Tagakiusamine soodustab kasvu Antiookias

KUI pärast Stefanose märtrisurma puhkes tagakiusamine, siis paljud Jeesuse jüngrid põgenesid Jeruusalemmast. Üks koht, kus nad otsisid pelgupaika, oli Süüria Antiookia, mis jäi umbes 550 kilomeetrit põhja poole (Apostlite teod 11:19). Seal toimunud sündmused mõjutasid kogu kristlikku ajalugu. Juhtunu mõistmiseks oleks hea Antiookia kohta natuke rohkem teada saada.

Mis puutub Rooma impeeriumi linnadesse, siis suuruselt, jõukuselt ning tähtsuselt olid vaid Rooma ja Aleksandria Antiookiast üle. See Süüria pealinn valitses Vahemere vesistu kirdeosa. Antiookia (tänapäeva Antakya, Türgi) asus laevatatava Orontese jõe ääres, mis voolas 32 kilomeetrit eemal paikneva Antiookia meresadama Seleukia Pieriani. Antiookia kontrollis üht tähtsaimat kaubateed Rooma ning Tigrise ja Eufrati oru vahel. Kaubanduskeskusena ajas see äri kogu impeeriumiga. Seetõttu nägi see linn tulemas ja minemas kõiksugu inimesi, kes tõid uudiseid religioossetest liikumistest kogu Rooma maailmariigis.

Antiookias oli õitsenud hellenistlik religioon ja filosoofia. Ajaloolane Glanville Downey ütleb aga, et Kristuse ajal „kippusid vanad religioossed usutavad ja filosoofiad olema igaühe isiklik asi, sest inimesed otsisid oma muredes ja püüdlustes usulist rahulolu iseseisvalt”. („A History of Antioch in Syria”.) Paljud leidsid rahuldust judaismi monoteismist, tseremooniatest ja eetikast.

Antiookias eksisteeris tugev juudi kogukond juba alates linna asutamisest aastal 300 e.m.a. Arvatakse, et see koosnes 20 000 kuni 60 000 juudist, moodustades rohkem kui 10 protsenti kogu elanikkonnast. Ajaloolane Josephus kirjutab, et Seleukiidide kuningadünastia julgustas juute sinna linna jääma ja andis neile kõik kodanikuõigused. Sel ajal olid Heebrea Kirjad kreeka keeles juba olemas. See kasvatas huvi nendes, kes läksid kaasa juutide Messia-ootusega. Kreeklaste hulgas tekkis seega palju proselüüte. Kõik need tegurid muutsid Antiookia viljakaks põlluks, kus sai teha kristlikke jüngreid.

Mittejuutidele kuulutamine

Enamik Jeesuse järelkäijaid, keda oli taga kiusatud ja kes põgenesid Jeruusalemmast, kuulutasid vaid juutidele. Antiookias rääkisid aga mõned Küprose ja Küreene jüngrid „kreeklastele” (Apostlite teod 11:20). Ehkki kreeka keelt kõnelevatele juutidele ja proselüütidele  oli kuulutatud juba alates meie ajaarvamise 33. aasta nelipühist, tundub siiski, et Antiookias kuulutamine oli midagi uut. See polnud suunatud vaid juutidele. Tõsi küll, mittejuut Korneelius ja tema pere olid juba saanud jüngriteks. Kuid Jehoova pidi kasutama Peetruse veenmiseks nägemust, mis kinnitas, et paganatele ehk teistest rahvustest inimestele kuulutamine on kohane (Apostlite teod 10:1–48).

Linnas, kus oli suur muistne juudi kogukond ning kus polnud erilist vaenulikkust juutide ja mittejuutide vahel, sai anda paganatele tunnistust ning nad avaldasid heale sõnumile soodsat vastukaja. Antiookias olid ilmselt head eeldused selliseks tööks ning „suur hulk uskus” (Apostlite teod 11:21). Kui proselüüdid, kes olid varem kummardanud paganlikke jumalaid, said kristlasteks, siis olid nad hästi varustatud kuulutama teistele mittejuutidele, kes kummardasid ikka veel ebajumalaid.

Kuuldes, kuidas Antiookias asjad edenevad, saatis Jeruusalemma kogudus sinna Barnabase, et ta olukorraga tutvuks. See oli tark ja armastav valik. Barnabas oli pärit Küprose saarelt, nagu mõned needki, kes olid hakanud nüüd paganatele kuulutama. Ta võis end tunda vabalt Antiookia mittejuutide seas. Nemad omakorda suhtusid temasse kui tuttava kogukonna liikmesse. * Barnabas mõistis seal tehtavat tööd. Niisiis, „kui ta sinna jõudis ja nägi Jumala armu, sai ta rõõmsaks ja manitses kõiki jääma kindla südamega Issanda juurde; ... ja palju rahvast koguti Issandale” (Apostlite teod 11:22–24).

