Kuningriigi kuulutajad teatavad

Õnnelik perekonnaelu tõmbab teisi Jumala ligi

JEHOOVA õnnistas Joosepit suure tarkuse ja vahetegemisvõimega (Apostlite teod 7:10). Tänu sellele Joosepi arukus „oli hea vaarao silmis ja kõigi ta sulaste silmis” (1. Moosese 41:37).

Ka tänapäeval annab Jehoova oma rahva liikmetele Piibli uurimise kaudu arukust ja vahetegemisvõimet (2. Timoteosele 3:16, 17). Nõnda omandatud tarkus ja vahetegemisvõime kannavad head vilja, kui Piibli nõuandeid ellu rakendada. Jehoova rahva hea käitumine on tihti osutunud heaks ka nende silmis, kes seda tähele panevad, nagu näitavad järgmised kogemused Zimbabwest.

• Ühel naisel olid naabriks Jehoova tunnistajad. Kuigi sellele naisele Jehoova tunnistajad ei meeldinud, imetles ta oma naabrite käitumist ja iseäranis nende perekonnaelu. Ta pani tähele, et mehel ja naisel on omavahel väga hea läbisaamine ning et nende lapsed on sõnakuulelikud. Naine märkas eriti ka seda, et mees armastab oma naist kõigest südamest.

Mõnes Aafrika kultuuris usutakse üldiselt, et kui mees armastab oma abikaasat, siis on see teda nõidusega „taltsutanud”. Seepärast pöördus naine tunnistajast naabrinaise poole ja palus: „Kas sa võiksid anda mulle seda nõiarohtu, mida sa tarvitasid oma abikaasa puhul, et minu mees hakkaks mind samamoodi armastama nagu sinu mees sind armastab?” Tunnistaja vastas: „Oo jaa, ma toon selle sulle homme õhtupoolikul.”

Järgmisel päeval külastas õde oma naabrit ja võttis kaasa oma „nõiarohu”. Mis see oli? See oli Piibel ja raamat „Tundmine, mis viib igavesse ellu”. Nad vaatasid koos, mida räägib „Tundmise” raamat teemal „Ehita üles perekond, mis toob Jumalale austust”, misjärel tunnistaja ütles: „See ongi see „nõiarohi”, mida me abikaasaga kasutame üksteise „taltsutamiseks” ning tänu millele me armastame teineteist nii väga.” Nõnda hakkasid nad Piiblit uurima ning naine arenes kiiresti, kuni ta pühendus Jehoovale ja sümboliseeris seda vee alla kastmisega.

• Kaks eripioneeri, kes määrati teenima ühte väiksesse kogudusse Zimbabwe ja Mosambiigi kirdepiiri lähedal, ei käinud kaks nädalat järjest majast majja kuulutustööl. Mispärast? Kuna inimesed tulid ise nende juurde kuulama, mida neil öelda on. Üks pioneer jutustab sellest: „Meil tuli käia 15 kilomeetrit, et ühe huvilisega Piiblit uurida. Polnud sugugi kerge sinna kohale jõuda. Pidime sumpama läbi muda ja ületama üle kallaste ajavaid jõgesid, kus vesi ulatas kuni kaelani. Üritasime riideid ja jalanõusid pea kohal hoides tasakaalu säilitada ja jõge ületada ning teisel kaldal panime jälle riidesse.

Meie piibliõpilase naabritele avaldas meie innukus muljet. Nende seas, kes meie vastu huvi tundsid, oli ka ühe kohaliku usuorganisatsiooni juht. Ta ütles oma järgijatele: „Kas te ei soovi olla sama innukad, kui need kaks noort Jehoova tunnistajat?” Järgmisel päeval tulid paljud tema järgijad meie majja, et saada teada, miks me oleme nii järjekindlad. Lisaks oli meil järgmisel kahel nädalal nii palju külalisi, et meil polnud aega endale süüagi valmistada!”

Üks külaline, kes käis selle kahe nädala jooksul pioneeride juures kodus, oli seesama usujuht. Mõtle, kuivõrd rõõmsad pioneerid olid, kui ta hakkas nendega Piiblit uurima!