Kas sina suhtud vägivaldsetesse inimestesse nagu Jumalgi?

Juba ammustest aegadest on inimesed imetlenud ja austanud vägimehi, kes on füüsiliselt väga tugevad ja vaprad. Üks neist oli muinaskreeka mütoloogiline kangelane Herakles või Hercules, nagu roomlased teda tundsid.

 HERAKLES oli ülikuulus kangelane, kõige vägevam võitleja. Legendi järgi oli ta pooljumal, kreeka jumala Zeusi ja inimesest ema Alkmene poeg. Tema vägiteod said alguse juba siis, kui ta oli alles väike lapsuke hällis. Kui armukade jumalanna läkitas kaks hiiglaslikku madu Heraklest tapma, kägistas see need surnuks. Hiljem oma elus sõdis Herakles lahingutes, võitis koletisi ja võitles surmaga, et sõbra elu päästa. Ta hävitas ka linnasid, vägistas naisi, heitis ühe poisi tornist alla ning tappis oma naise ja lapsed.

Ehkki Herakles ei olnud reaalne isik, esines tema müütiline tegelaskuju juba ammustest aegadest alates kreeklastele tuntud muistsete maade lugudes. Roomlased kummardasid teda kui jumalat; kaupmehed ja rändurid palusid teda, et ta tooks neile majanduslikku õitsengut ning kaitseks neid ohu eest. Lood tema vägitegudest on lummanud inimesi tuhandeid aastaid.

Legendi päritolu

Kas neil lugudel Heraklesest ja teistest mütoloogilistest kangelastest on tegelikku alust? Teatud mõttes võib olla. Piibel räägib meile ajast varajases inimajaloos, mil „jumalad” ja „pooljumalad” tõepoolest maa peal käisid.

Mooses kirjutas selle ajajärgu kohta: „Ja kui inimesi hakkas maa peal palju saama ja neile sündis tütreid, siis nägid Jumala pojad, et inimeste tütred olid ilusad, ja nad võtsid enestele naisi kõigist neist, keda nad välja valisid” (1. Moosese 6:1, 2).

„Jumala pojad” ei olnud inimesed; need olid Jumala inglitest pojad. (Võrdle Iiob 1:6; 2:1; 38:4, 7.) Piiblikirjutaja Juudas märgib, et mõned inglid ’ei hoidnud oma seisust, vaid jätsid maha oma eluaseme’ (Juuda 6). Teisisõnu, nad jätsid maha oma määratud koha Jumala taevases organisatsioonis, sest eelistasid elada koos kaunite naistega maa peal. Juudas lisab, et need mässavad inglid olid nagu Soodoma ja Gomorra elanikud, kes „elasid porduelu ja ajasid taga teist liha” (Juuda 7).

Piibel ei esita sõnakuulmatute inglite tegude kohta kõiki üksikasju. Ent muistsed legendid nii Kreekast kui mujalt maalivad meie silme ette pildi paljudest jumalatest ja jumalannadest, kes liikusid inimeste keskel nii nähtavate kui nähtamatutena. Nad olid väga ilusad, kui nad endale inimese kuju võtsid. Nad sõid, jõid, magasid ning olid seksuaalsuhetes nii üksteise kui inimestega. Ehkki neid peeti pühadeks ja surematuteks, nad siiski valetasid, petsid, tülitsesid, taplesid, võrgutasid ning vägistasid. Need mütoloogilised jutustused võivad peegeldada tegelikku veeuputuse-eelset olukorda, millest Piibli 1. Moosese raamatus räägitakse, kuigi neid võib olla ilustatud ja moonutatud.

Muistsete aegade kuulsad vägimehed

Sõnakuulmatud materialiseerunud inglid olid seksuaalsuhetes naistega ja neil sündisid lapsed. Kuid need ei olnud tavalised lapsed. Need olid neefilid – pooleldi inimesed, pooleldi inglid. Piibli jutustuses öeldakse: „Sel ajal, ja veel pärastpoolegi, kui Jumala pojad heitsid inimeste tütarde juurde ja need neile lapsi ilmale tõid, olid hiiglased [„neefilid”, UM] maa peal: needsamad vägimehed, kes muistsest ajast on kuulsad mehed” (1. Moosese 6:4).

