„Hoia oma südant”

JEHOOVA ütles prohvet Saamuelile: „See pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames!” (1. Saamueli 16:7). Psalmist Taavet pööras samuti tähelepanu piltlikule südamele ja laulis: „Kui sa [Jehoova] katsud läbi mu südant, tuled öösel mind vaatama ja uurid mind – siis sa ei leia midagi!” (Laul 17:3).

Tõesti, Jehoova vaatab südamesse, et näha, missugused me tegelikult oleme (Õpetussõnad 17:3). Seega oli muistse Iisraeli kuningal Saalomonil igati põhjust anda nõu: „Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!” (Õpetussõnad 4:23). Kuidas saame hoida oma piltlikku südant? Õpetussõnade 4. peatükk vastab sellele küsimusele.

Kuulge isa manitsust

Õpetussõnade 4. peatükk algab sõnadega: „Kuulge, pojad, isa manitsust, ja pange tähele, et õpiksite mõistma! Sest ma annan teile hea õpetuse, ärge hüljake mu juhatust!” (Õpetussõnad 4:1, 2).

Selles antakse noortele nõu võtta kuulda oma jumalakartlike vanemate mõistlikku õpetust, iseäranis isa oma. Temal on Pühakirjal põhinev vastutus hoolitseda oma perekonna füüsiliste ja vaimsete vajaduste eest (5. Moosese 6:6, 7; 1. Timoteosele 5:8). Kui palju raskem oleks noorel ilma sellise juhatuseta küpsuse poole püüelda! Kas ei peaks seepärast laps lugupidamisega oma isa manitsust kuulda võtma?

Mida peaksid tegema aga need noored, kel pole isa, kes neid õpetaks? Üheteistkümneaastane Jason kaotas nelja-aastaselt oma isa. * Kui kristlik kogudusevanem küsis talt, mis on tema elus kõige raskem, vastas Jason kiiresti: „Tunnen isast puudus. Vahel olen sellepärast väga kurb.” Ent noored, kel pole isa, kes neid juhataks, võivad siiski leida lohutust. Jason ja teised temasugused võivad otsida ja saada isalikku nõu kogudusevanematelt ning teistelt kristliku koguduse küpsetelt liikmetelt (Jakoobuse 1:27).

Meenutades seda aega, mil teda ennast kasvatati, jätkab Saalomon: „Kui ma alles olin oma isa poeg, õrn ja ainus oma ema hoole all” (Õpetussõnad 4:3). Kuningas mõtles ilmselt hellusega kasvatusele, mis ta oli saanud. Pojana, kes võttis oma isa nõuande südamesse, olid noorel Saalomonil kindlasti südamlikud ja lähedased suhted oma isa Taavetiga. Veelgi enam, Saalomon oli „ainus”, kõigest südamest armastatud laps. Kuivõrd oluline on lapsele, et ta kasvaks üles kodus, kus valitseb südamlik õhkkond ja kus ta saab oma vanematega avameelselt suhelda.

Taotle tarkust ja arusaamist

Oma isa armastavat nõuannet meenutades jutustab Saalomon: „Siis õpetas mind mu isa ja ütles mulle: su süda hoidku minu  sõnu, pea mu käske, siis sa jääd elama! Taotle tarkust, taotle mõistust – ära seda unusta – ära kaldu kõrvale mu suu sõnadest! Ära seda [tarkust] hülga, siis see hoiab sind; armasta seda, siis see kaitseb sind! Tarkuse algus on see [„Tarkus on kõige tähtsam”, UM]: taotle tarkust ja taotle mõistust kogu oma varanduse hinnaga!” (Õpetussõnad 4:4–7).

Miks on tarkus „kõige tähtsam”? Tarkus tähendab teadmiste ja mõistuse rakendamist nõnda, et see toob häid tulemusi. Teadmised – vaatlemise ja kogemuste teel või lugemise ja uurimise kaudu omandatud faktid – on tarkuse alus. Kui me aga ei suuda oma teadmisi hästi kasutada, pole neil erilist väärtust. Ei piisa vaid sellest, et loeme korrapäraselt Piiblit ning „ustava ja mõistliku sulase” antud piiblilisi väljaandeid, me peame püüdma õpitut ka ellu rakendada (Matteuse 24:45).

Ka mõistus ehk arusaamine on oluline. Kas saaksime ilma selleta tegelikult aru mõtete omavahelistest seostest ja saaksime vaatlusalusest materjalist täie pildi? Kui meil napib arusaamist, kuidas võime siis taibata asjade põhjusi ning kasvada mõistmises ja vahetegemisvõimes? Tõesti, selleks et oskaksime asjade üle õigesti otsustada ja õigeid järeldusi teha, vajame arusaamist (Taaniel 9:22, 23).

