Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Lugejate küsimusi

Lugejate küsimusi

Lugejate küsimusi

Kas on selliseid verest saadud meditsiinilisi preparaate, mis Jehoova tunnistajatele on vastuvõetavad?

Põhimõtteline vastus on, et Jehoova tunnistajad ei nõustu verd vastu võtma. Me usume kindlalt, et Jumala seadus vere kohta ei kuulu reformimisele, et sobituda muutlike seisukohtadega. Kuid kerkib uusi küsimusi, sest nüüd suudetakse vere töötlemise käigus eraldada sellest nelja põhikomponenti ja nende komponentide fraktsioone. Otsustamaks, kas nendega nõustuda, tuleks kristlasel näha võimalikest meditsiinilistest riski- ja kasuteguritest kaugemale. Tal tuleks pidada silmas seda, mida ütleb Piibel ja millist mõju võib see avaldada tema suhetele Kõigeväelise Jumalaga.

Võtmeküsimused on päris selged. Seda on hõlpsam näha, kui vaadelda mõningaid piiblilisi, ajaloolisi ja meditsiinilisi taustategureid.

Jehoova Jumal ütles meie kõigi esiisale Noale, et veresse tuleb suhtuda kui millessegi erilisse (1. Moosese 9:3, 4). Kui Jumal hiljem Iisraelile seadused andis, kajastus neis vere pühadus: „Ja kui keegi Iisraeli soost ja nende keskel asuvaist võõraist sööb mingisugust verd, siis ma pööran oma palge selle veresööja vastu.” Jumala seadusest üle astunud iisraellane võis rüvetada teisigi, seepärast lisas Jumal: „Ma ... hävitan tema ta rahva seast” (3. Moosese 17:10). Hiljem andsid apostlid ja vanemad mehed ühel Jeruusalemmas toimunud kokkutulekul välja määruse, et me peame ’hoiduma vere eest’. Seda teha on sama oluline kui hoiduda seksuaalsest ebamoraalsusest ja ebajumalakummardamisest (Apostlite teod 15:28, 29).

Mida ’hoidumine’ tol ajal võis tähendada? Kristlased ei tarvitanud verd ei värskelt ega koaguleerunult; ka ei söönud nad looma liha, kust veri polnud välja jooksnud. Välistatud olid ka toidud, millele oli lisatud verd, näiteks verivorstid. Sellisel kombel verd tarvitades oleks rikutud Jumala seadust (1. Saamueli 14:32, 33).

Muistsel ajal ei olnud vere tarvitamine enamikule inimestele mingi probleem, nagu seda võib näha Tertullianuse kirjutistest (2. ja 3. sajand m.a.j.). Vastusena valesüüdistustele, et kristlased tarvitavad verd, mainis ta suguharusid, kes lepingute sõlmimisel verd maitsevad. Lisaks märkis ta, et „areenietenduste ajal tormavad mõned aplas janus võtma kurjategijate värsket verd ..., et oma langetõbe ravida”.

Sellised tavad (ehkki mõned roomlased neid tervislikel põhjustel järgisid) olid kristlastele vastuvõtmatud. „Meie ei lisa oma loomulikule toidule isegi mitte loomade verd,” kirjutas Tertullianus. Roomlased kasutasid verd sisaldavat toitu, et tõsikristlaste laitmatus katsele panna. Tertullianus lisas: „Nüüd küsin ma teilt, kuidas seda seletada, et teie, kes te olete kindlad, et [kristlased] loomade vere õudusega kõrvale lükkavad, peate neid aplaks inimese vere järele?”

Tänapäeval on vähe neid inimesi, kes juhul kui arst soovitab neil verd tarvitada, mõtlevad sellele, kuidas see puudutab Kõigeväelise Jumala seadusi. Ehkki me tahame kindlasti ellu jääda, oleme meie kui Jehoova tunnistajad võtnud endale kohustuse kuuletuda Jehoova seadusele vere kohta. Mida see praegust meditsiinipraktikat silmas pidades tähendab?

