Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Ülestõusmislootus on vägev

Ülestõusmislootus on vägev

Ülestõusmislootus on vägev

„Ma olen minetanud kõik ..., et ma tunneksin ära tema [Jeesuse Kristuse] ja ta ülestõusmise väe.” (FILIPLASTELE 3:8–10)

1., 2. a) Kuidas kirjeldas üks vaimulik surnute ülestõusmist hulk aastaid tagasi? b) Kuidas ülestõusmine tegelikult aset leiab?

TUHANDE kaheksasaja üheksakümnendate aastate alguses pälvis ajakirjanduse tähelepanu ühe vaimuliku erakordne jutlus Brooklynis New Yorgis (USA). Tema sõnul pidavat surnute ülestõusmine tähendama seda, et kogutakse kokku ja taaselustatakse kõik luud ja liha, mis kunagi mõnda inimihusse on kuulunud, ükskõik kas ihu hävis tules või õnnetuses, kas selle sõi mõni metselajas või kas see sai väetiseks. Jutlustaja kinnitas, et ühel teataval 24-tunnisel ööpäeval muutub õhk mustaks miljardite surnud inimeste kämmaldest, käsivartest, jalgadest, sõrmedest, luudest, kõõlustest ja nahast, mis otsivad oma keha teisi liikmeid. Seejärel pidavat hinged nii taevast kui põrgust neisse ülesäratatud kehadesse elama asuma.

2 Surnute ülesäratamine esialgsete aatomite taaskogumise teel on ebaloogiline ja pealegi ei ole inimesel surematut hinge (Koguja 9:5, 10; Hesekiel 18:4). Jehoova Jumalal ei ole surnute ülesäratamiseks tarvis koguda kokku neidsamu aatomeid, mis kunagi moodustasid inimkeha. Ta võib ülesäratatavaile uue keha luua. Jehoova on andnud oma Pojale Jeesusele Kristusele väe äratada surnud üles igavese elu väljavaatega (Johannese 5:26). Seepärast ütles Jeesus: „Mina olen ülestõusmine ja elu; kes minusse usub, see elab, ehk ta küll sureb!” (Johannese 11:25, 26). Kui südantsoojendav tõotus see on! See annab meile jõudu pidada vastu katsumustes ja jääda ustavateks Jehoova tunnistajateks isegi surmaga silmitsi seistes.

3. Miks pidi Paulus ülestõusmislootuse kaitseks sõna võtma?

3 Ülestõusmine ei sobi kokku inimhinge surematuse õpetusega, mida toetas kreeka filosoof Platon. Seega, mis juhtus, kui apostel Paulus, kõneldes Ateena Areopaagil prominentsetele kreeklastele, vihjas Jeesusele ja ütles, et Jumal on tema surnuist üles äratanud? „Kui nad surnute ülestõusmisest kuulsid,” öeldakse jutustuses, „panid mõned seda naeruks” (Apostlite teod 17:29–34). Paljud, kes olid ülestõusnud Jeesust Kristust näinud, olid veel elus ning kinnitasid pilgetest hoolimata, et ta on surnuist üles äratatud. Ent valeõpetajad, kes Korintose kogudusega läbi käisid, eitasid ülestõusmist. Seepärast esitas Paulus veenva arutluse selle kristliku õpetuse kaitseks. See on kirjas 1. Korintlastele 15. peatükis. Tema argumentide hoolas uurimine peaks hajutama kõik kahtlused, mis kellelgi võivad olla seoses ülestõusmislootuse ja selle väega.

Veenev tõestus Jeesuse ülestõusmise kohta

4. Kes olid Pauluse sõnul näinud ülestõusnud Jeesust?

4 Pane tähele, kuidas Paulus oma kaitsekõnet alustab (1. Korintlastele 15:1–11). Kui korintlased ei ole asjata saanud usklikeks, siis hoiavad nad kinni heast sõnumist, mis toob neile pääste. Kristus suri meie pattude eest, maeti ja äratati üles. Ülestõusnud Jeesus ilmus Keefasele (Peetrusele), „pärast seda neile kaheteistkümnele” (Johannese 20:19–23). Teda nägi umbes viissada inimest – võimalik, et tol korral, kui ta andis korralduse minna ja inimesi jüngriteks teha (Matteuse 28:19, 20). Teda nägi Jakoobus, samuti kõik ustavad apostlid (Apostlite teod 1:6–11). Damaskuse lähedal ilmus Jeesus Saulusele „kui äbarikule [„enneaegselt sündinule”, UM]”, otsekui oleks Saulus juba äratatud üles vaimsele elule (Apostlite teod 9:1–9). Korintlased olid saanud usklikeks, kuna Paulus kuulutas neile ja nad võtsid selle hea sõnumi vastu.

