Kas sind on mõjutanud küünikud?

„KÜÜNIK on inimene, kes kunagi ei näe teiste häid omadusi ning kel kunagi ei jää märkamata nende halvad omadused. Ta on otsekui öökull – pimeduses ergas ja päevavalguses pimestunud –, kes peab jahti kahjurloomadele ega pane iialgi tähele korralikke jahiulukeid.” Nii olevat öelnud 19. sajandil tegutsenud ameerika vaimulik Henry Ward Beecher. Paljude arvates kujutab see ütlus hästi tänapäeva küüniku iseloomu. Ent sõna „küünik” pärineb muistsest Kreekast, kus see tähistas midagi enamat kui lihtsalt inimest, kes ilmutab niisugust hoiakut. Niimoodi nimetati sajandeid üht filosoofiakoolkonda.

Kuidas arenes küünikute filosoofia? Mida nad õpetasid? Kas kristlasel sobib ilmutada küüniku omadusi?

Muistsete küünikute päritolu ja vaated

Muistne Kreeka oli arutluste ja väitluste kasvulava. Sajandite vältel kuni meie ajaarvamise alguseni said seal oma filosoofiatega tuntuks sellised mehed nagu Sokrates, Platon ja Aristoteles. Nende õpetused avaldasid inimestele tugevat mõju, kusjuures nende ideid võib leida ikka veel Lääne kultuurist.

Sokrates (470–399 e.m.a.) väitis, et kestvat õnne ei saa leida materiaalsetest asjadest või meelelistest naudingutest. Ta väitis, et tõeliselt õnnelikuks saab siis, kui pühendada oma elu vooruse taotlusele. Sokratese arvates oli voorus ülim hüve. Et seda saavutada, keeldus ta luksusasjadest ja ebavajalikest püüdlustest, sest ta tundis, et need segavad teda. Ta oli tagasihoidlik ja ennastsalgav, elades lihtsalt ning vähenõudlikult.

Sokrates arendas välja õpetusviisi, mida tuntakse kui sokraatilist meetodit. Enamik mõttetarku esitas kõigepealt idee ja otsis seejärel tõendavaid argumente, Sokrates tegi aga teistpidi. Ta kuulas teiste filosoofide teooriaid ning üritas leida nende ideedes puudusi. Selline meetod kujundas kriitilise ja põlgliku hoiaku teiste vastu.

Sokratese järgijate hulgas oli ka filosoof nimega Antisthenes (u. 445–365 e.m.a.). Tema ja hulk teisi läksid Sokratese põhiõpetustest sammu võrra kaugemale, öeldes, et voorus on ainus hüve. Nende jaoks polnud lõbude tagaajamine lihtsalt üks tähelepanu hajutav tegevus, vaid kurjuse vorm. Nad muutusid äärmiselt ühiskonnavaenulikuks ja ilmutasid suurt põlgust kaasinimeste vastu. Nad said tuntuks kui küünikud. Nimetus „küünik” tuleb ilmselt kreekakeelsest sõnast (ky·ni·kosʹ), mis kirjeldab nende pahurat ja jultunud käitumist. See tähendab ’koeralik’. *

 Mõju nende eluviisile

Küünikute filosoofia sellised põhimõtted nagu vastuseis materialismile ja ohjeldamatule nautlemisele võisid paista iseenesest kiiduväärsed, kuid küünikud rakendasid neid ideid ellu äärmuslikult. See on hästi näha tuntuima küüniku, filosoof Diogenese elust.

Diogenes sündis aastal 412 e.m.a. Musta mere äärses Sinope linnas. Ta kolis koos isaga Ateenasse, kus ta puutus kokku küünikute õpetusega. Diogenes sai õpetust Antistheneselt ning ta süüvis küünikute filosoofiasse täielikult. Kui Sokrates oli elanud lihtsat elu ja Antisthenes ranget, siis Diogenes elas askeedina. Kuulu järgi elanud Diogenes mõnda aega tünnis, rõhutamaks seda, et ta keeldub materiaalsetest mugavustest.

