Elulugu

Täname Jehoovat täisajalise teenistusega

JUTUSTANUD STANLEY E. REYNOLDS

Olen sündinud 1910. aastal Inglismaal Londonis. Pärast Esimest maailmasõda kolisid mu vanemad väikesesse Westbury Leigh nimelisse külla Wiltshire’is. Noorukina tahtsin ma tihti teada, kes on Jumal. Kuid keegi ei osanud mulle öelda. Ning ma ei suutnud kunagi mõista, miks sellises väikeses kogukonnas nagu meie oma läheb Jumala kummardamiseks vaja kahte palvemaja ja lisaks sellele veel ühte kirikut.

AASTAL 1935, neli aastat enne Teise maailmasõja puhkemist, sõitsime noorema venna Dickiga jalgratastel Inglismaa lõunarannikule Weymouthi, et telklaagris puhata. Kui istusime parasjagu oma telgis, kuulasime vihmasabinat ja pidasime aru, mida ette võtta, tuli meie juurde üks eakas härrasmees ja pakkus meile kolme piibliuurimise abivahendit – „Jumala kannel” ning „Valguse” 1. ja 2. osa. Ma võtsin need vastu ning olin rõõmus, et mul oli nüüd millega igavust peletada. See, mida lugesin, kütkestas mind kohe, kuid tol hetkel polnud mul aimugi, et see ka muudab täielikult minu ja mu venna elu.

Kui jõudsin koju tagasi, rääkis ema mulle, et meie külas elav Kate Parsons levitab samasugust piiblilist kirjandust. Teda tunti hästi, sest vaatamata kõrgele eale sõitis ta meie hajali asuvas kogukonnas ringi oma väikese mootorrattaga ja külastas inimesi. Läksin tema juurde ning ta andis mulle hea meelega raamatud „Loomine” ja „Rikkus” ning lisaks veel teisigi Vahitorni ühingu väljaandeid. Veel rääkis ta mulle, et ta on Jehoova tunnistaja.

Kui olin raamatud Piibli abil läbi lugenud, mõistsin ma, et Jehoova on tõeline Jumal, ja ma tahtsin teda teenida. Saatsin siis oma kirikusse lahkumisavalduse ning hakkasin  käima Piiblit uurimas John ja Alice Moody kodus. Nad elasid Westburys, meie kodule lähimas linnas. Olime nendel koosolekutel seitsmekesi. Enne ja pärast koosolekut laulsime kõik koos kogu hingest kuningriigilaule ning Kate Parsons saatis meid harmooniumil.

Algusajad

Taipasin, et elame otsustaval ajal, ning ihkasin osaleda kuulutustöös, mida oli ennustatud kirjakohas Matteuse 24:14. Seepärast lõpetasin suitsetamise, ostsin portfelli ja pühendusin Suurele Jumalale Jehoovale.

Augustis 1936 käis Vahitorni ühingu president Joseph Rutherford Šotimaal Glasgow’s pidamas kõnet teemal „Harmagedoon”. Kuigi Glasgow asus mu kodukohast umbes 600 kilomeetri kaugusel, olin ma kindlalt nõuks võtnud kohal olla ja sel konvendil end ristida lasta. Raha mul nappis, seetõttu läksin koos oma jalgrattaga rongi peale, sõitsin Šoti piiril olevasse Carlisle’i linna ning sealt väntasin edasi 160 kilomeetrit põhja poole. Sõitsin rattaga ka suurema osa tagasiteest ning olin koju jõudes füüsiliselt kurnatud, kuid vaimselt tugevdatud.

Sellest ajast peale sõitsin alati jalgrattaga, kui läksin oma usku jagama lähedalasuvate külade inimestele. Noil päevil oli tunnistajatel Piibli sõnumiga tunnistuskaart, mis anti korterivaldajale lugeda. Meil olid ka kaasaskantavad grammofonid, et mängida plaate, mille peal olid ühingu presidendi piiblilised kõned. Ja muidugi oli meil alati kaasas ajakirjakott *, millest võis ära tunda, et oleme Jehoova tunnistajad.

