Elulugu

Valgusekandjana paljude rahvaste juurde

GEORGE YOUNGI LUGU JUTUSTANUD RUTH YOUNG NICHOLSON

„Miks valitseb siis selline vaikus meie kantsleis? ... Mis inimesed me küll oleme, kui vaikime pärast seda, mil oleme veendunud nende asjade paikapidavuses, millest ma kirjutan? Ärgem hoidkem inimesi teadmatuses, vaid kuulutagem tõde ning ärgem tehkem seda mingil vabandaval või varjatud moel.”

NEED sõnad on osa isa 33-leheküljelisest kirjast, kus ta palus kustutada oma nime kiriku nimekirjast. Oli aasta 1913. Sellest ajast algas isal sündmusterohke elu, mis viis teda valgusekandjana paljude rahvaste juurde (Filiplastele 2:15). Väikesest tüdrukust peale olen nii sugulastelt kui ka ajaloomaterjalidest kogunud lugusid oma isa kogemustest ning sõbrad on aidanud mul tema eluloo tükkhaaval kokku panna. Mitmeski mõttes meenutab isa elu mulle apostel Pauluse oma. Sarnaselt selle „paganate apostliga” oli isa alati valmis minema ja jagama Jehoova sõnumit kõigi maade ja saarte elanikele (Roomlastele 11:13; Laul 107:1–3). Lubage, et jutustan teile oma isast George Youngist.

Algusaastad

Isa oli šoti presbüterlaste John ja Margaret Youngi noorim poeg. Ta sündis 8. septembril 1886, üsna varsti pärast seda, kui pere oli kolinud Edinburgh’ist (Šotimaa) Briti Columbiasse (Lääne-Kanada). Tema kolm vanemat venda Alexander, John ja Malcolm olid sündinud Šotimaal mõned aastad varem. Poiste väike õde Marion, keda nad hellitavalt Nellie’ks  kutsusid, oli mu isast kaks aastat noorem.

Lapsed kasvasid üles Briti Columbia provintsis Victoria lähedal Saanichis ühes talus, kus nad lõbusalt aega veetsid. Kuid samal ajal õppisid nad ka vastutust kandma. Kui vanemad tulid Victoria-reisilt tagasi, olid õuetööd tavaliselt tehtud ja maja puhas.

Peagi hakkasid isa ja ta vennad kaevandamise ning ka metsaäri vastu huvi tundma. Vennad Youngid lõid endale metsatööga hea maine (nad uurisid metsi, et teha kindlaks, kust saab sobivat puitmaterjali) ning nad olid ka tuntud puiduostjad ja -müüjad. Minu isa hoolitses rahaliste tehingute eest.

Lõpuks viis isa huvi vaimsete asjade vastu teda otsusele, et temast peab saama presbüteri kiriku õpetaja. Kuid umbes samal ajal avaldasid Siioni Vahitorni Traktaatide Ühingu esimese presidendi Charles Taze Russelli ajalehejutlused tema elule suurt mõju. Saadud teadmised ajendasid isa kirjutama ja kirikusse saatma seda lahkumiskirja, millest artikli alguses juttu oli.

Isa kasutas lahkelt, kuid selgelt piiblikohti, et kummutada kiriku õpetusi inimhinge surematuse ja selle kohta, et Jumal piinab inimhingi igavesti põrgutules. Ta paljastas ka kolmainuõpetuse, näidates, et sel ei ole kristlikku päritolu ja et ka Pühakiri ei toeta seda mingil moel. Tollest ajast alates tegi isa Jeesust Kristust jäljendades pingutusi kristlikus teenistuses, kasutades alandlikult kõiki oma andeid ja jõudu Jehoova ülistuseks.

Aastal 1917 alustas isa Vahitorni ühingu suunamisel teenimist pilgrimina, nagu Jehoova tunnistajate reisivaid esindajaid tol ajal kutsuti. Ta pidas kõnesid Kanada linnades ja asulates ning esitas seal filmilõikudest ja slaididest koostatud programmi, mida tuntakse „Loomise fotodraama” nime all. Isa külaskäikude ajal olid teatrid rahvast tulvil. Tema pilgrimikülastuste ajakava ilmus 1921. aastani ajakirjas „Vahitorn”.

Winnipegi ajaleht teatas, et jutlustaja Young pidas kõne 2500 inimesele ja et paljud jäid ukse taha, sest saal oli rahvast täis kiilutud. Ottawas kõneles ta teemal „Põrgusse ja tagasi”. Üks vanem mees rääkis sellest: „Kui kõne oli läbi, kutsus George Young kirikuõpetajaid lavale, et nad võiksid sel teemal temaga väidelda, kuid ükski neist ei liigutanud end. Siis ma mõistsin, et olen leidnud tõe.”