Heebrea sõna ’neefilid’ tähendus on sõna-sõnalt ’langetajad’ ehk need, kes vägivaldsete tegude abil teisi langema panevad. Seetõttu pole üllatav, et Piibli aruanne lisab: „Vägivald täitis maad” (1. Moosese 6:11). Mütoloogilised pooljumalad, nagu Herakles ning babüloonlaste kangelane Gilgameš, sarnanevad paljuski neefilitega.

 Pane tähele, et neefileid kutsuti „vägimeesteks” ja „kuulsateks meesteks”. Erinevalt samal ajal elanud õiglasest mehest Noast ei olnud neefilid huvitatud Jehoova kuulsuse kasvatamisest. Neid huvitas nende endi kuulsus, au ja maine. Vägitegude kaudu, millega oli kahtlemata seotud vägivald ja verevalamine, teenisid nad jumalatult maailmalt ihaldatud kuulsuse. Nad olid oma aja kangelased – kardetavad, austatud ja näiliselt võitmatud.

Kuigi neefilid ja nende mandunud ingel-isad võisid olla hea kuulsusega oma kaasaegsete silmis, ei olnud nad seda kindlasti Jumala meelest. Nende eluviis oli vastik. Seetõttu hakkas Jumal nende langenud inglite vastu tegutsema. Apostel Peetrus kirjutas: „Jumal ei säästnud ingleidki, kes pattu tegid, vaid tõukas nad põrgupimeduse soppidesse säilitatavaiks kohtu jaoks, ja kui ta ei säästnud muistset maailma, vaid varjas ainult õigusekuulutajat Noad, neid kaheksakesi, kui ta laskis tulla veeuputuse jumalatute maailma peale” (2. Peetruse 2:4, 5).

Ülemaailmse veeuputuse ajal need mässavad inglid dematerialiseerusid ning pöördusid põlualustena vaimude maailma tagasi. Jumal karistas neid ja keelas neil edaspidi inimesteks materialiseeruda. Kuid neefilid – nende sõnakuulmatute inglite üleinimlikud järglased – said kõik hukka. Üksnes Noa ühes oma väikese perega elas veeuputuse üle.

Kuulsad mehed tänapäeval

Praegusel ajal jumalad ega pooljumalad enam maa peal ei käi, kuid sellegipoolest lokkab siin vägivald. Tänapäeva kuulsaid mehi ülistatakse raamatutes, filmides, telesaadetes ja muusikas. Nad pole kaugeltki sellised, kes käänaks löögi korral ette teise kõrva, armastaks oma vaenlast, otsiks rahu, annaks andeks või pöörduks ära vägivallast (Matteuse 5:39, 44; Roomlastele 12:17; Efeslastele 4:32; 1. Peetruse 3:11). Pigem imetletakse nüüdisaegseid vägimehi nende tugevuse ning oskuste pärast võidelda, kätte maksta ja vastata vägivallale veel suurema vägivallaga. *

Jumala suhtumine niisugustesse vägimeestesse pole Noa päevist saati muutunud. Jehoova ei imetle vägivalla armastajaid ega lahuta oma meelt nende vägitegudega. Laulik laulis: „Jehoova katsub läbi õige, aga õelat ja vägivalla armastajat vihkab ta hing!” (Laul 11:5).

Teistsugune tugevus

Täielikuks vastandiks neile vägivallameestele on kuulsaim inimene, kes kunagi on elanud, rahumees Jeesus Kristus. Maa peal olles ei teinud ta ülekohut (Jesaja 53:9). Kui ta vaenlased tulid teda Ketsemani aias kinni võtma, oli ta jüngritel paar mõõka (Luuka 22:38, 47–51). Nad oleksid võinud üheskoos võidelda, et Jeesus juutide kätte ei satuks (Johannese 18:36).

