Kas sa usud seda, mida sa ei näe?

KUI keegi ütleb, et ta usub vaid seda, mida näeb, ei mõtle ta seda sõnasõnaliselt. Tegelikult me kõik usume asju, mida me ei näe.

Näiteks võid sa korraldada koolis katse, et tõestada magnetvälja olemasolu. Seda võib teha nii: riputa paberilehele rauapuru ja aseta paber magnetile. Kui paberileht hakkab vibreerima, koguneb rauapuru otsekui võluväel magneti pooluste juurde ja võtab kuju  magnetvälja järgi. Kas sa näed seda katset tehes magnetvälja? Ei näe, kuid sa näed selgelt, kuidas magnetväli mõjutab rauapuru, andes sellega veenva tõendi magnetismi olemasolust.

Me nõustume kõhklemata paljude teiste asjadega, mida me ei näe. Kui vaatame ilusat maali või imetleme kena skulptuuri, ei kahtle me maalija või skulptori olemasolus. Kui me vaatleme koske või silmitseme päikeseloojangut, kas ei tuleks siis vähemalt kaaluda võimalust, et need on Suure Kunstniku ja Skulptori kätetöö?

Miks mõned ei usu

Paradoksaalsel kombel on mõned inimesed lakanud Jumalat uskumast selle tõttu, mida neile on õpetatud kirikus. Nõnda oli see ühe Norra mehega, kellele räägiti, et Jumal põletab kurje inimesi tulises põrgus. Mees lihtsalt ei saanud aru, missugune Jumal võib inimesi sel moel piinata, seepärast sai temast ateist.

Hiljem hakkas see mees aga ühe Jehoova tunnistajaga Piiblit uurima. Ta sai hämmastusega teada, et Piibel ei õpetagi seda, et kurje piinatakse tulises põrgus. Piibel võrdleb surma magamisega. Hauas ei tunne me valu, me olema teadvuseta (Koguja 9:5, 10). Mees õppis ka seda, et Jumala silmis parandamatult kurjad inimesed jäävad igaveseks ajaks hauda (Matteuse 12:31, 32). Teised surnud äratab Jumal omal ajal üles väljavaatega paradiislikes tingimustes igavesti elada (Johannese 5:28, 29; 17:3). See selgitus oli mõistlik, kuna läks kokku Piibli teadaandega, et „Jumal on armastus” (1. Johannese 4:8). See siiras mees jätkas Jumala Sõna uurimist ning hakkas aja jooksul armastama Piibli Jumalat.

Teised ei usu armastava Looja olemasolu valitsevate hädade ja ebaõigluse pärast. Nad mõtlevad nii nagu üks rootslane, kes osutas kord taevasse ja küsis: „Kuidas võib seal üleval olla kõikvõimas ja heldekäeline Jumal, kui siin all on nii palju korruptsiooni ja kurjust?” Kuna keegi ei osanud talle vastata, sai temastki ateist. Hiljem hakkas ta Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima. Ta sai Jumala Sõnast rahuldustpakkuva vastuse igivanale  küsimusele, miks Jumal lubab kurjust. *

See siiras mees sai aru, et kurjuse olemasolu iseenesest ei tõesta, nagu poleks Jumalat olemas. Näiteks võib inimene valmistada lihanoa. Klient võib osta selle noa ja sellega hoopis mõrva sooritada. See, et nuga kasutati vääral otstarbel, ei tee olematuks selle valmistajat. Samamoodi ei tähenda ka fakt, et maad pole kasutatud kooskõlas selle algse eesmärgiga, nagu poleks sellel olemas Loojat.

Piibel õpetab, et Jumala töö on täiuslik. „Temas pole väärust, tema on õige ja õiglane” (5. Moosese 32:4). Jumal annab inimesele küll häid ande, kuid mõnda andi on tarvitatud vääralt, mis on põhjustanud ütlemata suuri kannatusi (Jakoobuse 1:17). Jumal teeb aga kannatustele lõpu, misjärel „alandlikud pärivad maa ... ja elavad seal peal põliselt” (Laul 37:11, 29).

Eespool mainitud rootslast puudutasid kaasinimeste kannatused sügavalt. Tõesti, see, kui siiralt ta teistest hoolis, kinnitab Jumala olemasolu. Mismoodi?

Enamikule inimestele on Jumalasse uskumise ainsaks alternatiiviks usk evolutsiooni. Evolutsionistid õpetavad „enamkohastunu püsimajäämist” – inimeste ja loomade liigisisest võitlust ellujäämise nimel. Enamkohastunud jäävad elama, kuid nõrgad surevad. Evolutsionistide sõnul on see asjade loomulik kulg. Kui aga see on loomulik, et nõrgad surevad, tegemaks ruumi tugevamatele, kuidas siis seletada fakti, et ka mõnda tugevat inimest liigutavad kaasinimeste kannatused hingepõhjani, nagu ilmnes selle rootslase puhul?

Õpi tundma Jumalat

Me ei näe Jumalat, kuna tal pole inimese kuju. Ent Jumal soovib, et me õpiksime teda tundma. Üks võimalus temaga tuttavaks saada on panna tähele tema erakordseid töid, tema loomistöö „maale” ja „skulptuure”. Kirjakohas Roomlastele 1:20 ütleb Piibel: „[Jumala] nähtamatut olu, nii tema igavest väge kui jumalikku olemist, nähakse, kui neid pannakse tähele, tema tegudes maailma loomisest alates.” Tõesti, kui uurida mõnd maali või skulptuuri, õpime tundma neid loonud kunstniku olemust. Samamoodi saame paremini tuttavaks Jumalaga, kui mõtiskleme tema imepäraste tööde üle.

Loomulikult ei saa me vastata kõigile meid elus vaevavatele küsimustele vaid Jumala loomistöid vaadeldes. Ent me võime leida vastused oma küsimustele Jumala Sõnast Piiblist. Kui lugeda Piiblit avatud meeltega, nagu kaks varem mainitud meest seda tegid, siis jõuame järeldusele, et Jumal on olemas ja ta hoolib sellest, mis meiega toimub.

[Allmärkus]