Kristlikud karjased, „avardage ... oma süda”!

„JEHOOVA on mu karjane, mul pole millestki puudust!” Nende sõnadega väljendas Taavet oma täielikku usaldust Jumala vastu. Jehoova viis ta vaimses mõttes „haljale aasale” ja „hingamisveele” ning juhtis ta „õiguse rööbastesse”. Ka vastastest ümbritsetuna sai Taavet toetust ja julgustust, mis ajendas teda Jehoovale ütlema: „Ei karda ma kurja, sest sina oled minuga.” Kuna Taavetil oli selline Ülemkarjane, oli ta otsustanud jääda „Jehoova kotta eluajaks” (Laul 23:1–6).

Jumala ainusündinud Poeg koges samuti Jehoova armastavat hoolt ning maa peal olles ja oma jüngritega tegeledes peegeldas ta seda hoolitsust täiuslikult. Seetõttu viitab Pühakiri talle kui „heale karjasele”, „suurele karjasele” ja „Ülimkarjasele” (Johannese 10:11; Heebrealastele 13:20; 1. Peetruse 5:2–4).

Jehoova ja Jeesus Kristus jätkavad karjasetööd nende hulgas, kes neid armastavad. Nende karjasetöö avaldub osaliselt selles, et nad on armastavalt seadnud kogudustesse ametisse alamkarjased. Paulus ütles sellistele alamkarjastele: „Pange tähele iseendid ja kõike karja, kellele Püha Vaim on pannud teid ülevaatajaiks karjastena hoidma Jumala kogudust, mille ta on omandanud iseenese vere läbi” (Apostlite teod 20:28).

Karjasetöö tegemine Jehoova ja Kristuse Jeesuse seatud eeskujul pole lihtne ülesanne, kuid see on praegu tunduvalt olulisem kui iganes varem. Mõtle rohkem kui miljonile viimase kolme aasta jooksul ristitud Jehoova tunnistajale! Sellistel uutel tunnistajatel pole usuelu kogemusi, mis tulevad teenistuses oldud aastatega. Mõtle ka nendele Jehoova tunnistajatele, kes on praegu veel lapsed või teismelised. Nad ei vaja mitte ainult oma vanemate, vaid ka oma koguduse alamkarjaste tähelepanu.

Tõesti, iga kristlane kogeb mõjutusi väljastpoolt kogudust, sealhulgas kaaslaste mõju. Kõik peavad võitlema, et panna vastu tugevale tõmbele järgida maailma ennasthellitavat teed. Mõnel maal võivad Kuningriigi kuulutajad kaotada julguse, kuna nende sõnumit ei taheta kuulata. Paljudel kuulutajatel on raskeid tervisehädasid. Rahamured võivad röövida teistelt huvi otsida esmalt Kuningriiki. Tõesti, me kõik, ka kaua tões olnud, vajame ja väärime karjaste armastavat abi.

Õige motiiv

Esimese sajandi kristlasi kutsuti üles: „Avardage ... oma süda!” (2. Korintlastele 6:11–13). Kristlikel kogudusevanematel oleks hea karjasekohuseid täites seda soovitust järgida. Kuidas saavad nad seda teha? Mida võivad teha teenistusabilised, kellest paljud on tulevased karjased?

Kui kristlikud kogudusevanemad tahavad olla karjale õnnistuseks, peaks neid tegutsema ajendama rohkem kui vaid kohusetunne. Neile antakse nõu: „Hoidke teile hoida antud Jumala karja mitte sundusest, vaid vabast tahtest Jumala meele järgi, mitte alatu kasu tõttu, vaid innust” (1. Peetruse 5:2, meie kursiiv). Hea karjasetöö tähendab seega teiste vabatahtlikku ja innukat teenimist (Johannese 21:15–17). See eeldab, et karjased panevad  tähele lammaste vajadusi ja tegutsevad kiirelt ning ilmutavad teistega suhtlemisel häid kristlikke omadusi, Jumala vaimu vilja (Galaatlastele 5:22, 23).

Karjasetöö hõlmab vahel vendade külastamist nende kodus. * Kuid karjased, kes ’avardavad oma südame’, annavad endast rohkem. Nad ei tee karjasekülastusi üksnes aeg-ajalt, vaid kasutavad igat võimalust teha teiste karjaliikmete hulgas karjasetööd.

Väljaõpe karjasetööks

Iga vend, kui vana ta ka poleks, kes „püüab koguduse ülevaataja ametisse, ... igatseb kaunist tööd” (1. Timoteosele 3:1). Paljud teenistusabilised on näidanud oma valmisolekut püüelda lisaeesõiguste poole. Seepärast aitavad kogudusevanemad meeleldi sellistel teenistusvalmis vendadel astuda seda tähtsat sammu ja püüelda „koguduse ülevaataja ametisse”. See tähendab, et neid õpetatakse välja saama heaks karjaseks.

Kuna Jehoova kristlik kogudus järgib ustavalt Jumala kõrgeid mõõdupuid, pole seda nõrgestanud valekarjased, nagu neid kirjeldab kirjakoht Hesekieli 34:2–6. Jehoova põlastas neid õigustatult. Selle asemel et toita karja, toitsid nad iseennast. Nad ei tugevdanud nõrku, ei tervendanud haigeid, ei sidunud haavatuid ega toonud tagasi eksinuid või kadunuid. Toimides rohkem huntide kui karjaste sarnaselt, türanniseerisid nad lambaid. Hooletusse jäetud lambad pillutati laiali sihitult ekslema, ilma et keegi nende eest oleks hoolitsenud (Jeremija 23:1, 2; Nahum 3:18; Matteuse 9:36).