Kui täisvere ülekanded pärast Teist maailmasõda tavapäraseks said, mõistsid Jehoova tunnistajad – ja on samal arvamusel ka praegu –, et see on vastuolus Jumala seadusega. Ent meditsiin pole enam see mis enne. Tänapäeval ei tehta enam valdavalt täisvere ülekandeid, vaid siiratakse mõnda selle põhikomponentidest: 1) punaliblesid, 2) valgeliblesid, 3) vereliistakuid, 4) plasmat (vereseerumit), vere vedelat osa. Sõltuvalt patsiendi seisundist võivad arstid talle määrata kas punaliblesid, valgeliblesid, vereliistakuid või plasmat. Nende põhikomponentide ülekanne võimaldab jagada ühte veredoosi mitme patsiendi vahel. Jehoova tunnistajad on seisukohal, et täisvere või neljast põhikomponendist millise tahes ülekanne on vastuolus Jumala seadusega. Väärib märkimist, et seda Piiblil põhinevat seisukohta järgides on nad olnud kaitstud paljude ohtude eest, kaasa arvatud sellised haigused nagu hepatiit ja AIDS, millesse võib nakatuda vere kaudu.

Et aga verd töödeldes suudetakse eraldada muudki kui neid põhikomponente, kerkib seoses põhikomponentidest saadud fraktsioonidega mõningaid küsimusi. Kuidas neid fraktsioone kasutatakse ja mida peaks kristlane nende kohta otsust langetades silmas pidama?

Veri on keerukas kude. Isegi plasma – mis koosneb 90 protsendi ulatuses veest – sisaldab arvukalt hormoone, anorgaanilisi soolasid, ensüüme ja toitaineid, sealhulgas mineraale ja suhkrut. Peale selle sisaldab plasma selliseid proteiine nagu albumiin, hüübimisfaktorid ja haiguste vastu võitlevad antikehad. Spetsialistid eraldavad ja kasutavad paljusid plasmaproteiine. Näiteks veritsusprobleemiga hemofiiliahaigetele on antud hüübimisfaktorit VIII. Kui aga inimest ohustavad teatud haigused, võivad arstid määrata talle nende inimeste vereplasmast ekstraheeritud gammaglobuliini süste, kellel on juba immuunsus tekkinud. Meditsiiniliselt kasutatakse teisigi plasmaproteiine, ent eelmainitu on näide selle kohta, kuidas võidakse töödelda üht vere põhikomponenti (plasmat), et saada fraktsioone. *

Nii nagu vereplasmast võib saada mitmesuguseid fraktsioone, võidakse ka teisi põhikomponente (punaliblesid, valgeliblesid, vereliistakuid) väiksemate osiste eraldamise eesmärgil töödelda. Vere valgelibledest võidakse näiteks saada interferoone ja interleukiine, mida kasutatakse mõningate viirusinfektsioonide ja vähivormide raviks. Vereliistakutest võidakse ekstraheerida haavu parandavat faktorit. Ka töötatakse välja järjest uusi ravimeid, mis sisaldavad (vähemalt esialgu) verekomponentidest saadud ekstrakte. Sellised ravimenetlused ei hõlma mainitud põhikomponentide ülekandeid; üldjuhul hõlmavad need nendest saadud osiseid ehk fraktsioone. Kas kristlased võiksid nõustuda võtma vastu selliseid meditsiinilises ravis kasutatavaid fraktsioone? Me ei oska seda öelda. Piibel ei too ära üksikasju, seega tuleb kristlasel ise Jumala ees oma südametunnistuse alusel otsus langetada.

Mõned ilmselt keelduvad kõigest, mis on saadud verest (ka fraktsioonidest, mis on mõeldud ajutise passiivse immuunsuse andmiseks). Nemad mõistavad just nii Jumala käsku ’hoiduda verest’. Nad toovad põhjenduseks selle, et tema poolt Iisraelile antud seadus nõudis, et loomast välja lastud veri tuleb ’maha valada’ (5. Moosese 12:22–24). Kuidas see asjasse puutub? Selleks et valmistada gammaglobuliini, verel põhinevaid hüübimisfaktoreid ja muud sarnast, tuleb verd koguda ja töödelda. Sellest lähtudes mõned kristlased ei nõustu kasutama selliseid preparaate, samuti nagu nad ei nõustu täisvere või selle nelja põhikomponendi ülekannetega. Nende siirast, südametunnistusest lähtuvat seisukohta tuleks respekteerida.

On kristlasi, kes jõuavad teistsugusele otsusele. Ka nemad keelduvad täisvere, punaliblede, valgeliblede, vereliistakute või plasma ülekannetest. Ent nad võivad lubada end arstil ravida mõne neist põhikomponentidest saadud fraktsiooniga. Ka selles osas võib tulla ette lahknevusi. Näiteks võib kristlane nõustuda gammaglobuliini süstiga, ent keelduda või mitte süstist, mis sisaldab midagi vere puna- või valgelibledest ekstraheeritut. Mis siis ikka võiks ajendada mõningaid kristlasi tegema otsust, et nad võivad nõustuda verefraktsioonide kasutamisega?