Ajaloolane Downey oletab, et „varajase misjonitöö edukuse Antiookias põhjustas ilmselt asjaolu, et selles linnas ei pidanud misjonärid kartma juudi fanaatikuid, keda nad olid kohanud Jeruusalemmas. See linn oli Süüria pealinn ning seda valitses legaat; seega oli avalik kord paremini kindlustatud ning oli vähem võimalusi rahvahulkade vägivallatsemiseks, mis juhtus Jeruusalemmas, kus Juudamaa prokuraatorid paistsid (vähemalt sel perioodil) olevat võimetud juudi fanaatikuid ohjeldama”.

Barnabas arvatavasti mõistis, et sellises soodsas olukorras, kus oleks palju teha, on tal vaja abi, ning ta mõtles oma sõbra Sauluse peale. Miks just Sauluse ehk teise nimega Pauluse peale? Ilmselt seepärast, et Paulus oli saanud apostliameti kuulutada paganatele, kuigi ta polnud küll 12 apostli hulgas (Apostlite teod 9:15, 27; Roomlastele 1:5; Ilmutuse 21:14). Järelikult sobis Paulus hästi kaaslaseks, et kuulutada head sõnumit paganlikule Antiookia linnale (Galaatlastele 1:16). Barnabas läks seega Tarsosesse, leidis Sauluse ning tõi ta Antiookiasse (Apostlite teod 11:25, 26; vaata kasti lk. 26–27).

Nimetatud kristlasteks jumalikul juhtimisel

Kogu aasta jooksul Barnabas ja Saulus „õpetasid suure hulga rahvast. Ja Antiookias hakati kõige enne nimetama jüngreid [„jumalikul juhtimisel”, UM] kristlasteks”. On ebatõenäoline, et juudid oleksid esimesena nimetanud Jeesuse järeltulijaid kristlasteks (kreeka keeles) või messianistideks (heebrea keeles), sest nad hülgasid Jeesuse kui Messia ehk Kristuse. Juudid ei tunnistanud teda ja seetõttu ei nimetanud nad ka tema järgijaid kristlasteks. Mõnede arvates võis paganlik elanikkond panna neile hüüdnime „kristlased” pilke või põlastuse väljendamiseks. Piibel aga näitab, et nimi „kristlane” oli Jumala antud (Apostlite teod 11:26).

 Kristlikes Kreeka Kirjades on selle uue nimetusega koos olev verb tavaliselt tõlgitud „nimetama” ning see seostub alati millegi üleloomuliku, salapärase või jumalikuga. Õpetlased tõlgivad selle väljenditega „ennustust lausuma”, „otse Jumalalt” või „jumalikku käsku või õpetust jagama, taevast õpetama”. Kuna Jeesuse järelkäijaid nimetati kristlasteks „jumalikul juhtimisel”, siis on võimalik, et Jehoova suunas Saulust ja Barnabast neile seda nime andma.

See uus nimi kinnistus. Jeesuse jüngreid ei aetud enam segi judaismi sektidega, millest nad tunduvalt erinesid. Umbes aastaks 58 m.a.j. teadsid Rooma ametnikud väga hästi, kes on kristlased (Apostlite teod 26:28). Ajaloolase Tacituse andmetel oli see nimetus meie ajaarvamise 64. aastaks ka Rooma lihtrahva seas üldtuntud.

Jehoova kasutab oma ustavaid teenijaid

Hea sõnum levis Antiookias jõudsalt. Jehoova õnnistusel ja Jeesuse järelkäijate otsusekindluse tõttu kuulutustööd jätkata sai Antiookiast esimese sajandi kristluse keskus. Jumal kasutas sealset kogudust hüppelauana, et levitada head sõnumit ka teistesse maadesse. Näiteks oli Antiookia paigaks, kust apostel Paulus alustas kõiki oma teedrajavaid misjonireise.

Vastupanust hoolimata on innukus ja otsusekindlus tänapäevalgi soosinud tõelise kristluse levikut ning võimaldanud paljudel head sõnumit kuulda ja selle vastu hindamist üles näidata. * Kui sina tunned vastuseisu selle tõttu, et toetad puhast kummardamist, siis pea meeles, et Jehooval on põhjus, miks ta seda lubab. Nii nagu esimesel sajandil, peab ka tänapäeval andma inimestele võimaluse kuulda Jumala Kuningriigist, et nad saaks võtta seisukoha selle poolel. Sinu otsusekindlus Jehoovat ustavalt edasi teenida võib aidata kedagi tulla tõe täpsele tundmisele.