Erinevalt sellistest ustavusetutest karjastest järgivad kristlikud karjased Jehoova eeskuju. Nad aitavad juhatada lambaid vaimses mõttes „haljale aasale” ja „hingamisveele”. Nad püüavad juhatada neid „õiguse rööbastesse”, aidates neil mõista Jehoova Sõna õigesti ja seda isiklikult ellu rakendada. Nende töö kannab head vilja, kuna nad on ’osavad õpetama’ (1. Timoteosele 3:2).

Suur osa kogudusevanemate õpetustööst tehakse koguduse koosolekutel kõnesid pidades. Ent kogudusevanemad õpetavad ka isiklikult. Muidugi, mõni tuleb paremini toime eraviisilise õpetamisega, samas kui teistel on parem kõneand. Ent isegi kui keegi on mõnes valdkonnas õpetajana vähem võimekas, ei tee see teda veel õpetusametis kõlbmatuks. Kogudusevanemad kasutavad õpetamiseks kõiki neile avanenud võimalusi, sealhulgas karjasetööd. Vahel teevad nad seda ametlikult, näiteks kokkulepitud külastuse korral, kuid suur osa karjasetööst võidakse teha ka eraviisiliselt, mis toob samuti suurt kasu.

Täisajalised karjased ja õpetajad

Arst vajab oma töö tegemiseks teadmisi ja kogemusi. Kuid tema patsiendid hindavad seda siis, kui ta ilmutab ka lahkust, kaastunnet, hoolitsust ja siirast huvi. Need omadused peaksid olema osa tema isiksusest. Sarnaseid omadusi peaks taotlema ka hea õpetaja ja karjane, neid tuleks ilmutada iga päev. Tõeline õpetaja on valmis õpetama teisi alati, kui selleks tekib vajadus. „Sõna õigel ajal – küll see on hea!” öeldakse Õpetussõnades 15:23. „Õige aeg” võib olla siis, kui ta kõneleb laval, kui ta kuulutab majast majja või kui ta vestleb teistega kuningriigisaalis või telefoni teel. Sarnaselt püüab hea karjane ilmutada häid omadusi ja hoolitseda teiste eest kogu aeg, mitte ainult karjasekülastusi tehes. Kui ta on ’avardanud oma südame’, saab ta kasutada igat võimalust karjasetööks lammaste hulgas ning hoolitseda nende vajaduste eest just õigel ajal. See teebki ta lammastele armsaks (Markuse 10:43).

 Wolfgang, kes on praegu kogudusevanem, meenutab korda, mil üks teenistusabiline koos abikaasaga nende perel külas käis. Ta räägib: „Meie lapsed olid väga rõõmsad neile osutatud tähelepanu üle ja selle toreda koosviibimise üle. Nad räägivad sellest siiani.” Tõesti, see teenistusabiline näitas, et ta hoolib neist; ta oli ’avardanud oma südame’.

Teine võimalus ’avardada oma süda’ on külastada haigeid, saata neile lühikesi julgustussõnumeid või helistada neile – teha midagi sellist, millega saad anda neile teada, et sa hoolid neist! Paku vajaduse korral abi. Kui nad soovivad rääkida, kuula tähelepanelikult. Jutusta häid ja innustavaid kogemusi teokraatlikust tegevusest kohalikus koguduses ja mujal. Aita neil keskenduda õnnelikule tulevikule, mis ootab neid, kes armastavad Jehoovat (2. Korintlastele 4:16–18).

Lisaks karjasekülastustele

Kui mõelda karjasetöö eesmärgile, siis on ilmne, et on küll tähtis teha vendadele ametlikke karjasekülastusi, kuid see on vaid üks karjasetöö tahke. Armastav karjane ’avardab oma südame’ ning on ligipääsetav kõigis olukordades ja kogu aeg. Kui ta arendab oma vendadega südamlikke suhteid, kinnitab ta sellega neile, et ka raskel ajal ei pea nad kartma  kurja, kuna teavad, et nende armastav vend, kristlik karjane, hoolitseb nende eest (Laul 23:4).

Tõesti, kõik kristlikud karjased, „avardage ... oma süda”. Näidake, et armastate siiralt oma vendi. Julgustage ja kosutage neid, ehitage neid vaimselt üles igal teile võimalikul viisil. Aidake neil seista kindlalt usus (Koloslastele 1:23). Kui lambaid on õnnistatud selliste kristlike karjastega, kes on ’avardanud oma südame’, pole neil millestki puudus. Nad on otsustanud nagu Taavet elada Jehoova majas kogu oma eluaja (Laul 23:1, 6). Mida enamat võikski armastav karjane soovida?

[Allmärkus]

[Kast lk 30]

Kristlikud karjased

• Teenivad innukalt ja vabast tahtest

• Toidavad karja ja hoolitsevad selle eest

• Aitavad teistel püüelda karjaseameti poole

• Külastavad haigeid ja hoolitsevad nende eest

• On valmis aitama oma vendi igal ajal

[Pildid lk 31]

Kogudusevanemad on karjased kogu aeg: nii põlluteenistuses, koosolekutel kui seltskondlikel üritustel