Ülimat hüve otsides olevat Diogenes jalutanud päise päeva ajal laternatulega Ateenas ringi, püüdes leida mõnda vooruslikku inimest. Selline käitumine äratas tähelepanu ning see oli üks Diogenese ja teiste küünikute õpetamismeetod. Aleksander Suur olevat kord Diogeneselt küsinud, mida too kõige rohkem soovib. Diogenes tahtnud vaid, et Aleksander astuks sammu kõrvale ega varjaks tema eest päikesepaistet!

Diogenes ja teised küünikud elasid kerjustena. Neil polnud aega normaalseteks inimsuheteks ning nad keeldusid täitmast kodanikukohuseid. Olles ilmselt mõjutatud sokraatilisest arutlusviisist, suhtusid nad teistesse väga lugupidamatult. Diogenes sai tuntuks oma salvava sarkasmi poolest. Küünikud omandasid „koeralike” inimeste maine ning Diogenesele pandi hüüdnimeks Koer. Ta suri umbes aastal 320 e.m.a., kui ta oli ligikaudu 90-aastane. Tema hauale püstitati koerakujuline marmormonument.

Osa küünikute ideid võeti omaks teistegi mõttekoolkondade seas. Ajapikku tõid aga Diogenese ja hiljem ka tema järgijate veidrused küünikute koolkonnale halva maine. Lõpuks hääbus nende tegevus sootuks.

Kas tänapäeva küünikud on jäljendamisväärt?

Sõnaraamat „The Oxford English Dictionary” ütleb tänapäeva küüniku kohta, et ta on „isik, kes kaldub kiruma või vigu otsima. ... Keegi, kel on kalduvus kahelda inimeste motiivide ja tegude siiruses või headuses ning kel on tavaks väljendada seda irvitava pilke ja sarkasmiga; ta on mõnitav vigadeotsija”. Selliseid iseloomujooni võib näha meid ümbritsevas maailmas, kuid loomulikult ei sobi need kokku kristliku isiksusega. Mõtisklegem järgmiste Piibli õpetuste ja põhimõtete üle.

„Halastaja ja armuline on Jehoova, pika meelega ja rikas heldusest! Tema ei riidle [„ei otsi vigu”, UM] lõpmata ega pea igavesti viha!” (Laul 103:8, 9.) Kristlastele soovitatakse ’võtta Jumal enestele eeskujuks’ (Efeslastele 5:1). Kui Kõigeväeline Jumal halastab ja ilmutab rohkesti heldust, selle asemel et ’kalduda kiruma või vigu otsima’, siis kindlasti peaksid samamoodi püüdma teha ka kristlased.

Jeesus Kristus, kes on Jehoova olemuse täpne kuju, ’jättis meile eeskuju, et me käiksime tema jälgedes’ (1. Peetruse 2:21; Heebrealastele 1:3). Aeg-ajalt paljastas Jeesus religioosseid valesid ning andis tunnistust maailma kurjadest tegudest (Johannese 7:7). Siiski kiitis ta siiraid inimesi. Näiteks ütles ta Naatanaeli kohta: „Ennäe, tõeline iisraellane, kelles ei ole kavalust!” (Johannese 1:47). Kui Jeesus tegi imeteo, juhtis ta mõnikord tähelepanu selle inimese usule, keda ta aitas (Matteuse 9:22). Ning kui mõnede arvates oli ühe naise tänuand liialdatud, ei suhtunud Jeesus tema motiividesse küüniliselt, vaid ütles: „Kus iganes seda evangeeliumi kuulutatakse kogu maailmas, seal räägitakse tema mälestuseks ka sellest, mis ta on teinud” (Matteuse 26:6–13). Jeesus oli oma järelkäijatele usaldusväärne sõber ja südamlik kaaslane, ’ta armastas neid otsani’ (Johannese 13:1).

Kuna Jeesus oli täiuslik, oleks ta võinud kergesti leida vigu ebatäiuslikes inimestes. Kuid  sellele vaatamata ei olnud ta umbuskliku ega viguotsiva suhtumisega, vaid püüdis inimesi kosutada (Matteuse 11:29, 30).