Isa üritas oma pilgrimikülastustesse mahutada nii palju vaimset tegevust kui võimalik. Pärast seda kiirustas ta rongi peale, et jõuda järgmisesse graafikus ettenähtud paika. Kui ta sõitis autoga, siis oli ta sageli juba ammu enne hommikusööki teel järgmise sihtpunkti poole. Lisaks innukusele oli isal ka teistega arvestava mehe maine ning ta oli tuntud oma kristlike tegude ja heldekäelisuse poolest.

Paljude algusaja konventide seast, kus ta viibis, oli eriti mälestusväärne see, mis toimus 1918. aastal Edmontonis Alberta provintsis.  Kogu ta pere oli seal Nellie ristimist vaatamas. See oli ka viimane kord, kus kõik poisid koos olid. Kaks aastat hiljem suri Malcolm kopsupõletikku. Sarnaselt oma vendade ja isaga oli Malcolmilgi taevane lootus ning kõik nad jäid Jumalale surmani ustavaks (Filiplastele 3:14).

Välismaistele põldudele

Kui isa 1921. aasta septembris Kanadas kuulutusreisi lõpetas, saatis tollane Vahitorni ühingu president Joseph F. Rutherford ta Kariibi mere saartele seda tööd jätkama. Igal pool, kus isa „Loomise fotodraama” esitas, võeti see hästi vastu. Ta kirjutas Trinidadist: „Saal oli täis ja paljudel tuli koju tagasi minna. Teisel õhtul rahvas lausa tungis majja.”

Seejärel, aastal 1923 määrati isa Brasiiliasse. Seal pidas ta kõnesid laiadele rahvahulkadele ning aeg-ajalt kasutas ta palgatud tõlkide abi. „Vahitorn” (15. detsember 1923) kirjutas: „1. juunist kuni 30. septembrini pidas vend Young 21 avalikku kõnet, mida oli kuulamas kokku 3600 inimest; juhatas 48-t piibliklassi koosolekut, millest võttis osa 1100 inimest; jagas tasuta portugalikeelset kirjandust kokku 5000 eksemplari.” Paljud ilmutasid huvi, kui isa pidas kõne „Miljonid nüüd elavatest ei sure kunagi”.

Kui 1997. aasta 8. märtsil Brasiilias uued harubüroorajatised pühitseti, seisis pühitsemise puhul väljaantud brošüüris kirjas: „1923: George Young saabub Brasiiliasse. Ta organiseerib Rio de Janeiro kesklinna harubüroo.” Kuigi piibliteemaline kirjandus oli kättesaadav hispaania keeles, oli seda vaja ka portugali keeles, mis on Brasiilia põhikeel. Seepärast hakati 1923. aasta 1. oktoobrist „Vahitorni” välja andma ka portugali keeles.

Isa sõlmis Brasiilias meeldejäävaid tutvusi paljude inimestega. Üks oli jõukas portugali mees nimega Jacintho Pimentel Cabral, kes pakkus koosolekute pidamise paigaks oma kodu. Jacintho võttis tõe peagi omaks ja hiljem sai temast harubüroo personali liige. Teine oli noor portugallasest aednik Manuel da Silva Jordão. Tema kuulis isa avalikku kõnet ja see innustas teda minema tagasi Portugali, et teenida seal kolportöörina, nagu Jehoova tunnistajate täisajalisi teenijaid tol ajal kutsuti.

Isa reisis rongiga läbi kogu Brasiilia ja leidis kõikjalt huvilisi. Ühel oma reisil kohtas ta Bony ja Catarina Greeni ning jäi nende juurde umbes kaheks nädalaks, et neile Pühakirja selgitada. Vähemalt seitse sellest perest lasi end vees ristida, sümboliseerimaks oma pühendumist Jehoovale.

Veel ühe tutvuse sõlmis isa 1923. aastal Sarah Bellona Fergusoniga. Aastal 1867, kui Sarah oli alles väike tüdruk, oli ta koos oma venna Erasmus Fulton Smithi ja kogu ülejäänud perega kolinud Ameerika Ühendriikidest Brasiiliasse. Kuni aastani 1899 sai ta postiga regulaarselt ajakirju „Vahitorn”. Isa külastusega avanes Sarah’le, tema neljale lapsele ja kellelegi, keda isa nimetas tädi Sallie’ks, kauaoodatud võimalus end ristida lasta. See toimus 11. märtsil 1924.

Peagi kuulutas isa ka teistes Lõuna-Ameerika maades. Ta kirjutas Peruust 8. novembril 1924: „Lõpetasin just 17 000 traktaadi levitamise Limas ja Callaos.” Järgmisena läks ta Boliiviasse ja levitas traktaate seal. Tolle reisi kohta ta kirjutas: „Meie Isa õnnistab neid pingutusi. Üks indiaanlane aitas mind. Tema kodu on Amazonase ülemjooksul. Ta võtab 1000 traktaati ja mõned raamatud endaga koju kaasa.”