5. Milline Pauluse arutluskäik on kirjas 1. Korintlastele 15:12–19?

5 Jälgi Pauluse arutluskäiku (1. Korintlastele 15:12–19). Kui pealtnägijad kuulutavad, et Kristus on üles äratatud, kuidas võib siis keegi väita, et ei olevatki ülestõusmist? Kui Jeesus ei ole surnuist üles äratatud, on meie kuulutustöö ja usk tühine ning me tunnistame valet Jumala vastu, kuna ütleme, et ta äratas Kristuse üles. Kui surnuid ei äratata, ’oleme alles oma pattude sees’, ja need, kes on surnud usus Kristusesse, on hukka saanud. Veelgi enam, „kui meie selles elus oleme lootnud ainult Kristuse peale, siis me oleme kõigist inimestest kõige armetumad”.

6. a) Mida ütles Paulus, kinnitamaks seda, et Jeesus on üles tõusnud? b) Mis on „viimne vaenlane” ja kuidas sellele ots tehakse?

6 Paulus kinnitab, et Jeesus on üles äratatud (1. Korintlastele 15:20–28). Kuna Kristus on „esmane” ehk „uudsevili” (EP 97) nende seast, kes on läinud hingama, äratatakse järelikult üles ka teisi. Ja kui surm on tulnud inimese, Aadama sõnakuulmatuse kaudu, siis toimub ka ülestõusmine inimese, Jeesuse kaudu. Tema omad pidi äratatama üles tema juuresoleku ajal. Kristus ’hävitab kõik valitsuse ja kõik meelevalla ja võimu’, mis ei tunnusta Jumala suveräänsust, ning valitseb Kuningana, kuni Jehoova paneb kõik vaenlased tema jalge alla. Isegi „viimne vaenlane”, Aadamalt päritud surm, leiab otsa Jeesuse ohvri väärtuse kaudu. Seejärel annab Kristus Kuningriigi oma Jumala ja Isa kätte, alistudes „sellele, kes kõik temale on alistanud, et Jumal oleks kõik kõigis”.

Ristimine surnute eest?

7. Kes „ristitakse eesmärgil, et olla surnud”, ja mida see neile tähendab?

7 Ülestõusmise eitajatele esitatakse küsimus: „Mis teevad muidu need, kes endid lasevad ristida surnute eest? [„kes ristitakse eesmärgil, et olla surnud?”, UM]” (1. Korintlastele 15:29). Paulus ei mõelnud seda, et elavaid tuleb ristida surnute huvides, sest Jeesuse jüngrid peavad igaüks ise õppima, uskuma ja laskma ennast ristida (Matteuse 28:19, 20; Apostlite teod 2:41). Võitud kristlased „ristitakse eesmärgil, et olla surnud”, selles mõttes, et nad nii-öelda kastetakse eluviisi, mis viib surma ja ülestõusmiseni. Taoline ristimine algab sellega, kui Jumala vaim tekitab neis taevase lootuse, ning lõpeb, kui nad äratatakse surnuist üles taevasse surematute vaimolenditena (Roomlastele 6:3–5; 8:16, 17; 1. Korintlastele 6:14).

8. Milles võivad kristlased kindlad olla, isegi kui Saatan ja tema teenijad peaksid nad tapma?

8 Nagu Pauluse sõnad näitavad, võimaldab ülestõusmislootus kristlastel tegutseda sellest hoolimata, et nad on Kuningriigi kuulutamise pärast igal hetkel hädaohus ja iga päev surmasuus (1. Korintlastele 15:30, 31). Nad teavad, et kui Jehoova lubab Saatanal ja tema teenijatel nad tappa, võib ta nad üles äratada. Üksnes Jumal võib hukutada nende hinge ehk elu Gehennas, mis sümboliseerib igavest hävingut (Luuka 12:5, UM).