Pioneeritöö sõja ajal

Minu vend ristiti 1940. aastal. Teine maailmasõda algas 1939 ja me mõlemad vennaga mõistsime, et täisajaliste kuulutajate järele on pakiline vajadus. Seepärast andsime sisse pioneeriavaldused. Olime tänulikud, et meid määrati koos Bristoli pioneerikoju teenima ühes Edith Poole’i, Bert Farmeri, Tom ja Dorothy Bridgesi, Bernard Houghtoni ning teiste pioneeridega, kelle usku olime kaua imetlenud.

Peagi tuli meile järele väike furgoon, mille külgedele oli suurte tähtedega kirjutatud „JEHOOVA TUNNISTAJAD”. Autojuhiks oli Stanley Jones, kes hiljem teenis misjonärina Hiinas ja kes seal kuulutustöö pärast seitsmeks aastaks üksikvangistusse pandi.

Sõja edenedes saime harva terve öö magada. Pomme langes ümber meie pioneerikodu ja me  pidime süütepommide suhtes pidevalt valvel püsima. Ühel õhtul lahkusime Bristoli keskusest toredalt kokkutulekult, kus oli kohal umbes 200 tunnistajat, ning jõudsime läbi mürsukildude saju suhteliselt turvaliselt koju.

Järgmisel hommikul läksime Dickiga linna tagasi, et tuua ära mõningad asjad, mis olime maha jätnud. Olime rabatud. Bristol oli rusudes. Terve kesklinn oli hävitatud ja maha põletatud. Pargi tänava asemel, kus meie kuningriigisaal oli seisnud, suitses hunnik kivirususid. Kuid ükski tunnistaja ei olnud surma ega viga saanud. Õnneks olime ka piiblilise kirjanduse kuningriigisaalist ära toonud ning koguduseliikmete kodudesse jaganud. Tänasime Jehoovat mõlema asja pärast.

Ootamatu vabadus

Selleks ajaks, kui sain kutse sõjaväeteenistusse, oli Bristoli kogudus, kus ma juhtiva ülevaatajana teenisin, kasvanud 64-liikmeliseks. Paljusid teisi tunnistajaid oli erapooletuse pärast vangi pandud ning ma arvasin, et niisamuti jään minagi oma kuulutamisvabadusest ilma. Minu juhtumit arutati Bristoli tribunalis, kus mind esindas endine vanglaametnik vend Anthony Buck. Ta oli vahva ja kartmatu mees, kes seisis kindlalt Piibli tõe eest, ning tänu tema heale sõnavõtule anti mulle ootamatult täielik vabastus sõjaväeteenistusest tingimusel, et jätkan oma täisajalist teenistust!

Olin ülirõõmus, et sain vabaks, ja otsustasin kasutada oma vabadust kuulutustöö tegemiseks nii suurel määral kui võimalik. Kui sain kutse minna Londoni harubüroosse sealse ülevaataja Albert D. Schroederi jutule, mõistatasin ma muidugi, mis mind ees ootab. Võite kujutleda mu üllatust, kui mul paluti minna Yorkshire’i, et teenida seal reisiva ülevaatajana, külastada igal nädalal eri kogudusi ning aidata ja julgustada vendi. Tundsin end selle ülesande täitmiseks nii saamatuna, kuid mind oli sõjaväeteenistusest vabastatud ning mul ei olnud minekuks mingeid takistusi. Niisiis lasin Jehooval end juhtida ja läksin hea meelega.

Albert Schroeder tutvustas mind vendadele Huddersfieldi kokkutulekul ja 1941. aasta aprillis alustasin ma oma uue ülesande täitmist. Kui tore oli neid kalleid vendi tundma õppida! Nende armastus ja lahkus pani mind veelgi rohkem hindama seda, et Jehooval on olemas rahvas, kes on talle täielikult pühendunud ja kelle liikmed üksteist armastavad (Johannese 13:35).