„[Armastus] usub kõik” (1. Korintlastele 13:7). See väljend on täiesti vastuolus küünilise meelelaadiga, sest küünik seab kahtluse alla teiste motiivid ja teod. Loomulikult on maailmas paljudel inimestel omad tagamõtted; seega on kohane olla ettevaatlik (Õpetussõnad 14:15). Sellest hoolimata on armastus valmis uskuma, sest see on usaldav, mitte liigselt kahtlustav.

Jumal armastab ja usaldab oma teenijaid. Ta teab nende piiranguid isegi paremini kui nad ise. Ometi ei suhtu Jehoova kunagi oma teenijatesse kahtlustavalt ega oota neilt rohkem, kui nad mõistlikkuse piires teha suudavad (Laul 103:13, 14). Pealegi otsib Jumal inimestes head ning usaldab oma lojaalsetele, ehkki ebatäiuslikele teenijatele eesõigusi ja võimu (1. Kuningate 14:13; Laul 82:6).

„Mina, Jehoova, uurin südant, katsun neerud läbi, et anda igaühele tema tee kohaselt, tema tegude vilja mööda!” (Jeremija 17:10.) Jehoova suudab täpselt mõista, mis on inimese südames. Meie ei suuda. Seega peame olema ettevaatlikud, et me ei omistaks teistele valesid motiive.

Kui lubame eneses juurduda küünilisel meelelaadil ja sel lõpuks ka oma mõtteviisi valitseda, võib see tekitada erimeelsusi meie ja kaasusklike vahel. See võib rikkuda kristliku koguduse rahu. Võtkem siis eeskujuks Jeesus, kes suhtus oma jüngritesse realistlikult, kuid siiski positiivselt. Ta oli neile usaldusväärne sõber (Johannese 15:11–15).

„Nõnda nagu te tahate, et inimesed teile teeksid, nõnda tehke neile” (Luuka 6:31). On palju viise, kuidas seda Jeesuse Kristuse nõuannet ellu rakendada. Meile kõigile näiteks meeldib, kui meid koheldakse lahkuse ja austusega. Seega peaksime kindlasti ka ise teistega suheldes ilmutama lahkust ja lugupidamist. Kuigi Jeesus mõistis jõuliselt hukka religioonijuhtide valeõpetused, ei teinud ta seda kunagi küüniliselt (Matteuse 23:13–36).

Kuidas saada lahti küünilisusest

Kui oleme milleski pettunud, on ehk kerge muutuda küüniliseks. Selle kalduvuse vastu võitlemiseks on tähtis mõista, kui usaldavalt suhtub Jehoova ebatäiuslikesse inimestesse. See võib aidata meil aktsepteerida teisi Jumala teenijaid sellistena, nagu nad on – ebatäiuslikud inimesed, kes püüavad käituda õigesti.

Valusate kogemuste tõttu võivad mõned kaotada usalduse inimeste vastu. On tõsi, et meist oleks rumal panna kogu oma lootus ebatäiuslikele inimestele (Laul 146:3, 4). Kuid kristlikus koguduses tahavad paljud siiralt olla julgustuse allikaks. Mõtle tuhandetele inimestele, kes on otsekui emad, isad, õed, vennad ja lapsed neile, kes on kaotanud oma perekonna (Markuse 10:30). Mõtle samuti, kui paljud osutuvad hädaajal tõelisteks sõpradeks (Õpetussõnad 18:24). *

Jeesuse järelkäijaid ei iseloomusta mitte küünilisus, vaid vennalik armastus. Ta ütles oma jüngritele: „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35). Näidakem seega üles armastust ja keskendugem kaaskristlaste headele omadustele. Selline teguviis aitab meil vältida küünilisust.

[Allmärkused]

[Pilt lk 21]

Diogenes, tuntuim küünik

[Allikaviide]

Raamatust „Great Men and Famous Women”