„Lugejate küsimusi” („Vahitorn”, 1. juuni 1990) märkis, et raseda naise verest siirduvad plasmaproteiinid (fraktsioonid) loote eraldi vereringesse. Seeläbi annab ema oma lapsele edasi immunoglobuliine ja tagab hinnalise immuunsuse. Kui aga loote enda punalibled oma normaalse elutsükli lõpetavad, töödeldakse hapnikku transportiv osa ümber. Mingi hulk sellest muutub bilirubiiniks, mis siirdub läbi platsenta emale ning eemaldatakse koos organismi jääkproduktidega. Mõned kristlased võivad järeldada, et kuna sellises loomulikus keskkonnas saavad verefraktsioonid teisele inimesele siirduda, võiksid nemadki soostuda mingi verefraktsiooniga, mis on saadud vereplasmast või -rakkudest.

Kas fakt, et võib tulla ette erisuguseid arvamusi ja südametunnistusest lähtuvaid otsuseid, viitab sellele, et tegemist on tähtsusetu küsimusega? Ei. Küsimus on tõsine. Ent põhimõtteliselt on asi lihtne ja selge. Eeltoodud materjalist nähtub, et Jehoova tunnistajad keelduvad nii täisvere kui ka vere põhikomponentide ülekannetest. Piibel käsib kristlastel ’hoiduda ebajumalate ohvriliha ja vere ja porduelu eest’ (Apostlite teod 15:29). Lisaks, kui küsimus on mõne sellise põhikomponendi fraktsioonides, tuleb igal kristlasel pärast põhjalikku ja palvemeelset mõtisklust oma sisetundest lähtuvalt ise otsus langetada.

Paljud inimesed oleksid valmis nõustuma mis tahes raviga, mis tõotab tuua kohest kasu, koguni raviga, millega teatavasti kaasneb terviseriske – nagu seda on verepreparaatide kasutamine. Tõsikristlane püüab omandada laiemat, tasakaalukamat vaadet, mis ei piirdu pelgalt füüsiliste aspektidega. Jehoova tunnistajad hindavad püüdeid tagada kvaliteetne arstiabi ning nad kaaluvad iga ravimenetluse riski ja kasu suhet. Kui aga küsimus on verest saadud preparaatides, kaaluvad nad hoolega, mida ütleb Jumal ja kuidas see mõjutab nende isiklikke suhteid Eluandjaga (Laul 36:10).

Milline õnnistus on küll see, et kristlasel on samasugune kindel lootus nagu laulikul, kes kirjutas: „Jehoova Jumal on päike ja kilp; armu ja au annab Jehoova ega keela head neile, kes laitmatult elavad! Jehoova ..., õnnis on inimene, kes sinu peale loodab!” (Laul 84:12, 13).

[Allmärkus]

^ lõik 12 Vt. 1978. a. 15. juuni (inglise keeles) ja 1994. a. 1. oktoobri „Vahitorn”, „Lugejate küsimusi”. Farmaatsiafirmad on töötanud välja rekombinantsed ravimid, mis pole saadud verest ja mida võidakse määrata mõnede varem kasutatud verefraktsioonide asemel.

[Kast lk 30]

SOOVITATAVAD KÜSIMUSED ARSTILE ESITAMISEKS

Kui sind ootab ees lõikus või ravi, millega võiks kaasneda mingi verepreparaadi tarvitamine, siis küsi:

Kas kõik asjaga seotud meditsiinitöötajad teavad, et olenemata olukorrast soovin mina kui Jehoova tunnistaja, et mulle ei tehtaks mitte mingisugust vereülekannet (täisveri, punalibled, valgelibled, vereliistakud või vereplasma)?

Kui mingi väljakirjutatav ravim võib olla valmistatud vereplasmast, puna- või valgelibledest või vereliistakutest, siis küsi:

Kas ravim on valmistatud mõnest vere neljast põhikomponendist? Kui on, siis kas selgitaksite lähemalt selle koostist?

Kui palju seda verest saadud ravimit määratakse ja kuidas seda tuleb tarvitada?

Kui mu sisetunne lubab mul võtta vastu seda fraktsiooni, siis millised meditsiinilised riskid sellega kaasnevad?

Kui ma sisetunde ajel keeldun sellest fraktsioonist, siis millist teist ravi võiks kasutada?

Kui olen asja põhjalikumalt kaalunud, siis millal ma võiksin teile oma otsusest teatada?