Lugejate küsimusi

Kolm evangeeliumi räägivad nurinast selle üle, miks pidi Jeesust võitama kalli salviga. Kas mitu apostlit nurises või tegi seda peamiselt Juudas?

See sündmus on kirjas Matteuse, Markuse ja Johannese evangeeliumis. Paistab, et selle nurisemise eestvedaja oli Juudas ning vähemalt mõned apostlid ühinesid temaga selles. See juhtum näitab seda, miks me võime olla tänulikud selle eest, et meil on neli evangeeliumijutustust. Kõik kirjutajad rääkisid küll õigust, kuid nad ei tähendanud üles samu üksikasju. Kõrvutades neid paralleelseid aruandeid, saame paljudest sündmustest täielikuma ja üksikasjalikuma pildi.

Matteuse 26:6–13 annab meile teada sündmuskoha – pidalitõbise Siimona koda Betaanias –, kuid ei nimeta selle naise nime, kes salvi Jeesuse pea peale valas. Matteus märgib, et „kui jüngrid seda nägid, sai nende meel pahaseks” ja nad nurisesid, et see salv pole ära müüdud ja raha antud vaestele. (Meie kursiiv.)

Need üksikasjad on enamjaolt kirjas ka Markuse evangeeliumis. Kuid ta lisab, et naine murdis oma nõu katki. Selles oli salv – „nardisalv” –, mis võis olla sisse toodud Indiast. Nurisemisega seoses kirjutab Markus, et „seal olid mõned, kes pahameelt” väljendasid, ja „nad sõitlesid naist” (Markuse 14:3–9, meie kursiiv). Seega osutavad need kaks jutustust sellele, et nurisejaid oli apostlite seas rohkem kui üks. Kuid millest sai kõik alguse?

Johannes, kes nägi seda kõike pealt, lisab samuti asjakohaseid detaile. Ta annab teada naise nime – Maarja, Marta ja Laatsaruse õde. Johannes toob välja veel ühe, pigem täiendava kui vasturääkiva üksikasja, kui ta kirjutab: „[Ta] võidis Jeesuse jalgu ja kuivatas ta jalgu oma juustega.” (Meie kursiiv.) Ühitades jutustused, võime näha, et seda salvi, mis Johannesegi kinnitusel oli „nardisalv”, valas Maarja ilmselt nii Jeesuse pea peale kui jalgadele. Johannes oli Jeesusele väga lähedane ning oli seepärast tõenäoliselt pahane, et Jeesust halvustati. Me loeme: „Üks tema jüngritest, Juudas Iskariot, kes pärast tema ära andis [„valmistus teda ära andma”, EP 97], ütles: „Mispärast ei ole see salv ära müüdud kolmesaja teenari eest ja raha antud vaestele?”” (Johannese 12:2–8).

Muidugi oli Juudas „üks tema jüngritest”, kuid me võime tajuda Johannese pahameelt selle üle, et keegi, kel on selline positsioon, plaanitseb Jeesuse äraandmist. Tõlkija dr. C. Howard Matheny märkis Johannese 12:4 kohta, et kreeka keeles kahest tegusõnast koosnev fraas „valmistus ära andma” väljendab järjepidevat või kestvat tegevust. „See näitab, et Jeesuse äraandmine polnud mitte hetkeline, läbimõtlematu tegevus, sest see oli plaan, mida Juudas haudus juba mitu päeva.” Johannes annab veel lisaselgitust, öeldes, et Juudas ei nurisenud mitte sellepärast, „et ta vaestest hoolis, vaid et ta oli varas ja ta käes oli kukkur, ja ta kõrvaldas, mis sisse pandi”.

On seega loogiline, et varas Juudas oli selle nurina algataja, kuna juhul, kui kallis salv oleks ära müüdud ja raha pandud tema käes olevasse kukrusse, oleks tal olnud rohkem, mida kõrvaldada. Kui Juudas tõstis nurinat, võisid mõned teised apostlid selle näiliselt paikapidava mõtte pominaga heaks kiita. Kuid Juudas oli siiski nurina peaõhutaja.