Rohkem teenistuseesõigusi

Unustamatu viiepäevane üleriigiline piirkonnakonvent peeti 1941. aastal Leicesteri De Montfort Hallis. Vaatamata sellele, et toiduaineid jagati normi järgi ja riigisisest transporti piirati, kasvas osavõtjate  kõrgarv pühapäevaks 12 000ni, kuigi tol ajal oli riigis vaid veidi üle 11 000 Jehoova tunnistaja. Mängiti ette ühingu presidendi kõnedega lindistusi ja teatati raamatu „Lapsed” väljaandmisest. See konvent, mis keset Teist maailmasõda toimus, oli kindlasti Inglismaal elavate Jehoova tunnistajate jaoks üks teokraatliku ajaloo verstaposte.

Varsti pärast seda konventi sain ma kutse hakata teenima koos Londoni Peeteli perega. Töötasin seal väljastus- ja pakkeosakonnas ning hiljem büroos, kus mu töö oli seotud koguduste tegevusega.

Peeteli pere pidi vastu pidama õhurünnakutes, mis Londonis nii ööl kui päeval toimusid, ning ka selles, et ametivõimud pidevalt seal töötavaid vastutavaid vendi kontrollisid. Pryce Hughes, Ewart Chitty ja Frank Platt saadeti erapooletuse tõttu vanglasse ning lõpuks sunniti Albert Schroederit lahkuma Ameerika Ühendriikidesse. Rõhumisele vaatamata kanti koguduste ja Kuningriigi huvide eest sama hästi hoolt kui ennegi.

Gileadi!

Kui sõda 1945. aastal lõppes, kirjutasin ma misjoniväljaõppe saamiseks avalduse Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli ning 1946. aastal võeti mind kaheksandale kursusele vastu. Ühing organiseeris mõnele meist, kelle seas oli ka Tony Attwood, Stanley Jones, Harold King, Don Rendell ja Stanley Woodburn, päralejõudmiseks laevasõidu Cornwalli kalasadamast Foweyst. Üks sealne tunnistaja oli reserveerinud meile kohad väikesel kaubalaeval, mis vedas portselanisavi. Kajutid olid väga kitsad ja laevatekk oli tavaliselt mereveega kaetud. Tundsime suurt kergendust, kui jõudsime lõpuks oma sihtsadamasse, Philadelphiasse.

Gileadi linnak asetses New Yorgist põhja pool, kenas paigas South Lansingis, ja see väljaõpe, mille sealt sain, tähendas mulle väga palju. Meie kursusel oli õpilasi 18 rahvusest. Ühingul oli esimest korda võimalus võtta vastu nii palju teenijaid välismaalt ning me kõik saime headeks sõpradeks. Ma nautisin väga oma soomlasest toakaaslase Kalle Salavaara seltskonda.

Aeg läks kiiresti ning pärast viit kuud tuli Brooklyni peakorterist kohale ühingu president Nathan Knorr, kes andis meile kätte diplomi ja ütles, mis saab meie ülesandeks. Sel ajal ei teadnud õpilased, kuhu neid määratakse, kuni päevani, mil see lõpuaktusel teatavaks tehti. Mind määrati tagasi Londoni Peetelisse oma tööd jätkama.

Tagasi Londonis

Sõjajärgsed aastad olid Inglismaal viletsad. Toitu ja muud hädavajalikku, kaasa arvatud paberit, jagati ikka veel normi järgi. Aga me saime hakkama ja Jehoova Kuningriigi huvid edenesid. Lisaks Peeteli tööle teenisin ma veel piirkonna- ja ringkonnakokkutulekutel ning külastasin kogudusi, kaasa arvatud mõningaid Iirimaal. Mul oli ka suur eesõigus kohtuda Erich Frosti ja teiste Euroopa õdede-vendadega ning kuulda neilt üht-teist laitmatusest, mida ilmutasid kaaskristlased, kes natsi koonduslaagri õudustega silmitsi seisid. Peeteli teenistus oli tõesti õnnistatud eesõigus.