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 26, 27]

Sauluse „vaikuseaastad”

VIIMANE kord, kui Saulust mainitakse Apostlite tegude raamatus enne Antiookiasse kolimist, mis toimus umbes 45. aastal m.a.j., oli siis, kui plaan ta Jeruusalemmas tappa ebaõnnestus ja kaaskristlased saatsid ta Tarsosesse (Apostlite teod 9:28–30; 11:25). See toimus aga üheksa aastat varem, umbes aastal 36 m.a.j. Mida ta tegi vahepeal – perioodil, mida kutsutakse Sauluse vaikuseaastateks?

Jeruusalemmast läks Saulus Süüria ja Kiliikia maakohtadesse, ning Juudamaa kogudused kuulsid, et „see, kes meid enne taga kiusas, nüüd jutlustab seda usku, mida ta enne hävitas” (Galaatlastele 1:21–23). See aruanne võis viidata tegevusele Antiookias koos Barnabasega, kuid kahtlemata polnud Saulus ka enne seda tegevusetu. Aastaks 49 oli Süürias ja Kiliikias juba palju kogudusi. Antiookias oli üks kogudus, kuid arvatakse, et teised olid Sauluse tegevuse tulemus tema niinimetatud vaikuseaastatel (Apostlite teod 11:26; 15:23, 41).

Mõned õpetlased arvavad, et vapustavad sündmused Sauluse elus peaks dateerima samuti sellesse perioodi. Paljusid hädasid, mida ta koges kui „Kristuse teenija”, oleks muidu raske paigutada tema misjonikarjääri (2. Korintlastele 11:23–27). Millal sai Saulus juutide käest viis korda 39 hoopi? Kus peksti teda kolm korda vitstega? Kus oli ta ’rohkesti’ vangis? Tema kinnipidamine Roomas toimus hiljem. Meil on olemas aruanne ühest korrast, kui teda peksti ja vangistati, see juhtus Filipis.  Mida on aga teada teiste kordade kohta? (Apostlite teod 16:22, 23.) Üks autor oletab, et sel perioodil Saulus „kuulutas Kristusest diasporaa sünagoogides nõnda, et nii religioossed kui tsiviilvõimud hakkasid teda taga kiusama”.

Saulus elas üle neli laevahukku, kuid Pühakiri räägib üksikasjalikult vaid ühest, mis toimus pärast seda, kui ta korintlastele oma raskustest kirjutas (Apostlite teod 27:27–44). Seega toimusid teised kolm laevahukku arvatavasti nendel Pauluse reisidel, millest me ei tea midagi. Võib-olla kuuluvad mõned või isegi kõik need sündmused „vaikuseaastatesse”.

Üks teine sündmus, mis paistab kuuluvat sellesse ajavahemikku, on kirjas 2. Korintlastele 12:2–5. Saulus ütles: „Ma tunnen inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest tõmmati kolmanda taevani ... paradiisi ja ta kuulis räägitamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida.” Ilmselt rääkis Saulus iseendast. Kuna ta kirjutas selle umbes aastal 55 m.a.j., siis arvestades 14 aastat tagasi, jõuame aastasse 41, just „vaikuseaastate” keskele.

See nägemus andis Saulusele kahtlemata erakordse arusaamise. Kas see valmistas teda täitma „paganate apostli” ülesannet? (Roomlastele 11:13.) Kas see mõjutas tema hilisemat mõtlemis-, kirjutamis- ja rääkimisviisi? Kas need aastad, mis jäid Sauluse pöördumise ja Antiookiasse teenima kutsumise vahele, olid selleks, et teda õpetada ja muuta küpsemaks tulevaste kohustuste jaoks? Mis iganes on nende küsimuste vastused, me võime olla kindlad, et kui Barnabas kutsus teda Antiookiasse appi kuulutustööd juhtima, siis innukas Saulus oli täiesti valmis seda ülesannet täitma (Apostlite teod 11:19–26).

[Kaart lk 25]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

SÜÜRIA

Orontes

Antiookia

Seleukia

KÜPROS

VAHEMERI

Jeruusalemm

[Allikaviide]

Mountain High Maps® Copyright © 1997 Digital Wisdom, Inc.

[Pildid lk 24]

Üleval: Antiookia tänapäeval

Keskel: Vaade Seleukiale lõunast

All: Seleukia sadamamüür