti sadanud ja ka nädalavahetuse ilmaennustuses polnud midagi rõõmustavat. Kuid vennad ei lasknud end sellest heidutada ning meenutasid Koguja 11:4 sõnu: „Kes valvab tuult, ei saa külvata, ja kes vaatleb pilvi, ei saa lõigata!” Viimaks ilm isegi veidi paranes ja pärast kogu saare läbitöötamist oma tähtsa sõnumiga pöördusid vennad rõõmsate ja rahulolevatena tagasi koju.

Androse saare 16 kuulutajat tegid terve saare läbikäimiseks suuri pingutusi. Kui kaks venda jõudsid ühte eraldiasuvasse külla, võtsid nad kindlalt nõuks kuulutada kõigile selle elanikele. Nad rääkisid inimestega nende kodudes, tänavail ja põldudel. Nad käisid isegi politseijaoskonnas ja jätsid sinna kirjandust. Olles veendunud, et nad olid kätte saanud kõik külaelanikud, valmistusid nad lahkuma. Kui nad keskväljakult ära minema hakkasid, märkasid nad Kreeka õigeusu kiriku preestrit. Vennad taipasid, et nad ei ole talle veel tunnistust antud, ja pakkusid preestrile ühte väikest väljaannet, mille see meeleldi vastu võttis. Nüüd teadsid vennad kindlalt, et nad ei olnud oma pingutustes kõigile kuulutada kedagi kahe silma vahele jätnud!

Gaudost (või Klaudat) – laidu Kreeta saare külje all, kus on vaid 38 elanikku – peetakse Euroopa kõige lõunapoolsemaks tipuks (Apostlite teod 27:16). Üks reisiv ülevaataja tegi seal oma naise ja veel ühe teise abielupaariga kolm päeva kuulutustööd. Et kulutuste pealt kokku hoida, magasid nad telgis. Vennad jõudsid hea sõnumiga kõigi inimesteni ning tundsid heameelt sellest, et sealsetel elanikel polnud eelarvamusi. Nad ei olnud kuulnud Jehoova tunnistajatest midagi – ei head ega halba. Kohalikud elanikud, kaasa arvatud preester, võtsid vastu 19 raamatut ja 13 brošüüri. Kui tunnistajad hakkasid oma väikese paadiga Kreetale tagasi sõitma, muutus meri nii tormiseks, et nende elu sattus ohtu. „Tänasime Jehoovat selle eest, et jõudsime eluga koju tagasi, kuid ülistasime teda ka selle eest, et ta lasi meil tuua austust tema nimele Euroopa kõige lõunapoolsemas tipus,” ütlesid nad.

Patmos on saar, kus apostel Johannes kirjutas Piibli viimase osa – Ilmutusraamatu. Veel hiljaaegu polnud Patmosel ühtegi tunnistajat. Sámose saare vennad tegid sealseks kuulutushoogtööks hoolikalt ettevalmistusi. Nad teadsid, et nad võivad kohata seal ägedat vastupanu, sest saar on üks Kreeka õigeusu kiriku tugipunkte. Kaks õde, kes ühele naisele head sõnumit tutvustasid, kutsuti majja sisse. Naise abikaasa küsis õdedelt korduvalt, kes neid  sinna saatis. Kui õed selgitasid, et nad käivad igas majas, küsis mees uuesti: „Kas olete kindlad, et keegi meie naabritest ei saatnud teid siia?” Naine, kes oli varem Sairis tunnistajatega kokku puutunud, selgitas pärast õdedele, mis sel hommikul juhtunud oli. Ta rääkis: „Palusin Jehoovat, nagu teistelgi päevadel, et ta saadaks meie saarele mõne Jehoova tunnistaja. Minu abikaasa naeris mu üle. Kui teid uksel nägin, olin ma üllatunud ja seda oli ka mu abikaasa. Seepärast ta püüdis muudkui teada saada, kes teid meie majja saatis.” Naisega hakati kohe Piiblit uurima. Uurimist jätkati telefoni teel veel kümme kuud, kuigi nii õel kui ka huvitatud naisel tuli selle eest palju raha maksta. Naine ristiti ja nüüd on ta ainus Jehoova tunnistaja sellel saarel, kuhu apostel Johannes pagendati 1900 aastat tagasi.

„Kalapüük” sadamates

Igal suvel peatuvad paljudes Egeuse saarte sadamates lõbusõidulaevad, millega saabub hulgaliselt suvitajaid. Nii on Jehoova tunnistajatel haruldane võimalus jõuda eri rahvustesse ja keelerühmadesse kuuluvate inimesteni. Kogudustel on varuks mitmes keeles piiblilist kirjandust ja kuulutajad levitavad turistidele tuhandeid ajakirju. Mõned lõbusõidulaevad peatuvad ühes ja samas sadamas igal nädalal ning see annab vendadele suurepärase võimaluse korduskülastusi teha ja koguni mõne laevameeskonna liikmega Piiblit uurida.