Saalomon jätkab oma isa sõnade edasiandmist, öeldes: „Pea seda [tarkust] kõrgeks, siis see ülendab sind, kui sa seda süleled, siis see austab sind! See paneb sulle pähe ilupärja, kingib sulle kauni krooni!” (Õpetussõnad 4:8, 9). Jumalik tarkus kaitseb inimest, kes seda süleleb, kes selle vastu võtab. Peale selle toob see talle austust ja on kaunistuseks. Taotlegem seega kindlasti tarkust.

„Haara kinni õpetusest”

Korrates oma isa juhatust, ütles Iisraeli kuningas järgnevalt: „Kuule, mu poeg, ja võta vastu mu sõnad, siis saab sulle palju eluaastaid! Ma õpetan sulle tarkuseteed, ma juhin sind õigeisse rööpaisse! Kui sa seal käid, siis on su samm vaba, ja kui sa jooksed, siis sa ei komista! Haara kinni õpetusest, ära lase lahti, hoia seda, sest see on su elu!” (Õpetussõnad 4:10–13).

 Oma isa pojana hindas Saalomon kindlasti armastava õpetuse ehk distsiplineerimise väärtust, mis teda juhatas ja parandas. Kuidas võiksime ilma tasakaaluka distsiplineerimiseta oodata mingit arengut vaimse küpsuseni ja loota parandada oma elu kvaliteeti? Kui me ei õpi oma vigadest ega paranda oma valesid arusaamu, on meie vaimne areng tõesti tühine. Mõistlik distsiplineerimine viib jumalakartliku käitumiseni ja juhib meid seega „õigeisse rööpaisse”.

Distsiplineerimise tulemuseks võib ka olla „palju eluaastaid”. Kuidas? Jeesus Kristus ütles: „Kes ustav on kõige vähemas, see on ustav ka suures; ja kes ülekohtune on kõige vähemas, see on ülekohtune ka suures” (Luuka 16:10). Kas ei tee see, kui distsiplineerime end väikestes asjades, kergemaks distsiplineerida end ka suurtes, eluliselt tähtsates asjades? Näiteks kui treenida oma silma mitte vaatama „naise peale ... teda himustades”, siis on ebamoraalsusse langemine vähetõenäoline (Matteuse 5:28). Loomulikult käib see põhimõte nii meeste kui naiste kohta. Kui distsiplineerime oma mõistust võtma „vangi iga mõtte”, siis on väiksem oht, et teeme kas siis sõnades või tegudes mõne raske patu (2. Korintlastele 10:5).

Tõesti, distsiplineerimist on tavaliselt raske vastu võtta ja see võib tunduda piirav (Heebrealastele 12:11). Tark kuningas aga kinnitab, et kui haarata kinni õpetusest, aitab see kaasa meie edasisele arengule. Nii nagu korralik treenimine võimaldab jooksjal liikuda edasi optimaalse kiirusega, ilma et ta kukuks või end vigastaks, nii võimaldab õpetusest kinnihaaramine ühtlases tempos ja komistamata jätkuvalt eluteel käia. Muidugi peame hoolsalt valima, millist teed käime.

Jäta „õelate rada”

Saalomon hoiatab pakilisustundest ajendatuna: „Ära mine õelate rajale ja ära astu kurjade teele! Jäta see, ära käi seal, hoidu sellest ja mine mööda! Sest nad ei saa magada, enne kui nad kurja on teinud; neilt võetakse uni, kui nad kedagi ei ole saanud panna komistama! Sest nad söövad õeluse leiba ja joovad vägivalla viina!” (Õpetussõnad 4:14–17).

Õelad, kelle teedest Saalomon manitseb meid hoiduma, saavad jõudu oma alatutest tegudest. Kurja tegemine on neile nagu söök ja jook. Nad ei saa und, enne kui nad pole kurja teinud. Nad on tõesti läbini pahelised! Kas saame tõesti kaitsta oma südant, kui seltsime nendega? Kui rumal on ’astuda kurjade teele’ ning lasta end mõjutada tänapäeva maailma paljuski vägivaldse iseloomuga meelelahutusel! Kui püüame olla hellad ja kaastundlikud, ei sobi see kuidagi kokku sellega, et vaatame teleekraanil või kinos vägivallastseene sel määral, et muutume nende suhtes tundetuks.

 Püsi valguses

Saalomon kasutab jätkuvalt võrdluseks teerada ja kuulutab: „Aga õigete rada on otsekui valgusepaistus, mis muutub üha selgemaks, kuni päev on saabunud!” (Õpetussõnad 4:18). Kui hakata uurima Piiblit ja püüda sellest õpitut ellu rakendada, on see nagu rännaku alustamine varajases hommikuhämaruses. Kui sünkjas öine taevas lööb hahetama, võime ähmaselt midagi näha. Ent kui puhkeb koit, eristame ümbritsevat aegamööda üha rohkem ja rohkem. Lõpuks hakkab paistma päike ja me näeme selgelt kõiki üksikasju. Tõesti, jätkates kannatlikult ja hoolsalt Pühakirja uurimist, saab tõde meile järk-järgult selgemaks. Kui soovime kaitsta oma südant vale mõtteviisi eest, on vaimne toit oluline.

