Kuningriigi kuulutajad teatavad

Ta õppis tundma armastuse Jumalat

BRASIILLANE Antônio oli juba 16-aastaselt elus pettunud. Ta tundis end täiesti tühisena ning hakkas tarvitama narkootikume ja alkoholi. Sageli mõtles ta enesetapu peale. Säärastel hetkedel meenusid talle ema sõnad: „Jumal on armastus” (1. Johannese 4:8). Kus siis oli see armastav Jumal?

Antônio üritas uimasti- ja alkoholisõltuvusest lahti saada ning pöördus abi saamiseks kohaliku koguduse preestri poole. Kuigi Antôniost sai äärmiselt aktiivne katoliku kiriku liige, oli tal ikka palju küsimusi. Näiteks murdis ta pead Jeesuse sõnade üle: „[Te] tunnetate tõe, ja tõde teeb teid vabaks!” (Johannese 8:32). Missugust vabadust Jeesus tõotas? Kirik ei suutnud Antônio küsimustele rahuldavalt vastata. Lõpuks triivis Antônio usust eemale ja pöördus oma vanade kommete juurde tagasi. Tegelikult sai temast veelgi suurem sõltlane.

Umbes samal ajal hakkas Antônio naine Maria Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Antônio ei seisnud küll uurimisele vastu, kuid ta ise ei teinud tunnistajatega tegemist, kuna nad olid tema meelest „Ameerika religioon, mis teenib Ameerika imperialismi huve”.

Maria ei lasknud end heidutada, vaid jättis majas igale poole ajakirjade „Vahitorn” ja „Ärgake!” numbreid, kus võis tema arvates olla Antôniot huvitavaid artikleid. Kuna Antônio armastas lugeda, sirvis ta neid ajakirju aeg-ajalt, kui naist juures polnud. Esimest korda elus leidis ta vastused oma piiblilistele küsimustele. „Hakkasin märkama seda armastust ja lahkust, mida mu naine ja Jehoova tunnistajad minu vastu ilmutasid,” meenutab ta.

1992. aasta keskpaiku otsustas Antônio ka ise Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima hakata. Ta aga jätkas narkootikumide tarvitamist ja jõi kohutavalt. Hiljem ühel ööl, kui ta koos sõbraga hurtsikulinnast koju tuli, pidas politsei nad kinni. Antônio asjade hulgast leiti kokaiini ja politsei hakkas teda peksma. Üks politseinik tõukas ta pikali porisse ja suunas haavlipüssi toru otse ta näkku. „Tee talle lõpp peale!” karjus teine politseinik.

Antôniol käis poris lamades kogu ta elu silme eest läbi. Ainsad head asjad, mida ta suutis meenutada, olid ta perekond ja Jehoova. Ta palvetas lühidalt ja anus Jehoovalt abi. Ilma mingi nähtava põhjuseta lasi politseinik ta minema. Ta läks koju ning oli kindel, et Jehoova oli teda kaitsnud.

Antônio hakkas taas õhinaga Piiblit uurima. Tasapisi muutis ta oma eluviisi, et meeldida Jehoovale (Efeslastele 4:22–24). Enesevalitsemist arendades püüdis ta uimastisõltuvusest lahti saada, kuid ta vajas ka arstiabi. Kahe kuu jooksul jõudis ta taastusravikliinikus läbi lugeda mitu piiblilist väljaannet, sealhulgas raamatu „Tundmine, mis viib igavesse ellu”. Antônio rääkis raamatutest loetust ka teistele patsientidele.

Kui Antônio kliinikust lahkus, jätkas ta piibliuurimist Jehoova tunnistajatega. Praegu teenivad Antônio, tema naine Maria, nende kaks tütart ja Antônio ema ühtse õnneliku perena Jehoovat. Antônio ütleb: „Nüüd ma mõistan sõnade „Jumal on armastus” tõelist tähendust.”

[Pilt lk 8]

Kuulutamas Rio de Janeiros