Nii sai tänu isa pingutustele Piibli tõeseemneid külvatud paljudes Kesk- ja Lõuna-Ameerika maades. „Vahitorn” (1. detsember 1924) märkis: „George Young on olnud Lõuna-Ameerikas nüüd üle kahe aasta. ... Sellel kallil vennal on olnud suur eesõigus jagada tõesõnumit Magalhãesi väina ääres asuvas Punta Arenases.” Isa oli kuulutustöö esirinnas ka sellistes maades nagu Costa Rica, Panama ja Venezuela.  Ta jätkas seda tööd isegi siis, kui oli haigestunud malaariasse.

Järgmiseks Euroopa

1925. aasta märtsis sõitis isa laevaga Euroopasse, kus ta lootis levitada 300 000 piibliteemalist traktaati hispaania ja portugali keeles ning teha korraldusi selleks, et vend Rutherford saaks pidada avalikke kõnesid. Ent Hispaaniasse saabumise järel väljendas isa sealset usulise sallimatuse õhkkonda silmas pidades kahtlust, kas vend Rutherfordil on ikka hea selles paigas oma kõnesid pidada.

Vend Rutherford kirjutas vastuse, kus ta tsiteeris kirjakohta Jesaja 51:16: „Ma panin oma sõnad sulle suhu, ma peitsin sind oma käe varju alla, et võlvida taevaid ja rajada maad, ja et öelda Siionile: „Sina oled mu rahvas!”” Sellest järeldas isa: „Kindlasti on see Issanda tahe, et lähen edasi ja jätan lõpptulemuse Tema hooleks.”

10. mail 1925 pidas vend Rutherford tõlgi abil kõne Novedadese teatris Barcelonas. Kohal oli üle 2000 inimese, kusjuures laval oli ka üks riigiametnik koos ihukaitsjaga. Sama kordus Madridis, kus kohalviibijaid oli 1200. Huvi, mida need kõned sütitasid, viis Hispaania harubüroo rajamiseni, mis seati sisse „George Youngi juhatusel”, nagu märgib Jehoova tunnistajate 1978. a. aastaraamat.

1925. aasta 13. mail pidas vend Rutherford kõne Lissabonis (Portugal). Tema külastus oli jällegi edukas, vaatamata vaimulikkonna katsetele koosolekut karjumise ja toolide lõhkumisega katkestada. Vend Rutherfordi Hispaanias ja Portugalis peetud kõnede järel jätkas isa „Loomise fotodraama” näitamist ning ta korraldas ka piibliteemalise kirjanduse trükkimist ja levitamist neis paigus. Aastal 1927 teatas ta, et head sõnumit „on kuulutatud igas Hispaania linnas”.

Kuulutustöö Nõukogude Liidus

Isa järgmine misjoniülesanne oli Nõukogude Liit, kuhu ta saabus 1928. aasta 28. augustil. Kirjast, mis on dateeritud 10. oktoobriga 1928, võib lugeda:

 „Sellest ajast peale, mil olen saabunud Venemaale, võin ma tõesti kogu südamest palvetada: „Sinu riik tulgu.” Õpin keelt, kuid see läheb aeglaselt. Minu tõlk on väga harukordne mees, ta on juut, kuid usub Kristust ja armastab Piiblit. Mul on olnud huvitavaid kogemusi, ent ma ei tea, kui kaua mul lubatakse siin olla. Eelmisel nädalal sain käsu 24 tunni jooksul riigist lahkuda, kuid olukord lahenes ja ma sain jääda kauemaks.”

Isa võttis ühendust ka piibliuurijatega Harkivist, mis on praegu üks suurimaid Ukraina linnu, ning nende südantliigutav kokkusaamine tõi neile kõigile rõõmupisarad silmi. Igal õhtul peeti väike konvent, mis kestis keskööni. Kui isa hiljem neist vendadega peetud koosolekuist kirjutas, märkis ta: „Vaesed vennakesed, nende mõned üksikud raamatud on konfiskeeritud ja võimud on nende vastu vaenulikud, kuid nemad on ikkagi rõõmsad.”

Isa teenistust Nõukogude Liidus tõsteti esile eriväljaandes, mis oli mõeldud neile, kes 21. juunil 1997 võtsid osa uue harubüroo pühitsemisest Peterburis Venemaal. Brošüüris mainitakse, et isa saadeti Moskvasse ning ta sai loa „trükkida Venemaal levitamiseks 15 000 brošüüri „Vabadus rahvastele” ja „Kus viibivad surnud?””.