Suvel 1996 andis üks Rhodosel täisajalise kuulutajana teeniv õde tunnistust Jamaica noormehele, kes töötas lõbusõidulaeval, mis igal reedel selles sadamas peatus. Järgmisel reedel kutsuti mees saarel toimuvale piirkonnakonvendile. Ingliskeelset Piiblit kasutades aitas pioneerist õde tal mõista mõningaid programmis esitatud Piibli tõdesid. Armastus ja soojus, mida tunnistajad konvendil ilmutasid, avaldas noormehele sügavat muljet. Järgmisel reedel kutsus ta kaks pioneeri laevale. Pioneerid võtsid kaasa inglis- ja hispaaniakeelset kirjandust. Nende kuulutustöö kotid said tühjaks vähem kui tunniga! Noor jamaicalane uuris Piiblit suve lõpuni igal reedel. Järgmisel suvel oli ta tagasi ja valmis uurimist jätkama. Seekord otsustas ta muuta oma töökohta, et tal oleks võimalik  vaimseid edusamme teha. Ent siis kadus ta jälle. Kui rõõmsad olid küll Rhodose vennad, kui nad teada said, et see noormees 1998. aasta alguses ristiti!

„Rändkalade” püüdmine

Egeuse meri on kuulus selliste rändkalade rohkuse poolest nagu sardiinid ja mõõkkalad, mis ujuvad läbi sealsetest vetest ja satuvad lõpuks osavate kalurite võrkudesse. Samamoodi leiavad Kuningriigi kuulutajad hulganisti selliseid vastuvõtliku südamega töölisi, kes on Kreekasse sisse rännanud paljudest Ida-Euroopa riikidest.

Rezi oli kümneaastane, kui ta esimest korda ajakirjade „Vahitorn” ja „Ärgake!” lehekülgedelt Jehoovast ja tema eesmärkidest luges. See oli olnud Albaanias. Kolm aastat hiljem kolis ta oma perega Rhodose saarele. Ühel päeval palus Rezi Jehoovat, et see aitaks tal tema uues kodukohas Jehoova rahva üles leida. Järgmisel päeval tuli Rezi suureks rõõmuks tema isa koju talle tuttavate ajakirjadega „Vahitorn” ja „Ärgake!”. Rezi võttis ühendust õega, kes need ajakirjad isale oli andnud, ja varsti alustas ta Piibli uurimist raamatu abil „Tundmine, mis viib igavesse ellu”. Mõnikord tahtis ta uurida kolm korda ühe ja sama päeva jooksul! Kahe kuu pärast sai ta ristimata kuulutajaks ja ta ristiti 14 aasta vanuselt märtsis 1998. Samal päeval alustas ta abipioneerteenistust ja kuus kuud hiljem astus ta üldpioneeride ehk täisajaliste teenijate ridadesse.

Üks vend Kósi saarelt uuris Venemaalt pärit inimestega. Kui ta küsis neilt, kas neil on sõpru, kes tahaksid ka Piiblit uurida, juhatasid need ta armeenlastest abielupaari, Leonidase ja ta naise Ophelia juurde, kes elasid 30 kilomeetri kaugusel ühes külas. Vendi ootas ees üllatus. Armeenia abielupaar tõi välja kotitäie armeenia- ja venekeelset Vahitorni ühingu piiblilist kirjandust! Nad selgitasid, et nad olid Jehoova tunnistajatega Piiblit uurinud ja edenenud niikaugele, et oleksid võinud saada ristimata kuulutajateks. Poliitilise olukorra muutumise ja majandusraskuste tõttu tuli neil aga kodumaalt lahkuda. Kohe kui nad Kósile olid jõudnud, hakkasid nad uurima Leonidase ema ja õega, kes juba varem seal elasid. Ühtäkki oli tunnistajal kolm uut piibliuurimist, mida juhatada – üks Opheliaga, teine Leonidasega ning kolmas mehe ema ja õega. Selleks tuli tal sinna sõita kolm korda nädalas, kusjuures üks ots oli 30 kilomeetrit pikk. Leonidas ja ta naine ristiti mõni kuu hiljem. Kui tore tasu kohalike vendade ennastohverdava vaimu eest!

Jehoova paneb kasvama

Jehoova on Egeuse mere saartel elavate rohkem kui 2000 aktiivse kuningriigikuulutaja väsimatuid pingutusi silmnähtavalt õnnistanud. Praegu on seal Jehoova tunnistajatel 44 kogudust ja 25 gruppi. Neist gruppidest 17 on võõrkeelsed, sest Jehoova tahe on, et „kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid” (1. Timoteosele 2:4). Peale selle teevad 13 eripioneeri järjest suuremaid jõupingutusi, et neid eraldiasuvaid territooriume veelgi ulatuslikumalt läbi käia.

Sajandeid on Egeuse mere piirkond olnud kultuuri- ja kaubanduskeskuseks. Viimastel aastakümnetel on temast saanud eelistatuim suvituspaik sadadele tuhandetele turistidele. Kuid palju tähtsam on see, et „inimeste püüdjaina” on Kuningriigi kuulutajad leidnud sealsetelt saartelt palju ausa südamega inimesi, kes ülistavad innukalt Jehoovat. Üheskoos on nad võimsalt kuulda võtnud prohvetlikku üleskutset: „Andku nad Jehoovale au ja kuulutagu saartel tema kiidetavust!” (Jesaja 42:12).

[Kaart lk 22]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Egeuse meri

KREEKA

Lesbos

Chíos

Sámos

Ikaria

Phournoi

Patmos

Kós

Rhodos

Kreeta

TÜRGI

[Pilt lk 23]

Lesbose saar

[Pilt lk 24]

Patmose saar

[Pilt lk 24]

Kreeta saar