Tähtis on olla valvas

9. Millest me peame hoiduma, et ülestõusmislootus võiks olla meie elus kinnitav jõud?

9 Ülestõusmislootus kinnitas Paulust. Võimalik, et Efesoses heitsid vastased ta areenile metsloomadega võitlema (1. Korintlastele 15:32). Kui see nii oli, siis päästeti ta nagu Taaniel lõvide august (Taaniel 6:17–23; Heebrealastele 11:32, 33). Kuna Paulus uskus kindlalt ülestõusmisse, ei olnud tal sellist hoiakut nagu Jesaja päevil elanud Juuda usutaganejatel, kes ütlesid: „Söögem ja joogem, sest homme me sureme!” (Jesaja 22:13). Et ülestõusmislootus võiks meie elus olla samasugune kinnitav jõud, nagu see oli Pauluse elus, peame hoiduma selliste kaaslaste seltskonnast, kellel on taoline ebaterve ellusuhtumine. „Ärge eksige!” hoiatas Paulus. „Halb seltskond rikub head kombed!” (1. Korintlastele 15:33, EP 97.) Muidugi kehtib see põhimõte mitmes eluvaldkonnas.

10. Kuidas me võime säilitada usku ülestõusmisse?

10 Neile, kes ülestõusmises kahtlesid, ütles Paulus: „Kainestuge õieti ja ärge tehke pattu; sest mõned ei tea midagi Jumalast; seda ma ütlen teile häbiks” (1. Korintlastele 15:34). Praegu „lõpuajal” tuleb meil tegutseda kooskõlas Jumala ja Kristuse täpse tundmisega (Taaniel 12:4; Johannese 17:3). See aitab meil säilitada kindlat usku ülestõusmisse.

Millise kehaga surnud äratatakse?

11. Millise näite abil selgitas Paulus võitud kristlaste ülestõusmist?

11 Edasi käsitles Paulus konkreetseid küsimusi (1. Korintlastele 15:35–41). Näiteks soovib ehk mõni ülestõusmislootust kahtluse alla seada ning pärib: „Kuidas surnud ärkavad üles? Ja millise ihuga nad tulevad?” Paulus selgitas, et mulda külvatud seeme sureb, kui temast taim kasvab. Samuti peab ka vaimust sündinud inimene surema. Nagu taim kasvab seemnest otsekui uue ihuga, nii erineb ka võitud kristlase ülesäratatud ihu lihalikust inimkehast. Ta äratatakse üles uue looduna, kellel on taevaseks eluks sobiv vaimne keha, ehkki tema isiksus ja mälestused on samad mis enne surmagi. Need, kes maa peale üles tõusevad, äratatakse mõistagi inimkehas.

12. Mida on mõeldud väljenditega „taevalik ihu” ja „maine ihu”?

12 Nagu Paulus märkis, erineb inimese liha loomade lihast. Isegi eri loomaliikide liha on erisugune (1. Moosese 1:20–25). Vaimolendite „taevalikud ihud” erinevad oma auhiilguse poolest lihalikest „maistest ihudest”. Samuti on isesugune päikese, kuu ja tähtede hiilgus. Kuid ülesäratatud võitute auhiilgus on märksa suurem.

13. Mis külvatakse ja mis äratatakse üles vastavalt tekstile 1. Korintlastele 15:42–44?

13 Maininud neid erinevusi, lisas Paulus: „Nõnda on ka surnute ülestõusmine” (1. Korintlastele 15:42–44). Ta ütles: „Kaduvuses külvatakse, kadumatuses äratatakse üles.” Siin võib Paulus pidada silmas võituid kui gruppi. Surres nad külvatakse kaduvuses, üles äratatakse nad aga kadumatuses, ilma patuta. See maailma silmis autu grupp inimesi äratatakse taevasele elule ja saab ühes Kristusega avalikuks auhiilguses (Apostlite teod 5:41; Koloslastele 3:4). Surres külvatakse „maine ihu”, üles äratatakse „vaimne ihu”. Kui vaimust sündinud kristlaste puhul saab teoks selline ime, pole kahtlustki, et inimesi on võimalik ka maa peale surnuist üles äratada.