Pärast Venemaalt naasmist määrati isa pilgrimitööle Ameerika Ühendriikidesse. Lõuna-Dakotas külastas ta lihaseid õdesid Nellena ja Verda Pooli, kes hiljem läksid misjonärideks Peruusse. Nad hindasid väga isa väsimatut teenistust ning märkisid: „Noil ammustel aegadel oli vendadel kahtlemata pioneerivaim, nad läksid nendesse võõrastesse paikadesse vaid vähese varanatukesega, kuid nende süda oli tulvil armastust Jehoova vastu. Just see sundis neid tegema seda, mida nad tegid.”

Abielu ja teine kuulutusreis

Isa oli olnud aastaid kirjavahetuses Clara Hubbertiga Manitoulini saarelt Ontario provintsis. Nad käisid mõlemad 26. juulil 1931 Columbuses Ohio osariigis konvendil, kui piibliuurijad võtsid endale nime Jehoova tunnistajad (Jesaja 43:10–12). Nädal hiljem nad abiellusid. Peagi oli isa jälle teel, oma teisel misjonireisil Kariibi mere saartele. Seal ta aitas koosolekuid organiseerida ning jagada teistele õpetust majast majja teenimise kohta.

Ema sai pilte, kaarte ja kirju Surinamest,  Saint Kittsist ja paljudest muudest paikadest. Kirjad teatasid kuulutustöö edenemisest ja vahel oli seal ka fakte selle maa lindude, loomade ja taimede kohta, kus isa viibis. Juunis 1932 lõpetas isa oma ülesande Kariibi mere saartel ning tuli nagu tavaliselt vahetekiruumis reisides tagasi Kanadasse. Seejärel tegid nad emaga koos täisajaliselt kuulutustööd ning veetsid 1932/33. aasta talve koos suure rühma teiste täisajaliste teenijatega Ottawa piirkonnas.

Lühike perekonnaelu

Minu vend David sündis 1934. aastal. Kui ta oli alles poisike, oli tal kombeks seista ema kübarakarbi peal ning harjutada oma „kõnesid”. Kogu oma elu on ta olnud Jehoova suhtes innukas nagu isagi. Nad külastasid kolmekesi kogudusi Kanada idarannikust kuni läänerannikuni, sõites ringi autoga, mille katusele oli kinnitatud heliaparatuur. Mina sündisin 1938. aastal, kui isa teenis parasjagu Briti Columbias. David mäletab, kuidas isa pani mu voodisse ning isa, ema ja David põlvitasid selle ümber, kui isa esitas minu eest tänupalve.

1939. aasta talvel elasime Vancouveris, kui isa külastas selle piirkonna kogudusi. Nende paljude kirjade hulgas, mis me aastatega oleme kogunud, on üks dateeritud 14. jaanuariga 1939, mille isa kirjutas Briti Columbias Vernonis olles. Isa adresseeris selle Clarale, Davidile ja Ruthile, kirjutades: „Lihtsalt üks väike musi ja kallistus.” Kirjas oli sõnumeid igaühele meist. Ta rääkis, et seal on palju lõikust, aga vähe töötegijaid (Matteuse 9:37, 38).

Nädal pärast seda, kui isa naasis Vancouverisse, varises ta koosolekul kokku. Hilisem diagnoos näitas, et tal oli ajukasvaja. Ta lõpetas oma maise teekonna 1. mail 1939. Ma olin siis üheksakuune ja David ligi viieaastane. Meie armas ema, kel oli samuti taevane lootus, jäi Jumalale ustavaks kuni oma surmani 19. juunil 1963.

Seda, kuidas isa suhtus oma eesõigusesse viia head sõnumit nii paljudesse maadesse, on ta kaunilt väljendanud ühes oma kirjas emale. Ta ütles muu hulgas: „Jehoova on lahkelt lubanud mul minna valgusena neisse riikidesse, et kanda edasi Kuningriigi sõnumit. Tema püha nimi olgu kiidetud. Läbi ekslikkuse, ebakompetentsuse ja nõrkuste särab tema hiilgus.”

Nüüd teenivad George ja Clara Youngi lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed samuti meie armastavat Jumalat Jehoovat. Mulle on räägitud, et isa tsiteeris tihti kirjakohta Heebrealastele 6:10, kus öeldakse: „Jumal ei ole ülekohtune, et ta unustaks ära teie teod ja armastuse, mida olete osutanud tema nimele.” Meiegi ei ole unustanud isa tegusid.

[Pilt lk 23]

Minu isa (paremal) oma kolme vennaga

[Pildid lk 25]

Isa (seisab) koos vendade Woodworthi, Rutherfordi ja Macmillaniga

All: isa (kõige äärmine vasakul) ühes rühmas koos vend Russelliga

[Pildid lk 26]

Isa ja ema

All: nende pulmapäev

[Pilt lk 27]

Koos Davidi ja emaga mõni aasta pärast isa surma