Tegelikult tõmbaski apostel Peetrus Jeesuse kaitsmiseks mõõga välja, kuid Jeesus ütles talle: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi  hukka!” (Matteuse 26:51, 52). Jah, vägivald sünnitab vägivalda, nagu inimajalugu korduvalt on tõestanud. Peale relvadega kaitsmise oli Jeesusel veel teinegi võimalus enda eest seista. Ta ütles Peetrusele: „Arvad sa, et ma ei või oma Isa paluda, ja ta läkitab mulle kohe enam kui kaksteist leegioni ingleid?” (Matteuse 26:53).

Jeesus lasi end pigem arreteerida neil, kes teda tappa tahtsid, kui et oleks lahendanud olukorra vägivalla või inglite kaitse abil. Miks? Üheks põhjuseks oli teadmine, et see aeg polnud veel saabunud, mil ta taevane Isa maa peal kuriteod lõpetab. Selle asemel et olukorra lahendamine ise käsile võtta, lootis Jeesus Jehoovale.

Tegemist ei olnud nõrkusega, vaid see oli üks suurima sisemise tugevuse tundemärke. Jeesus ilmutas kindlat usku sellesse, et Jehoova seab asjad korda omaenda määratud ajal ja viisil. Sõnakuulelikkuse tõttu ülendati Jeesus niisugusele positsioonile, millest kuulsuse poolest on kõrgem vaid Jehooval. Apostel Paulus kirjutas Jeesuse kohta: „Ta alandas iseennast, saades sõnakuulelikuks surmani, pealegi ristisurmani. Sellepärast ongi Jumal tema ülendanud kõrgele ja andnud temale nime üle kõigi nimede, et Jeesuse nimes nõtkuksid kõik põlved, niihästi taevaliste kui maapealsete kui ka maa-aluste omad, ja iga keel tunnistaks, et Jeesus Kristus on Issand, Jumala Isa auks” (Filiplastele 2:8–11).

Jumal tõotab vägivalla kaotada

Tõelised kristlased kujundavad oma elu Jeesuse eeskuju ja õpetuste järgi. Nad ei imetle ega jäljenda maailma kuulsaid ning vägivaldseid mehi. Nad teavad, et Jumala seatud ajal pühitakse niisugused sangarid igaveseks maa pealt minema ja et see juhtub nendega sama kindlasti kui Noa päevil elanud kurjadega.

Jumal on maa ja inimkonna Looja. Ta on ka õiguspärane Suverään (Ilmutuse 4:11). Kui inimkohtunikul on seaduslik õigus kohtuotsuseid langetada, on Jumalal veelgi rohkem õigust seda teha. Tema austus oma õiglaste põhimõtete vastu ning armastus nende vastu, kes teda armastavad, sunnivad teda kõrvaldama kogu kurjuse ja ka need, kes seda kurja põhjustavad (Matteuse 13:41, 42; Luuka 17:26–30).

Selle tulemusel saabub maa peale kestev rahu – rahu, mis põhineb kindlalt õigusel ja õiglusel. Seda on ennustatud tuntud prohvetiennustuses, mis käib Jeesuse Kristuse kohta: „Sest meile sünnib laps, meile antakse poeg, kelle õlgadel on valitsus ja kellele pannakse nimeks: Imeline Nõuandja, Vägev Jumal, Igavene Isa, Rahuvürst! Suur on valitsus ja otsatu on rahu Taaveti aujärjel ja tema kuningriigi üle, et seda kinnitada ja toetada kohtu ja õiglusega, sellest ajast ja igavesti! Vägede Jehoova püha viha teeb seda!” (Jesaja 9:5, 6).

Niisiis on kristlastel igati põhjust panna tähele kaua aega tagasi inspireeritud nõuannet: „Ära ole kade mehele, kes teeb vägivalda, ja ära vali ühtki tema teedest, sest pöörane on Jehoova meelest jäle, aga õigetega on tema osadus!” (Õpetussõnad 3:31, 32).

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 29]

NÜÜDISAEGSEID VÄGIMEHI IMETLETAKSE NENDE TUGEVUSE NING OSKUSTE PÄRAST VASTATA VÄGIVALLALE VEEL SUUREMA VÄGIVALLAGA

[Pildi allikaviide lk 26]

Alinari/Art Resource, NY