14. Kuidas vastandas Paulus Kristust Aadamaga?

14 Edasi vastandab Paulus Kristust Aadamaga (1. Korintlastele 15:45–49). Esimene inimene Aadam „sai elavaks hingeks” (1. Moosese 2:7). „Viimne Aadam”, Jeesus, „sai vaimuks, kes elustab”. Ta andis oma elu lunastusohvriks ja seda esiteks oma võitud järelkäijate eest (Markuse 10:45). Inimestena nad ’kannavad muldse inimese kuju’, kuid ülesäratatult on nad viimse Aadama sarnased. Muidugi saavad Jeesuse ohvrist kasu kõik sõnakuulelikud inimesed, kaasa arvatud need, kes äratatakse üles maa peale (1. Johannese 2:1, 2).

15. Miks ei tõuse võitud kristlased üles lihas ja kuidas nad Jeesuse juuresoleku ajal üles äratatakse?

15 Kui võitud kristlased surevad, ei äratata neid üles lihalikul kujul (1. Korintlastele 15:50–53). Kaduv lihast ja verest keha ei või pärida kadumatust ja taevast Kuningriiki. Osa võituid ei pea kaua aega surmaunes olema. Need, kes Jeesuse juuresoleku ajal oma maise teekonna ustavuses lõpetavad, muutuvad „äkitselt ühe silmapilguga”. Nad äratatakse vaimsele elule ühe hetkega kadumatuses ja auhiilguses. Kristuse taevane „mõrsja” koosneb lõpuks 144 000 isikust (Ilmutuse 14:1; 19:7–9; 21:9; 1. Tessalooniklastele 4:15–17).

Surm võidetakse!

16. Mida on patuselt Aadamalt päritud surma kohta ennustanud Paulus ja varasemad prohvetid?

16 Paulus teatas võidurõõmsalt, et surm neelatakse ära igaveseks (1. Korintlastele 15:54–57). Kui kaduv ja surelik riietub kadumatuse ja surematusega, lähevad täide sõnad: „Surm on neelatud võidusse! Surm, kus on sinu võit? Surm, kus on sinu astel?” (Jesaja 25:8; Hoosea 13:14). Astel, mis põhjustab surma, on patt, ning patu trumbiks oli Seadus, mis mõistis patustajad surma. Ent tänu Jeesuse toodud ohvrile ja tema ülestõusmisele ei jää patuselt Aadamalt päritud surm võidukaks (Roomlastele 5:12; 6:23).

17. Kuidas ja kelle kohta kehtivad tänapäeval sõnad, mis on kirjas 1. Korintlastele 15:58?

17 „Sellepärast, mu armsad vennad,” ütles Paulus, „olge kindlad, vankumatud ja ikka innukad Issanda töös, teades, et teie vaevanägemine Issandas ei ole asjatu!” (1. Korintlastele 15:58). Need sõnad kehtivad tänapäeva võitud jäänuse kohta ja Jeesuse „teiste lammaste” kohta, isegi kui need käesolevail viimseil päevil surema peaksid (Johannese 10:16). Nende vaevanägemine Kuningriigi kuulutajatena ei ole asjatu, sest neid ootab ülestõusmine. Jehoova teenijatena olgem siis ikka toimekad Issanda töös, samal ajal kui ootame päeva, mil võime rõõmsalt hüüda: „Surm, kus on sinu võit?”

Ülestõusmislootus täitub!

18. Kui tugev oli Pauluse usk ülestõusmisse?

18 Pauluse sõnadest 1. Korintlastele 15. peatükis ilmneb, et ülestõusmislootus oli tema elus vägev jõud. Ta oli täiesti kindel, et Jeesus äratati surnuist üles ja et ka teised inimesed vabastatakse inimkonna ühisest hauast. Kas ka sina oled selles kindlalt veendunud? Paulus pidas isekaid taotlusi „pühkmeiks” ja ’minetas kõik’, et ta ’tunneks ära tema [Kristuse] ja ta ülestõusmise väe’. Apostel oli valmis surema samamoodi kui Kristus, et saada osa „varasemast ülestõusmisest”. See ülestõusmine, mida nimetatakse ka „esimeseks ülestõusmiseks”, saab osaks Jeesuse 144 000 võitud järelkäijale. Jah, nad äratatakse üles vaimolenditena taevasse, „muud surnud” äratatakse aga maa peale (Filiplastele 3:8–10; 3:11, UM; Ilmutuse 7:4; 20:5, 6).