Piibli prohvetikuulutuste tähendus ilmneb samuti järk-järgult. Prohvetikuulutustest saame aru siis, kui Jehoova püha vaim heidab neile valgust ja kui nad on täitunud sündmuste kaudu, mis puudutavad maailma või Jumala rahvast. Selle asemel et hakata kannatamatult tegema oletusi nende võimaliku täitumise kohta, peaksime ootama aega, mil valgus „muutub üha selgemaks”.

Mis saab aga nendest, kes ei võta kuulda Jumala juhatust ning keelduvad käimast valguses? „Õelate tee on nagu pilkane pimedus: nad ei tea, mille peale nad komistavad,” ütleb Saalomon (Õpetussõnad 4:19). Õelad on nagu mees, kes komistab pimedas, ilma et ta saaks aru, mille otsa ta komistas. Isegi kui jumalatud paistavad õitsevat oma õiglusetuses, on nende näiv edu vaid ajutine. Sellistest laulis psalmist: „Tõesti, sina [Jehoova] asetad nad libedale ja sa langetad nad rusuks!” (Laul 73:18).

Ole valvas

Iisraeli kuningas jätkab: „Mu poeg, pane tähele mu sõnu, pööra oma kõrv mu kõnede poole! Ära kaota neid enesel silmist, hoia need oma südames; sest need on eluks sellele, kes need leiab, ja terviseks kogu ta ihule! Hoia oma südant enam kui kõike muud, mida tuleb hoida, sest sellest lähtub elu!” (Õpetussõnad 4:20–23).

 Saalomoni kogemused kinnitavad, kui tähtis on hoida oma südant. Ta oli noorena „oma isa poeg” ja jäi ka täiskasvanuna Jehoovale ustavaks. Piibel aga jutustab: „See sündis Saalomoni vanas eas, et ta [võõramaalastest] naised pöörasid tema südame teiste jumalate järele; ta süda ei olnud siiras Jehoova, oma Jumala vastu, nagu oli olnud tema isa Taaveti süda” (1. Kuningate 11:4). Ilma pideva valvsuseta võib isegi parim süda lasta end ahvatleda tegema kurja (Jeremija 17:9). Me peame hoidma Jumala Sõna meeldetuletusi oma südames. See hõlmab ka juhtnööre, mis on kirjas Õpetussõnade 4. peatükis.

Uuri läbi oma süda

Kas me kaitseme hästi oma piltlikku südant? Kuidas saame teada, missugused me sisimas oleme? „Mida süda on täis, sellest räägib suu,” ütles Jeesus Kristus (Matteuse 12:34). Ta sõnas ka: „Südamest lähtub kurje mõtteid, mõrvu, abielurikkumisi, hoorust, vargusi, valetunnistusi, jumalapilget” (Matteuse 15:19, 20). Tõesti, meie sõnad ja teod räägivad valjult sellest, mis on meie südames.

Kooskõlas sellega manitseb Saalomon: „Saada enesest ära valelik suu ja hoidu huulte väärusest! Su silmad vaadaku otse ja su pilk olgu suunatud ettepoole! Pane tähele oma jala suunda, siis on kõik su teed kindlad! Ära kaldu paremale ega vasakule, hoia oma jalga kurjast!” (Õpetussõnad 4:24–27).

Vastavalt Saalomoni manitsusele tuleb meil jälgida oma kõnet ja käitumist. Kui soovime hoida oma südant ning meeldida Jumalale, siis tuleks vältida valelikku keelt ja väärust (Õpetussõnad 3:32). Seepärast peaksime palvemeelselt mõtisklema selle üle, mida meie sõnad ja teod meie kohta näitavad. Seejärel palugem Jehoovalt abi, et saaksime võitu vähimastki nõrkustest, mida märkame (Laul 139:23, 24).

Mis kõige tähtsam, meie „pilk olgu suunatud ettepoole”. Hoidkem see kindlalt eesmärgil osaleda kogu hingest meie taevase Isa teenistuses (Koloslastele 3:23). Andku Jehoova sulle edu „kõigil su teedel” ja õnnistagu ta sind rikkalikult selle eest, et järgid inspireeritud nõuannet ’hoida oma südant’ ning püüad käia sirgel teel.

[Allmärkus]

[Väljavõte lk 22]

Kas sa hoidud vägivalda edendavast meelelahutusest?

[Pilt lk 21]

Võta kuulda kogenute nõuannet

[Pilt lk 23]

Distsiplineerimine ei aeglusta su sammu

[Pilt lk 24]

Ole Piiblit uurides järjekindel