Olin juba kümme aastat tundnud eripioneeri Joan Webbi, kes teenis Londonist otse põhjas asuvas Watfordi linnas. Abiellusime 1952. aastal. Tahtsime mõlemad täisajalist teenistust jätkata ja seepärast rõõmustasime väga, kui mind pärast Peetelist lahkumist ringkonnaülevaatajaks määrati. Meie esimene ringkond paiknes Sussexis ja Hamshire’is piki Inglismaa lõunarannikut. Ringkonnatöö polnud noil päevil kerge. Sõitsime ringi peamiselt bussi või rattaga või käisime jala. Paljudel kogudustel olid suured maaterritooriumid, kuhu oli sageli raske kohale jõuda, kuid tunnistajate arv kasvas pidevalt.

New York 1958

Aastal 1957 sain Peetelist uue kutse: „Kas tahaksid tulla büroosse ja aidata teha reisikorraldusi eelseisvaks rahvusvaheliseks kokkutulekuks, mis toimub 1958. aastal New Yorgis Yankee staadionil ja Polo väljakul?” Üsna pea olid meil Joaniga käed tööd täis seoses vendade sooviavaldustega ühingu üüritud lennukitele ja  laevadele. Sellest kujunes üks kuulsusrikas „Jumala tahte” rahvusvaheline kokkutulek, millel viibis tohutu 253 922–liikmeline kuulajaskond. Sellel konvendil sümboliseeris veeristimisega oma pühendumist Jehoovale 7136 inimest – üle kahe korra rohkem kui ajaloolisel ristimisel nelipühal aastal 33 m.a.j., millest Piibel räägib (Apostlite teod 2:41).

Me ei unusta Joaniga iial vend Knorri osutatud lahkust, kui ta isiklikult kutsus meid kokkutulekule, et võiksime aidata hoolt kanda delegaatide eest, kes tulid New Yorki 123 maalt. See oli tore ja rahuldusttoov kogemus meile mõlemale.

Täisajalise teenistuse õnnistused

Pärast tagasijõudmist jätkasime reisiva ülevaataja tööd kuni meil tekkisid tervisehädad. Joan läks haiglaravile, mul aga oli kergekujuline insult. Läksime üle eripioneeride ridadesse, kuid hiljem oli meil jälle eesõigus ajuti ringkonnatööd teha. Lõpuks pöördusime tagasi Bristolisse, kus oleme täisajalises teenistuses püsinud. Minu vend Dick elab oma perega meie lähedal ja tihtipeale meenutame koos möödunud aegu.

Aastal 1971 kahjustus mu silmanägemine võrkkesta irdumise tagajärjel pöördumatult. Sellest ajast alates on mul väga raske lugeda ja nii olen ma avastanud, et piibliteemalised kassetid on märk Jehoova suurepärasest hoolitsusest. Juhatame Joaniga ikka veel piibliuurimisi ning aastate jooksul on meil olnud eesõigus aidata tõde tundma õppida umbes 40 inimesel, kaasa arvatud ühel seitsmeliikmelisel perekonnal.

Kui me üle 60 aasta tagasi oma elu Jehoovale pühendasime, oli meie sooviks täisajalist teenistust alustada ja sellesse jääda. Kui tänulikud me küll oleme, et meil on ikka veel jõudu teenida Suurt Jehoovat – see on ainus viis, kuidas saame teda tänada nii tema headuse eest, mida ta meie vastu üles on näidanud, kui ka kõigi oma elu õnnelike aastate eest!

[Allmärkus]

[Pilt lk 25]

Koos oma venna Dicki (vasemal ääres, Dick seisab) ja teiste pioneeridega Bristoli pioneerikodu ees

[Pilt lk 25]

Bristoli pioneerikodu (1940)

[Pildid lk 26]

Stanley ja Joan Reynolds oma pulmapäeval, 12. jaanuaril 1952, ning praegu