19., 20. a) Kes Piibli tegelastest äratatakse ellu maa peale? b) Kelle ülestõusmist sina eriti ootad?

19 Ülestõusmislootus on juba saanud imepäraseks reaalsuseks võitutele, kes on jäänud surmani ustavaks (Roomlastele 8:18; 1. Tessalooniklastele 4:15–18; Ilmutuse 2:10). Need, kes jäävad ellu „suures viletsuses”, näevad ülestõusmislootuse täitumist maa peal, kui ’meri annab tagasi need surnud, kes temas on, ja surm ja surmavald annavad tagasi surnud, kes neis on’ (Ilmutuse 7:9, 13, 14; 20:13). Maa peale äratatute hulgas on Iiob, kes kaotas oma eluajal seitse poega ja kolm tütart. Kujutle tema rõõmu, kui ta näeb jälle oma lapsi, ja ka tema laste rõõmu, kui need saavad teada, et neil on veel seitse venda ja kolm imeilusat õde! (Iiob 1:1, 2, 18, 19; 42:12–15.)

20 Milliseks õnnistuseks see küll on, kui Aabraham ja Saara, Iisak ja Rebeka ning veel paljud-paljud teised, kaasa arvatud „kõik prohvetid”, äratatakse ellu maa peale! (Luuka 13:28.) Üks neist prohvetitest on Taaniel, kellele tõotati, et ta tõuseb üles Messia valitsuse all. Taaniel on umbes 2500 aastat hauas puhanud, ent ülestõusmise väe kaudu ta peagi ’tõuseb oma liisuosaks’ kui üks „vürstidest kogu maal” (Taaniel 12:13; Laul 45:17). Milline rõõm on peale vanaaja ustavate tervitada ka oma isa, ema, poega, tütart või kedagi teist armast, kelle vaenlane surm on sinult röövinud.

21. Miks ei peaks me heategemisega viivitama?

21 Mõned meie sõprade ja lähedaste hulgast on teeninud Jumalat juba aastakümneid ja on üpris eakad. Kõrge vanuse tõttu ei pruugi neil olla sugugi kerge eluraskustega toime tulla. Me osutame nende vastu armastust sellega, kui aitame neid praegu mistahes viisil. Kui me seda teeme, ei pea me nende võimaliku surma korral tundma kahetsust, et jätsime nad mingis mõttes hooletusse (Koguja 9:11; 12:1–7; 1. Timoteosele 5:3, 8). Me võime olla kindlad, et Jehoova ei unusta head, mida me teistele teeme, hoolimata nende vanusest ja olukorrast. „Et meil veel on aega,” kirjutas Paulus, „tehkem head kõikidele, aga kõige enam usukaaslastele!” (Galaatlastele 6:10; Heebrealastele 6:10).

22. Mida me peaksime otsusekindlalt tegema, kuni ülesäratamislootus tegelikkuseks saab?

22 Jehoova on „halastuse Isa ja kõige troosti Jumal” (2. Korintlastele 1:3, 4). Tema Sõna lohutab meid ja aitab meil lohutada teisi vägeva ülestõusmislootusega. Kuni me veel ootame aega, mil ülestõusmislootus tegelikkuseks saab ja surnud maa peale ellu ärkavad, ilmutagem nagu Paulus usku ülestõusmisse. Eriti aga jäljendagem Jeesust, kelle lootus, et Jumal suudab ta surnuist üles äratada, läks täide. Need, kes on mälestushaudades, kuulevad peagi Kristuse häält ja tulevad välja. Pakkugu see teadmine meile lohutust ja rõõmu. Üle kõige aga olgem tänulikud Jehoovale, kes korraldas, et surm võidetakse meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu!

Kuidas sa vastad?

• Kes olid Pauluse sõnul näinud ülestõusnud Jeesust?

• Milline on „viimne vaenlane” ja kuidas sellele ots tehakse?

• Mis külvatakse ja mis äratatakse üles võitud kristlaste puhul?

• Kellega Piibli tegelastest sa sooviksid kohtuda, kui nad maa peale ellu äratatakse?

[Küsimused]

[Pilt lk 16]

Apostel Paulus kaitses veenvalt ülestõusmislootust

[Pildid lk 20]

Iiobi, tema pere ja paljude teiste ülestõusmine toob piiritut rõõmu