Kui paljud küll vajavad lohutust!
Kui paljud küll vajavad lohutust!
„Vaata, seal olid rõhutute pisarad, aga neil ei olnud trööstijat! Nende rõhujate käes oli võim, aga neil ei olnud trööstijat.” (KOGUJA 4:1)
KAS sina ootad, et keegi sind lohutaks? Kas sa igatsed, et läbi süngete ahastusepilvede paistaks mõni lootuskiir? Kas sa soovid, et miski sind pisutki trööstiks elus, mida rikuvad kibedad kannatused ja ebameeldivad kogemused?
Meil kõigil on aegu, mil vajame hädasti lohutust ja julgustust. Seda sellepärast, et elus on nii palju asju, mis teevad meid kurvaks. Me kõik vajame kaitset, soojust, lähedust. Mõned meist on saanud vanaks ning pole selle üle sugugi õnnelikud. Teised on sügavalt pettunud sellepärast, et elu pole kujunenud selliseks, nagu nad lootsid. On ka neid, keda on rivist välja löönud meditsiiniliste analüüside tulemused.
Vähesed vaidleksid vastu, et praegusaja sündmused on sünnitanud tohutu vajaduse lohutuse ja lootuse järele. Ainuüksi viimase sajandi jooksul on sõjas hukkunud üle saja miljoni inimese. * Peaaegu kõiki neid on jäänud leinama nende pereliikmed – emad ja isad, õed ja vennad, lesed ja orvud –, kes vajavad tõepoolest tröösti. Üle miljardi inimese elab tänapäeval äärmises vaesuses. Poolel maailma elanikkonnast pole võimalik saada tavapärast arstiabi ja põhilisi ravimeid. Saastatud suurlinnade tänavail uitavad ringi miljonid hüljatud lapsed, kellest paljud tarvitavad narkootikume ja tegelevad prostitutsiooniga. Miljonid põgenikud virelevad kohutavates laagrites.
Ent arvud, ükskõik kui suured need ka poleks, ei väljenda seda valu ja vaeva, mida mõned oma elus kogevad. Mõtle näiteks Svetlanale *, noorele naisele ühelt Balkani maalt, kes sündis väga vaesesse perekonda. „Et saada raha,” räägib ta, „saatsid mu vanemad mind kerjama ja varastama. Meie perekonnaelu käis sedavõrd alla, et minust sai verepilastuse ohver. Leidsin tööd ettekandjana ja mu ema, kes mu teenitud raha endale sai, ütles, et kui ma peaksin oma töö kaotama, tapab ta end. See kõik viis selleni, et minust sai prostituut. Olin vaid 13-aastane. Mõne aja pärast jäin ma rasedaks ja tegin aborti. 15 aasta vanuselt nägin ma välja kui 30-aastane.”
Lätist pärit noormees Laimonis räägib, kuidas lohutuse puudumise ja süngete mälestuste tõttu valdas teda masendus. 29-aastasena sattus ta autoõnnetusse, mille tagajärjel jäi ta allkehast halvatuks. Ta kaotas täielikult lootuse ja hakkas jooma. Viie aasta pärast oli ta vaid inimvare – halvatud joodik, kel pole tulevikku. Kust võis ta leida lohutust?
Või mõtle Angie’le. Ta mehele tehti kolm ajuoperatsiooni, mille järel jäi mees kõigepealt osaliselt halvatuks. Siis, viis aastat pärast viimast lõikust, juhtus mehega väga raske õnnetus, mis oleks ta peaaegu tapnud. Kui nüüd ta naine sisenes reanimatsiooniosakonda ja nägi oma meest, kes lamas seal koomas pärast väga tõsist peavigastust, mõistis ta, kui traagiline olukord on. Tema ja ta pere tulevik ei tõotanud tulla kerge. Kes pidi teda aitama ja julgustama?
Patile algas üks talvepäev mõni aasta tagasi näiliselt täiesti tavaliselt. Kolm järgmist päeva olid ta mälust aga sootuks pühitud. Ta abikaasa rääkis talle hiljem, et pärast tugevaid valusid rinnus olevat ta süda täielikult seiskunud. Süda hakkas peksma väga kiiresti ja ebaregulaarselt ning ei löönud siis enam üldse. Ta hingamine seiskus. „Kliiniliselt olin ma surnud,” ütleb Pat. Ometi jäi ta ellu. Oma pikaajalise haiglasoleku kohta märgib ta: „Kartsin neid paljusid teste, eriti seda, kui nad püüdsid panna mu südant fibrilleerima ja seiskuma, nagu oli juhtunud varem.” Kust võis ta saada vajalikku tröösti ja kergendust sel raskel ajal?
Joe ja Rebecca kaotasid oma 19-aastase poja autoõnnetuses. „Me pole kunagi midagi nii hirmsat läbi elanud,” ütlevad nad. „Ehkki varem olime jaganud teiste leina, ei olnud me eales tundnud nii suurt südamevalu kui nüüd.” Mis oleks võinud leevendada nende „suurt südamevalu”, ääretut kurbust armsa inimese kaotuse pärast?
Kõik need inimesed ja veel miljonid teised on leidnud erakordse lohutuse ja tröösti allika. Et näha, kuidas sina sellest allikast võid kasu saada, loe palun edasi.
[Allmärkused]
^ lõik 5 Hukkunud sõjaväelaste ja tsiviilelanike täpne arv pole teada. Näiteks märgib 1998. aasta raamat „Facts About the American Wars” II maailmasõja kohta: „Enamik allikaid annab II maailmasõjas surnute (sõjaväelaste ja tsiviilisikute) koguarvuks 50 miljonit, kuid paljud, kes on seda teemat lähemalt uurinud, arvavad, et tegelikult on see arv suurem – kuni kaks korda nii suur.”
^ lõik 6 Nimi on muudetud.
[Piltide allikaviited lk 3]
UNITED NATIONS/FOTO: J. K. ISAAC
UN FOTO 146 150: O. MONSEN